Ööliblikas. Katja Kettu

Mul polnud aga võimalik selle kohta lähemalt pärida. Tummus mõjus mu meelteseisundile nii, et arvasin end silmanurgast vilksamisi nägevat eksitajaid – aimaldaš’e – ringi hiilimas. Elna sõnul olid need vaimud, mis eksitasid inimese õigelt rajalt ja kõditasid poolsurnuks. See tuli magamatusest. Vaevalt jõudsin poolunne vajuda, kui juba pidime edasi minema. Vangide silmist piilusid kummalised olendid, padrikute sünged hangelinnud seirasid mind vaikides. Olime umbes kaks nädalat teel olnud, võimalik, et kauemgi, ja kindlasti juba sadu kilomeetreid maha kõndinud. Hakkasime lähenema polaarjoonele, sest päike ei tahtnud enam üldse loojuda, kuigi jõed olid veel jääs ja maa külmunud. Silmalõikavalt valged, ärkava mahla järele lõhnavad kased sirutasid oma paljaid oksi taeva poole.

      „Valges on hea magada,” leidis Elna vene ja mari keelt läbisegi pruukides. „Minu ört lendab siis vabamalt.”

      Olin hakanud vähehaaval Elna kummalisest keelest aru saama. See oli ka omamoodi salakeel meie kahe jaoks, sest kuigi ma olin tumm, saime selle abil kokku leppida veetoomises, hoiatada varguste eest ja lihtsalt end kõige õrjetumate kriminaalide arvel lapselikult lõbustada.

      „Õieti on inetu neid armetuid narrida, elab ju ört ka nende sees.”

      Elna sõnul oli kõigel elusal oma ört ehk hing.

      „Vanad usuvad, et hingi on kolm. Ja neil kõigil on oma ülesanne.” Elna heitis mulle, võõrausulisele kõõrdpilgu ja otsustas jutu pooleli jätta:

      „Aga iga asi oma ajal. Küll tuleb veel päevi.”

      Unevõlg kurnas mind ja päevad möödusid poolunes komberdades. Jalgade ümber mässitud kaltsud ligunesid alguses läbi ja kuivasid siis pahkluid marraskile hõõrudes jalgade ümber pingule.

      „Ära kuku,” vannutas Elna. „Kui kukud, ei lase nad sul enam tõusta.”

      Öösiti lamasin tähistaeva all ja kuulasin kuidas kogu ärkav taiga naksus ja kohises. Silitasin sõrmega musta maleratsu uurdeid ja igatsesin, kuigi ei teadnud, mida. Kas Hundihammast, kes oli mind maha jätnud? Kindlasti mitte. Aga siin maa peal pidi olema miski või keegi, kellega ma võiksin ühte sulada, kes täidaks mu igatsuse.

      Kujutlesin endale hinge, ört’i, mis rändaks eksimatult üle taiga ja jõuaks Liinahamarisse. Isa magaks oma voodis, lapselik öömüts peas, viinasokid jalas ja küüslauguküüs suure varba vahel.

      Kas isa muretses?

      Või oli pahane, et ma malenupu kaasa võtsin?

      Kas Sisko ärkaks üles, kui ma kõvasti pingutaksin?

      Tahtsin püsti tõusta ja karjuda, kisada nii kõvasti, et hääl kanduks üle taiga kauge Liinahamarini välja: „Isa, anna andeks! Isa, tule vii mind koju!” Nende mõtetega vajusin tavaliselt rahutusse unne kõigest mõni minut enne hommikust äratussignaali.

      Päeviti sättis Elna meid kõndima porosarvi kandva komi lähedusse. Too oli ka ainus, keda valvurid oma suva järgi takka ei sundinud ega piinanud. Parma, oli esimene komikeelne sõna, mida ma õppisin ära tundma.

      „Parma, parma,” porises minu kõrval sammuv, suitsu ja naha järele lõhnav olevus. Mõne päeva pärast sain aru, et sõna tähendab metsa. Ääretu okaspuutaiga laius lagedal maastikul kõikjal meie ümber. Me liikusime üha kõrgemale ja kõrgemale, aga allavoolu ja see pani mu rinna koduigatsusest värisema. Lähenesime ju Jäämerele. Kui veel paari päeva eest olid jõekaldail õitsenud toomingad, siis siin hakkas alles lumi sulama. Maa oli külmunud, nii et pääsesime soodest üle. Käänulised jõed tegid niigi vaevalise teekonna veelgi raskemaks, sest alailma tuli ühe või teise jõekääru ümbert ringi minna.

      „Irga, ää kuku. Jätavad surmaroaks.”

      Elna jutustas lõputuid lugusid kodust. Vanaisast, Suure Küünla ehk Kugu Sorta valgeis rõivais väekandjast, kes sõi verikäkki ja toorest liha, kes esimesena lubas ka naistel ohvrisallu tulla ja oli nii kiimaline, et toodi surnute päeval viis aastat järjepanu pärast surma hauast tagasi, et ta saaks oma naisega ühte heita. Pühadest puudest, kus elasid ülemised, head jumalad. Õest Tarjast, kes abiellus külakomissari poja, Oden Ussikeelega.

