Ööliblikas. Katja Kettu

otsus langetati, pole paberites mainitud, nii et ilmselt oli tegemist jaotuslaagriga, kus hoiti vaenlase vange, kuni otsustati, kuhu nad saata. Vorkuta Memoriali osakonnas Irga Malise kohta andmeid ei olnud.

      Soome riigipolitsei ülekuulamistel väitis üheksasõrmeline punane lõõtsamängija Valja, et mäletab üsna kindlalt, nagu oleks ta näinud ema kommunistide lahingkoolitusel, kus ta ise olevat töötanud kantiinis, aga tõenäolisemalt osales samuti koolitusel. Õpilasi oli Poolast, Saksamaalt, isegi Inglismaalt. Paar Kemijärvi kaudu üle piiri putkanud rootslast samuti. Õppeaineteks olid šifreerimine, sabotaaž, mässu õhutamine ja raadiosaatja kasutamine. Valja rääkis ka vahetult enne repressioone peetud pidu Varblasemägedel. Laual oli pliine, kohupiimakorpi, mune, kompvekke, apelsine ja emailkausis kanapea. Etendati näidendit, kus visati nalja kodanlaste ja välismaa spioonide üle. Kohal oli inimesi lausa Nõukogude valitsuse ladvikust, Valja neid ei tundnud, aga nad kõik käisid tolle väikese tšuhnaa kaitsjat embamas. Peeti kõnesid, öeldi tooste ja tantsiti laudade peal. Otto Ville Kuusise tütar Hertta tantsis noatantsu. Sellest väikesest tšuhnaast mäletas Valja ainult ühte asja: öeldi, et ta tuli üle piiri karvasuuskadel.

      „Kujuta ette: suusatas!”

      Ma ei teinud isa siia-sinna hüplevatest juttudest suuremat välja. Olin olnud nädalate kaupa nõrk ja end halvasti tundnud. Arstid muretsesid kõrge vererõhu pärast ja hoiatasid vanusega seotud riskide eest. Ülakõhtu lõikas terav valu ja silmade ees virvendasid punased rõngad.

      Oma viimases segases kirjas, isa – selles, mis tõi mind Marimaale ja sundis loobuma uuest alandavast tööst ajakirja Lemmikki horoskoopide kirjutajana –, mida sa seal ütlesidki: „Olen väga lähedal ema saatuse väljaselgitamisele. Ära lase mul praegu põhja minna, Veruška. Mitmed veel elus olevad Vorkuta laagri vangid räägivad vaimust või inimesest nimega Motõljok. Nimi tähendab ööliblikat. Ma usun, et just see Motõljok tappiski sinu vanaema! Propal bez vesti, jälgi jätmata!”

      „Ära lase mul põhja minna, Veruška.” Laman hanesulgedest madratsil ja tunnen, kuidas viha kõri pitsitab. „Ära lase mul põhja minna” on sul veel häbematust paluda. Ja minul lasid sa ometi vajuda, ikka ja jälle. Esimest korda siis, kui olin umbes seitsmene. Oli augusti lõpp, tegelikult juba liiga külm, et jões ujuda, aga mina tahtsin õppida pinnal hõljuma. Ema oli selleks ajaks ilmselt juba läinud, sest olime kahekesi Vanhalahti tammi juures ja panin sukkpükse juba mitmendat nädalat tagurpidi jalga. Õppisin ujuma ja sina toetasid mind jäises vees kõhu alt. Täditütre vana punasetäpiline trikoo, mis oli mulle liiga suur, vajus reisi mööda alla, liiguta-liiguta jalgu, silmud ujuvad nii, ülesvoolu, võtavad nagu iminapad sillatugedest kinni.

      „Kui ema tagasi tuleb, lähme ujulasse.”

      „Ema ei tule tagasi.”

      „Kas keegi ütles seda?”

      Noogutasin.

      „Sinu juurde ei jää ükski naine, kel elu sees.”

      Ma ei unusta kunagi seda ilmet sinu näol. Sellest peegelduvat alandust ja kurbust. Sa surusid mu pea vee alla. Rabelesin ja siplesin, jõudsin märgata uppunu juustena voogudes hõljuvaid veetaimi ja rohelisest sügavikust sirutuvaid oksataolisi käsi. Sa hoidsid mind nii kaua kinni, et jõudsin vett kopsudesse tõmmata. Siis tulid oma hullusest välja, tõmbasid mind juukseidpidi pinnale ja surusid vastu veest jahedat, hingeldavat rinda.

      „Kas juhtus midagi?” hõikas õngitseja tammiservalt.

      „Ei midagi, tüdruk õpib sukelduma.”

      Ma ei usu, et sa tahtsid mind tol päeval ära uputada. Olid lihtsalt üksi, kibestunud, teelt eksinud.

      Läksime koju ja sa lubasid mul oma kabineti hämaruses malelauaga mängida. Häbilaud, nagu vanaema isa seda oma testamendis nimetas. Nupud käsitsi vaalaluust voolitud, kuningate näod julmad ja samal ajal andestavad. Ilmetud etturid igaüks natuke erinevas asendis. Võisin nuppe tundide kaupa uurida. Oli ainult üks probleem, malet ei saanud nendega mängida. Must ratsu oli puudu.

