Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

on paistnud päike, ainult täna öösel puhus õige külm lõunatuul. Onni ehitamine edeneb jõudsasti. Veel paar päeva tööd, ja kõik meile vajalik on kaldal.

      Teisipäev, 10. jaanuar. Oleme kuuendat päeva McMurdo väinas, ja täna õhtul võin öelda, et oleme üleveo põhiliselt lõpetanud. Kui meil laevalt ka ühtki naela enam maale tuua ei õnnestuks, oleme ikkagi küllaldaselt varustatud. Ei kunagi varem pole midagi taolist nii kiiresti ja täielikult ära tehtud.

      Hommikupoolikul vedasime peamiselt hobusemoona. Kelk kelgu järel tõi heinapalle ja pärast keskpäeva jõudis kaldale viimane söödakoorem (laevale jäi veel umbes tonn heinu, mis oli laaditud koos idarühma varustusega). Juba hommikul täiendasime veidi oma briketivarusid ja lõunast alates vedasime seda vahetpidamata. Söebriketti on meil nüüd üle 12 tonni, ja kui vaja, võime seda kasutada.

      Peale selle vedasime kogu päeva mitmesugust pudipadi: tööriistu, riideid, isiklikke asju. Meie laagris on nüüd nii palju varustust, et ma hakkan juba kartma, kas suvine ilm meile mõnda vempu ei mängi.

      Onn valmib kiiresti ja kõik arvavad, et sellest saab väga mugav elamu. „Onn tasub meile kuhjaga temale kulutatud aja ja tähelepanu.” Tema seintel on mõlemal pool sõrestikku kahekordne laudvooder ja iga voodrikorra vahel isolatsiooniks mererohust matid. Katusel on seespool ühekordne punnitud laudadest vooder. Väljaspool on tal samasugune vooder, selle peal kahekordne ruberoid, siis mererohust matid, veel kord laudvooder ja lõpuks kolmekordne ruberoid. Must põrand on valmis, selle peale tulevad mererohust matid, siis vilt, puhas põrand ja kõige peale linoleum. Onni alaosa katame väljastpoolt vulkaanilise liivaga, mida siin on külluses. Vaevalt tekib siis põranda kaudu tõmbust või suurt soojusekadu. Seinte soojapidavuse suurendamiseks on laotud vastu onni ida- ja lõunakülge kõrged virnad pressitud sööda palle. Onni põhjapoolsele küljele ehitame ponidele sooja talli. Selleks jääb ruum majaseina ja loomasööda pallidest laotud kahe palli paksuse ning kuue palli kõrguse seina vahele. Pealt katame talli sarikate ja presendiga, sest selleks laudu ei jätku. Tuleb ainult jälgida, et katusele ei koguneks palju lund. Muidu saab aga tall kõigiti hea.

      Mõned ponid teevad palju tüli, kuid siiski vedasid nad täna kõik peale kahe, ja kuni õhtuni ei juhtunud midagi erilist. Pärast teejoomist tegi Oates ettepaneku ka need kaks tõrgest poni teiste kelkude järel välja saata. Ise tõi ta välja tugeva, kuid närvilise halli poni. Mina juhtisin üht neist ponidest, keda peeti rahulikeks. Algul läks kõik hästi, kolm voori jõudsid õnnelikult kohale. Kuid ühe kelgu tühjakslaadimisel kohkus selle ette rakendatud poni millestki ja tormas koos kelguga otse teiste ponide juurde. Märganud, et ta oma ehmumise põhjusest – kelgust – ikka veel pole vabanenud, sööstis ta metsikus galopis edasi, üle küngaste ja rahnude, joostes peaaegu pikali Pontingi koos tema kaameraga. Lõpuks tormas ta tublisti väsinuna laagrisse tagasi ja nii kummaline, kui see ka ei ole, ei temal ega kelgul polnud suuremat viga. Asusime siis jälle samas korras teele. Poolel teel sattus minu järel tuleva poni esijalg ohelikku, millega ta mu kelgu külge oli seotud. Ta ehmus sellest ja tõmbas oma pea koos minu tühja kelguga üles. Ohelik rebenes, ja läinud ta oligi. Ja nüüd alles algas pahandus. Kui kelk uuesti maha prantsatas, norsatas minu poni metsikult ja sööstis minema. Suutsin teda vaevalt kinni pidada, kuni Oates mulle appi jõudis. Siis liikusime jälle edasi. Poni aga oli liiga erutatud: ei aidanud minu meelitused, ja kui ta end teist korda püsti ajas ning minema sööstis, pidin laskma tal minna. Poni kihutas tagasi laagri poole ja kogu meie voor lonkis talle kurvalt järele. Laagri juures sai allohvitser Evans poni kätte, kuid see lõi Evansi jalust maha ja oli jälle läinud. Lõpuks püüdsid Oates ja Anton ta kinni ning asusid temaga laeva poole teele. Sinna sammus ta üsna rahulikult, kuid tagasitulekul hakkas uuesti perutama. Evans, kes teda nüüd juhtis, kutsus Antoni abiks. Üheskoos püüdsid nad teda kinni pidada, kuid asjata. Poni rebis enese lahti, paiskas koorma ümber ja jooksis tühja kelguga laagrisse. Kõik see juhtus pärast seda, kui ta oli teinud laeva ja laagri vahel kolm otsa ilma vähemagi sekelduseta, ja me pidasime teda juba kenaks, rahulikuks ning julgeks loomaks. Kardan, et teda ei ole enam nii kerge rahustada ja meil on kahe asemel juba kolm tõrksat poni.