      „Tal lõigati keel lõhki, kui ta tahtis takistada oma lapse ristimist õigeusku,” lobises Elna ja silmitses hindavalt mu kõhtu.

      „Ega su ema ole sind vist veel õpetanud, nii noor oled alles. Aga ää muretse, Elna aitab. Sinu last peab pesema mahedas leilis, saunas, kus kerises laulab sada lindu. Küürime teda pihlakavihaga, siis ei tule haigus ega kaeta kuri silm. Poisil pestakse selga, et kasvaks tugevaks, tüdrukul tuharad, et sääred kõveraks ei kisuks ja saaks head kosilased. Palisse viskame hõberaha, et oleks rikkust ja võimu. Montša Kuva, saunahaldjas, hakkab teda kaitsma. Küll kõik läeb hästi.”

      Ühel õhtul vaatasin, kuidas sarviline komi lamas jõepõhjas ja ootas ülesvoolu veest välja hüppavat jõeforelli. Jälgis imeväärse kannatlikkusega vees vingerdavat ja visklevat kala. Siis kiire käeliigutus ja purask väänles mehe tohutute kämmalde vahel. Metsahiid sammus meie juurde ja viskas alles sipleva, hõbeläikelise kala Elna jalge ette.

      „Nelma,” andis Petje nõu ja osutas saagi poole, mille oli paljaste kätega püüdnud.

      Sõime õnnelikena toorest kala. Oli aeg end tutvustada.

      „Elna, tšeremiss.”

      „Strašni-Petje, Sarvekuningas. Sürja. Või komi, nagu meil öeldakse. Soontes voolab ka neenetsi nõidade verd.”

      „See tšuhnaa on Irga. Soomlane. Nii et kõik ühest suurest juurest pärit.”

      „Jaa, või Soomest? On neid pärimuse uurijaid siingi ringi kolanud, keelt kuulamas ja päid mõõtmas,” sülgas Petje nagu ebameeldivaid mälestusi peletades.

      Petje takseeris mind mõtlikult:

      „On vist lõunamaa linnuke. Ei jää ellu, mis?”

      Tegi tuska, et minust räägiti nagu mind polekski seal, aga seda tegid mehed muidugi juba siis, kui mul keel veel alles oli.

      „Ei maga, pole saapaid.”

      Vahetasid pilke ja otsus oli selge. Viieteistkümnes kevad pidi jääma minu viimaseks.

      Petje kiitis oma soontes võimsalt voolavat neenetsist vanaisa šamaaniverd ja ütles, et on käbe ja tugev põdrakarja taltsutaja, karusüdant söönud rahvajuht. Nüüd määratud ja alandatud tänu oma eksimatule suunavaistule Nõukogude võimule appi rajaleidjaks.

      „Selleks see minu nägemisand neile kõlbab.”

      Venelased kartsid jääminekut nagu vanakurja vanaema, ja mitte ilmaasjata. Petje valgustas olukorra tõsidust. Kevade saabudes avanevad tohutud jääpaisud, veed tormavad mürinal üle kallaste ja ujutavad üle sadu penikoormaid metsa, maa muutub lirtsuvaks, kõike endasse imavaks pehmeks sooks. Siis pääsevad liikuma ainult need, kes tunnevad iidseid radu.

      Elna talutas mind väsimatult hommikust õhtuni ega lasknud kukkuda. Veetassimise pärast polnud me keti ega köiega kokku seotud nagu teised vangid.

      Et mind mõistusel hoida, jutustas suure südamega mari oma kodust tillukeses Lavra külas. Maailma kõige ilusam selo, kõige kindlam koht maa peal. Seal oli kõike. Oli kolhoos ja nelisada lehma, õunapuud, mille oksad nõtkusid noppijat oodates kubermangu parimate õunte raskuse all. Rääkis väikesest Alekseist, kellega oli kihlatud ja keda öösiti ört’ina ringi lennates otsis. Nüüd polnud Alekseist kuude kaupa unedes midagi kuulda olnud ja Elna ei söandanud liigse pealekäimisega õnnetust ligi meelitada. Siiski võis karta kõige halvemat: „Vaata seda, see ei helise enam.”

      Lahkudes oli Aleksei andnud Elnale uhkemast uhkema kingituse, rindade vahele riputatava kuljuse, öelnud, et kuuleb unes selle helinat ja tuleb Elna juurde. Elna tunnistas, et nägi Aleksei asemel unes maha raiutud ohvrisalusid, tammede otsa poodud ohvripreestreid ja eksitajaid aimaldaš’e.

      Petje, kes Elna kraami kandes neid jutte kuulas, ütles: „Ei lähe kaua, kui tulevad nägemused.”

      Parem oleks säärane