      „Reeturi laud,” ütles valge kindral sel ainsal korral, mil ta nõustus mind nägema.

      Juba lapsena sain aru, et just selle häbilaua tõttu ei saanud meist kunagi pärijaid võimsa esiisa maadele ja majadele, meid ei kutsutud sünnipäevadele ega matustele. Minu vanaema oli reetur, punane hoor, kes põgenes Nõukogude Liitu ja meiegi soontes voolas tema määritud veri.

      Võtan kotist miilitsalt saadud asjad. Isa pruunid kortsunud viigipüksid, hallide värviplekkidega. Parknahast kingad. Võtan välja kinga sisse peidetud dokumendid.

      Nelinurkne sünnitunnistus, laps on sündinud Vorkuta laagris. Käekiri uskumatult kribuline, mingi kasutatud paberitüki tagaküljele trükitud blankett.

      Isa võis tõepoolest olla mineviku jälil. Võimalik, et purjuspäi kritseldatud kirjades korrutatu oli tõsi: sündinud kusagil Nõukogude liidus, Moskva suursaatkonna kaudu 1945. aastal Soome tagasi saadetud, seejärel soome keele õppimine, virelemine ihnsate sugulaste toanurkades. Häbi pidi olema suur, sest alles pärast pensionile jäämist hakkas isa käima Venemaal: Petroskois, Sotšis, Moskvas ja kes teab kus veel. Praegu kahetsen, et ei võtnud tema kirju tõsisemalt. Need olid täis raskesti loetava käekirjaga kirjutatud võõraid nimesid, kohti, aastaarve, mis ei öelnud mulle midagi. Ja viimastel aastatel järjest rohkem paranoilisust, süüdistusi, vandenõuteooriaid. Viimases kirjas valitsenud segadikus üks selge sõnum: „Sinu vanaema tapeti. Ja mõrtsukas peab olema deemon nimega Motõljok!”

      Kas pole mitte kõik Gulagi arhipelaagi sattunud mõrvaohvrid? Miks jäi isa nii kindlaks, et see surm on eriline? Aga nüüd on selle kohta ometi kord tõendeid. Tema enda sünnitunnistus. Ja kiri, kirjutatud soome keeles, aga kirillitsas. Suutsin vaevaga käekirja lugeda:

      „Väikseke, sündisid öösel ja läksid öösel. Olgu kuuta öö ja mäss laagris minu meeleheite tunnistajateks. Saadan sind sinna ainsasse kohta, mida võin praegu turvaliseks pidada. Ainus, mida sa minust teadma pead, on see, et oled mulle kallis, kingitus keset õudusi. Teen seda, mida iga ema minu asemel teeks. Lavra külas ootab teid Jelena Mihhailovna õde ja tolle mees, kes, nagu ma kuulnud olen, on tõusnud külakomissari soojale kohale. Ma loodan, et sulle meeldib seal ja et sa kasvad muretult, leiba süües ja sõnakuulelikult oma heategijate rõõmuks. Olen õnnelik, kui mõtlen, et oled õppinud mõistma neid soomekeelseid sõnu. Muud ei ole mul anda.”

      Armas isa, kui vähe ma sind tundsin, kui üksi oled sa olnud ja kui väga ma sinust nüüd korraga puudust tunnen!

      Sünnitaja Malinen, Irga Henrikova, snd 28.01.1922 Soomes Petsamos, tuli üle 1937, asuk. Petroskoi linnaringkond, Leningradi oblast, karistus 58-I-6 kahekümne viieks aastaks alat. 11.08.1937. Isa: tundmatu. Registreerimiskoht: NSVL, Komi, Vorkuta, Platslag.

      Arsti allkiri: Olga Semjonova.

      Nõukogude Liit, 1937

      IRGA

      „KAS UNI tuleb?“ sosistas Elna ja surus end minu vastu. Raputasin pead. Ma polnud nädalate kaupa maganud, laps kõhus põtkis näljast virilalt. Kuigi päevad läksid valgemaks, tundsin, et libisen päev-päevalt järjest sügavamale hämarusse. Olin tänulik Elna kaisutuse ja tema rinnal rippuva tissikuljuse surve eest oma südame vastas. Selle järgi teadsin, et olen ikka veel elus.

      Lamasime kotiriidest tekkidesse mähitult lageda taeva all ja kuulasime jää naginat kurus ootaval jõel. Siin-seal halises mõni õnnetu hing unes või ärkvel. Üks kunstnik Peterburist ei kannatanud pidevat valgust välja, vaid uputas end ära. Paljud vangid kannatasid rohkem unetuse kui armetute jalanõude, söögiks kõlbmatu kuivatatud liha ja valvurite jõhkra vägivalla pärast. Mõned viskusid kriisates sohu ja tääkide otsa. See, kes raudteetammilt alla kukkus, ei tohtinud enam üles ronida, vaid kurnatud, luukeresid meenutavad olendid visati sulakohtades jõkke. Oleksin tahtnud Elnalt küsida, kas temas kui vabatahtlikus ja noortöölises sellised asjad õudust ei ärata.

      „Nagu Lenin ütleb: „Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.” Tööliste paradiisi ei saa ehitada kõlbmatut