Ööliblikas. Katja Kettu

häbi eest pakku. Aga et kõik läheb kindlasti hästi ja kui ei lähe, tulen tagasi. Vaatasin kirja võidurõõmsalt: selle peale topakad keelelõikajad ei mõelnud! Valge kindrali tütar oskab kirjutada. Otsisin ema rõivakirstust vana punutud vöö. Aeglaselt, iidseid sõnu otsides sidusin sellesse kolm tuulesõlme ja jäin hommikut ootama. Koos sellega pidid saabuma ka tagaajajad.

      Rühin suuskadel läbi viimaks õhtusse hämarduva päeva suure Nõukogudemaa ja oma Hundihamba poole, kes ootab mind piiril, muretseb passid ja tööd ja lapsele jänesepiima. Kui muretseb. Kuklas närib hirm, et võib-olla Hundihammas ei rõõmustagi minu kõhus kasvava elu üle, isegi kui kaardid ja koordinaadid talle huvi pakuvad. Aga nüüd on hilja ümber mõelda! Keelekönt mu suus on nagu võõras veider loom. Põis pakitseb. Laps kõhus põtkib, nõuab naha all süüa. Jõuame jõekääru, trambin üles kaljupõndakule. Tagaajajad on allpool vaevalt kiviviske kaugusel, kuulen suuskade sahinat ja summutatud vandumist. Eemal, kõigest mõnesaja meetri kaugusel sinetab piirijoon. Korraks tuleb kange tahtmine otseteed sinna sõita. Kannatust, Irga, kannatust! Seal võivad sind luurata isa käsilased või sovettide soldatid. Iga hingetõmme vilistab valusalt rinnus.

      Sunnin end peatuma, harutan vöö piha ümbert lahti. Avan värisevate sõrmedega tuulesõlme, palun ema iidseid jumalaid: „Bieggagállis, Tuulemees, aita mind nüüd!”

      Varjud hiilivad vargsi lähemale. Sikutan külmast kangete sõrmedega lahti teisegi sõlme ja kordan palvet, kuulatan. Küüned verel rebin lahti viimasegi sõlme. Pööran näo taeva poole ja hüüan: „Bieggagállis, Igavene, aita mind nüüd!”

      Siis juhtub ime. Põhjast tuleb vihurina tugev tuulehoog, keerutab hangeharjadelt lahtist lund ning tõstab selle valgeks müüriks minu ja jälitajate vahele. Kuulen murduva jää raginat, ajukoera hirmunud kiunumist, tagaajajate hõikeid, seejärel lööb tuule ulgumine mul kõrvad lukku. Ma ei jää ootama ilma selginemist.

      Hundihamba jutust on mulle meelde jäänud, et varsti tuleb vasakule pöörata. Sealt läheb põhjapõtrade ammune rändetee, mis inimeste riigipiiridest ei hooli. Kui nüüd suusaside läbi lumekooriku vajub. Kui ma nüüd kukun.

      Aga mina juba alla ei anna. Metsa all pole tuult enam tunda. Kui ma vaevakaskede vahelt külmast kangetel jalgadel teisele poole komberdan, hakkab piirivalvurite raiutud mõnekümnemeetri laiune siht juba pimedusse vajuma. Peatun, et uurida suurt karupesakivi ja sellel kiratsevat männijussi. Kivi juures olevat kunagi olnud saamide püha seida. Suusatan lähemale ja kiljatan rõõmust: männitüve külge on kinnitatud kokkulepitud märk, jänesekäpp. Siin see on! Mind valdab imestus ja uskumatus. Olen üle piiri põgenenud. On see tõesti tõsi? Tagaajajate ja koerte hääled on vaikinud. Vajun õhku ahmides madalate kaskede vahele lõõtsutama. Öö vaikne hingus mähib tundrukünkad sinetavasse hämusse, katab võrendiku videvikulooriga, mille varjus võib rahulikult puhata. Hanged mattuvad pimedusse, taevarand kustub.

      Kuulatan.

      Seljatagant ei kostu enam suuskade sahinat.

      Tõmban karvalauad jala otsast ja toetan vastu kivimürakat.

      Sooserval värelevad virvatuled.

      Nuhutan pimedust ja katsun aru saada, kas põski näpistav pakane on kommunismis tõepoolest pireke soojem kui mujal.

      Pikapeale toovad rahutus ja kehaline ebamugavus mind tagasi tegelikkusse. Miks Hundihammas juba ei tule? Samal ajal tunnen kõrvetavat pissihäda. Ajan end vaevaga üles ja lasen püksikesed alla, need on naistepüksid, mis tavaliselt annavad teada, et tüdruk on valmis mehele minema, ja tegelikult pidin need edevad ihukatted saama Siskolt leerikingiks. Aga mina, riivatu, ei jaksanud nii kaua oodata, väsimus ja tagantjärele tuntud hirm pigistavad kurgupõhjast välja kõkutuse. Kui soe nire lumme kaevub, sosistan mõttes: „Jää aga hüvasti, fassisti-Soome.”

      Saan häda tehtud ja vajun uuesti lumele. Ehmatan, kui võserikust kostab sosin: „Strastvuite, Finlandija?”