      Kirjeldasin seda kõike nii üksikasjaliselt sellepärast, et näidata, missuguseid ootamatuid raskusi need loomad meile valmistavad. Kunagi ei või sa nende peale kindel olla. Suurem osa meie loomadest on praegu üsna rahulikud, aga kui midagi viltu läheb, võib igaüks neist samasuguste vempudega hakkama saada. Kelgud müksavad aeg-ajalt vastu loomade tagajalgu ja ei ole kahtlust, et see ongi kurja juur.

      Näib, et ilm muutub. Täna keskpäeval puhus kaunis tugev põhjatuul ning sadas lund ja rahet. Nüüd on tuul lõunast ja taevas kaetud pilvedega – see ennustab lumetormi. Jää praguneb. Võib juhtuda, et lahtimurdunud tükid minema ujuvad. Kui see nii on, siis tuleb laeval katlad jälle auru alla panna. Keskpäeval sadanud rahe tegi jääpinna mõneks tunniks väga libedaks; inimesed ja koerad kannatasid selle all kõige rohkem.

      Koerad veavad hästi, kuid Meares arvab, et mõned nendest kannatavad lumepimestuse all. Ma ei olnud veel kunagi kuulnud, et koertega niisugune lugu võib juhtuda, kuid Day teab rääkida, et ka Shackletoni koerad olevat selle all kannatanud. Eile surnud koera lahkamine ei toonud siin selgust. Atkinson ei ole koera peaaju veel uurinud, kuid ta ei usu, et surma põhjus võiks seal peituda. Teatud rahustuseks on arvamus, et ei ole tegemist millegi nakkavaga.

      Kesknädal, 11. jaanuar. Täna oleme nädal aega siin olnud – ometi näib, nagu viibiksime kaldal juba terve kuu; nii palju sündmusi on kuhjatud sellesse lühikesse ajavahemikku.

      Lumetorm, mida oli oodata juba mõnda aega, puhkes täna kella 4 paiku hommikul. Tuule tugevus laeva juures ulatus 6 kuni 7 pallini ja ta puhus lund keerutades kogu ennelõuna.

      Campbell ja tema kelgurühm saabusid laevalt laagrisse kell 8 hommikul väikese koormaga. Sellel reisil polnud küll suurt mõtet, kuid nähtavasti tahtsid nad saada kogemusi rännakuks lumetormis. Nad alustasid tagasiteed, kuid et laeva oli lumemöllus võimatu leida, siis pöördusid nad ümber ja jäid meie juurde hommikueinele.

      Halva ilma tõttu oli väljas võimatu töötada ja seepärast asusime onni sisemust viimistlema. Õhtuks oli kogu vooder valmis. Onnis jääb veel ainult linoleum põrandale panna. Välimistest töödest on vaja katus ja paar pisiasja lõpetada. Peale selle on puusepal mõni päev ühtteist teha ja siis on kõik täiesti valmis. Sellest saab esmajärguline ehitus erakordselt hästi varjatud kohas; täna hommikul, kui torm laeva ümber märatses, oli meil võrdlemisi vaikne. Campbell ütles, et rannale lähenedes sattus ta äkki tormi piirkonnast välja.

      Saatsin paar meest laagri taga asuvat kõvakstuisanud lumehange lahti rookima. Õige pea sattusid nad paksule jääle. Meestel tekkis huvitav mõte ja nad hakkasid jäässe uuristama koobast, millest saab meie toiduainete ladu. Praegu on nad jõudnud juba 6 kuni 8 jala sügavusele ja alustanud külgkäikude rajamist. Mõne päeva pärast on meil üsna ruumikas koobas – ideaalne panipaik meie lihatagavarade jaoks. Püüdsime leida nii tiheda hange tekkimise põhjust ja jõudsime arvamisele, et ta on pika aja vältel kõvaks vajunud. Kaevates jõudsid mehed mullakihini, milles oli ännisulgi. See lõi meie teoorial jalad alt.

      Keskpäeval tuul vaibus ja pärast lõunat läksin ma laevale. Mul oli rõõm kuulda, et laev saab 2 tunni jooksul auru üles, kulutades selleks 13 tsentnerit sütt. Jääankrud pidasid lumetormis hästi vastu.

      Nii kaugele kui on näha, kulgeb vaba vee piir idast läände veidi põhja pool Liustikukeelt.

      Õhtuks vaibus tuul täiesti ja ilm muutus jälle nii toredaks nagu nädal tagasi. Ma loodan, et see kestab veel vähemalt mõne päeva.

      Neljapäev, 12. jaanuar. Hele päike paistis jälle kogu päeva, kuid pärast lõunat hakkas puhuma jahe SSW-tuul. Ja me veendusime järjekordselt, kui hästi varjatud kohas meie talvekorter asub. Täna õhtul näitavad anemomeetrid Vaatluskünkal tuule tugevuseks 20 miili, meie juures orus aga puhub hooti ainult nõrk tuul.

      Kelgukoormate vedamist alustati täna hommikul nagu tavaliselt; kogu ennelõuna olid seitse poni ja koerterakendid tublisti ametis. Tegin viie koeraga kuus reisi ning ajasin neid esimest korda siberlaste moodi. See ei olnud raske, kuid kriitilistel momentidel ununesid alati venekeelsed sõnad: „ki” – paremale, „tšui” – vasakule, „aidaa”