      Kissitan pimedas silmi ja arvan, et näen roostikus vilksatamas tuttavat pööratud nahast kasukat. Avan hõikeks suu, aga kohe saab mulle selgeks, et ma ei oska öelda oma nime. Keelekönt vehib abitult õhus, kurgust kostab hirmunud looma ina. Tõusen põlvili ja tõstan käe pussiga üles. Mis siis, kui seal on tundmatu kommunist või mõni isa tuttav piirivalvur? Millegipärast tuleb meelde valge kindrali malelaualt võetud must nupp. Kas see oli viimane ja suurim viga minu elus? Kas tegin siiski vale käigu ja minu elu lõpeb enne, kui jõudis alatagi? Kuju läheneb suurte sammudega, tunnen vaigu ja puskari hõngu. Sosistan hääletult oma sündimata lapsele, kuigi ma ise oma sõnu õieti ei usu: „Ära karda. Küll me saame akkama.”

      I OSA

      Seda nähtamatut osa, mis surma ajal inimese kehast eraldub, nimetavad tšeremissid kolme eri nimega. Need ei tähenda aga kõik ühte ja sama. Hing (õigemini „hingamine”, šüləš), mis elu ajal inimest kunagi maha ei jäta, lahkub viimase hingetõmbamisega suu kaudu – kuhu, seda ei oska tšeremissid seletada.

„Tšeremisside usk” (1914)

      Mari Eli Vabariik

      Marimaa, Lavra küla, u 50 km Joškar-Olast, 2015

      VERNA

      OLEN HILJAKS JÄÄNUD. Parandamatult hiljaks.

      Vaatan üksisilmi kahe koolipingi vahele asetatud küüniust ja sellel lebavat surnukeha.

      Kolhoosi klassiruumis heljub kriiditolmu ja kinninaelutatud akendest kumab tänavalaterna valgust. Ruumi hämaruses siriseb ainult üks rohelise kattega lamp, mille ümber parvlevad valguseigatsusest ligi meelitatud lülijalgsed ööliblikad. Tolmukorraga kaetud klaasvitriinist irvitavad vastu ebaloomulikesse poosidesse seatud väikeloomade topised ja häguse pinnaga klaaspurkidesse igavesele unele meelitatud konnad, kakandid ja lapikud, kaheksasilmsed ämblikud. Arsti ei paista kusagil. Oleme kahekesi end tähtsaks tegeva Vuntsijukuga, kes väidab end külamiilitsaks ning torgib nüüd surnukeha tollipulgaga ja kritseldab märkmikku tähelepanekuid. Seejärel võtab ta välja tangid ja hakkab painutama rigor mortis’est kangestunud, puruks kistud varbaid. Neid on alles ainult neli. Isa suu on ammuli, silmad poolavatud. Pööran pea kõrvale. Seintel laperdavad liblikatiibade varjud värelevad ja ekslevad nagu rahutud vaimud ning kaovad uuesti pimedusse. Tohutusuur narmendav Nõukogude Liidu kaart parempoolsel seinal on täis torgitud värvilisi knopkasid. Soome on kaardil tühipaljas tibatilluke lutikas suure Karu kõrvalestal. Moskva seevastu on hiiglaslik, end hiirepoja verest täis imenud haardevalmis lõugadega jahtämblik, kelle jäsemed sirutuvad kõikjale üle avara maa kuni viimase kolkani. Jäsemed tähistavad raudteid. Tõmban sõrmega ühe sakilise joone tolmust puhtaks. Proovin oma praegust asukohta kaardilt üles leida. Kusagil siin Volga jõe keskjooksul, aga kus täpsemalt? Leian lookleva ülemjooksu. Jõe paremal, järsul kaljusel kaldal on Mäemari. Madalal vasakul kaldal Niidumari ja seal ka see tilluke klassituba siin.

      Tähtsust täis miilitsamees suunab taskulambi valgusjoa surnukeha avatud suhu ja torkab sinna hiigelsuured pihid, mida võidi ehk kunagi ennemuistsel ajal kasutada poegivate lehmade juures. Ühe piinarikka hetke jooksul surub ta instrumenti sügavamale, painutab pea kuklasse. Kostab samasugune raksatus nagu lõpuste lahtimurdmisel haugi selgroo küljest.

      „Što eto? Mis see on?“

      Iiveldus tõuseb kurku. Ma ei taha vaadata.

      Mäletan, isa, mida sa mulle ükskord ütlesid, kui ma küsisin, miks meil on ainult raamatuid ja tühje veinipudeleid, aga mitte ühtegi kohvitassi ega lillevaasi:

      „Inimene on loom, kes tahab teada.”

      Isa, siis kui teistele lastele jutustati õhtuti muinasjutte, oli sinul kombeks lugeda mulle selliseid lapse jaoks ülipõnevaid teoseid nagu Platoni „Riik”. Üks koht on mul siiani meeles. Leonidos, Aglainoni poeg näeb hukkamiskohal vedelevaid surnukehi ja tahab pilku kõrvale pöörata, aga ei saa. Soov olla osaline madalas saab temast võitu ja ta ajab silmad pärani, ruttab surnute juurde ja pomiseb: „No nii, neetud silmad, vaadake nüüd isu täis sellest