Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

ja tõusime seetõttu hommikul hilja. Pärast hommikueinet läksime mägedesse. Puhus lõikav kagutuul, kuid päike paistis ja mu tuju paranes. Kõikjal oli siin palju vähem lund, kui ma kunagi varem olin näinud. Kahel korral pidime suusad jalast ära võtma. Lõhestik ja Vaatlusküngas olid peaaegu paljad; samuti oli paljas Saabumiskõrgendike üks nõlv, kuna Kraatrikõrgendike tipul laius tohutu suur lumetu platoo. Kuidas küll oleks meid selline vaade omal ajal rõõmustanud! Tiik oli lahti sulanud ja niitvetikad haljendasid selle magedas vees. Auk, mille olime kaevanud künkasse tiigi keskel, oli alles. Selle avastuse tegi Meares, kes vajus sinna vööni sisse ja sai üsna märjaks.

      Lõunas, nagu tookordki, oli Praamineemiku taga näha rüsijääseljandikke. Hobuseraualahe jää oli sile, jääsurve ei olnud sinna ulatunud. Merejää rõhus vastu Praamineemikut ja piki Lõhestiku jäist jalamit. Siit paistis ka uus rüsijääseljandik, mis umbes kahe miili kauguselt Armitage’i neeme piiras. Leidsime Ferrari vanu termomeetritorukesi, mis paistsid välja lumisest nõlvast. Näis, nagu oleksid nad alles eile siia pistetud. Vince’i rist oli nagu eile püstitatud – värv oli värske ja kiri selgesti loetav.

      Lipuvarras oli maha langenud, sest tuul oli selle toed minema viinud. Oli ainult viie minuti töö ta jälle püsti seada. Simpsoni jaoks laadisime oma kelkudele mõned tahvlid asbesti, mis leidsime vanast magnetiliste vaatluste koopast. Veerand miili kaugusel Onnineemikust leidsime hea tee Liustikukeele poole. Ma lootsin lääne suunas minnes laiast lõhest üle saada, kuid see ulatus liiga kaugele ja meil tuli pöörduda Liustikukeelele tagasi samas kohas, kust me olime välja sõitnud. Laagrisse jõudsime õhtupoolikul. Jääkoobas oli täiesti valmis ning sinna oli juba paigutatud lamba- ja pingviiniliha. Temperatuur koopas ei ole tõusnud üle 27° [–3 °C], mistõttu seal peaks olema meie lihatagavaradele suurepärane panipaik. Naabruses on Simpson peaaegu lõpetanud koopa diferentsiaalsete magnetiliste vaatluste jaoks. Onni ahi tõmbas hästi, hoone sisemus oli soe ja kodune – veel paar päeva ja me kolime sisse.

      Kutsusin Pontingi enesega kaasa laagrist ida pool asuvate jäärüngaste sulamist vaatama. Olin tähele pannud, et jääkihte eraldasid üksteisest õhukesed mudaribad. Ja surve alla sattudes lõhenes jää just nende ribade kohalt.

      Tulin mõttele, et ehkki meie lahtede merejää külmub kinni märtsikuu algul, on ponidega väga raske nendest üle sõita, sest lahtede kaldad on kaljused. Ja nii peame olema ette valmistatud selleks, et ühendus talvekorteriga võib katkeda kauemaks, kui ma seni arvasin. Sain kuulda, et kõik, kes eile Roydsi neemel käisid, olid õnnelikult pärale jõudnud. Campbell, Levick ja Priestley olid just enne minu tagasitulekut uuesti teele asunud.

      Teisipäev, 17. jaanuar. Täna viisime oma elamise onni üle ja oleme lihtsalt rabatud sellest, kui mugav seal on. Pärast hommikueinet leidsin Bowersi magamisruumide jaoks vaheseinu ehitamas, nagu ma olin käskinud. Märkasin aga peagi, et need ei sobi, ja tegin talle korralduse ohvitseride ruum meeskonna ruumist kastidest vaheseina abil eraldada. Ma olen kindel, et selle lahendusega jäävad rahule nii ühed kui teised. Ruumi, mis jäi minu kubriku seina ja meeskonna ruumi seina vahele, paigutasin viis meest: Bowers, Oates, Atkinson, Meares ja Cherry Garrard. Need viis on isekeskis head sõbrad ja nad seadsid oma magamisruumi kohe väga mugavalt sisse. Sirnpson ja Wright on aparaatide juures oma nurgas. Siis tulevad Day ja Nelson, nende ruumi hulka kuulub ka viimase „laboratoorium” suure akna juures. Edasi on ruum kolmele – Debenhamile, Taylorile ja Granile. Ka nemad on juba oma ruumist osalt magamis- ja osalt töötoa teinud.

      Tore on näha, kuidas kõik oma elu sisse seavad. Paari päeva pärast on meie onn kõige mugavam maja maailmas. Veel umbes nädal, ning kogu meie jaam – aparaadid, inimesed, loomad jne. – on töökorras.

      Võib tõepoolest imeks panna, kui palju on selle lühikese ajaga ära tehtud.

      Homme möödub kaks nädalat päevast, mil saabusime McMurdo väina, ja juba oleme jõudnud ennast lõplikult sisse seada. Niipea kui ponid pikast reisist kosuvad, võime alustada ladude rajamise retke. Ma ei osanud aimatagi, et kõik nii kähku läheb.

      Terve möödunud öö sadas tugevasti lund; täna hommikuks oli kogu laager kaetud kolme-nelja tolli paksuse pehme lumega. Simpsoni sõnade järgi olla laeva ümbruses lund isegi kuni kuus tolli. Laager on üleni valge. Päeval puhus tugev lõunatuul ja tuiskas. Nagu tavaliselt, saime oma laagris seda vähe tunda, aga me näeme, kuidas anemomeeter künkal kiiresti keerleb ning lumepilved üle laeva tormavad. Jää neemiku ja laeva vahel puruneb, kuid imekombel on seni otsetee laeva juurde veel kindel. Vaba vee piir jookseb nüüd meie laevateega rööbiti, ainult mõnisada jardi sellest lõuna pool. Eile sõudis vaalapüügipaat üsna laagri ligidale, ja kui masinad töötaksid, võiks laev läheneda meile mõnesaja jardi kaugusele. Suur kiilukujuline jääpank, mille külge laev on ankurdatud, ei ole enam kuigi tugevasti kaldajääs kinni ja varsti ujub ta paratamatult minema. Loodan, et leiame siis laevale varjulisema ning ohutuma koha meile lähemal.

      Pärastlõunal ujus suur jäämägi laevast mööda. Atkinson arvab, et see oli Barne’i neeme liustiku äramurdunud ots. Loodan, et nad laeval nägid seda täpsemalt, oleks huvitav olla mõne siinse jäämäe tekkimise tunnistajaks.

      Praegu, õhtul, ilm selgib, kuid tuul on siiski veel tugev. Tuul ponidele ei meeldi, kuid külma taluvad nad väga hästi ja kõik nende hädad ning haavad on paranenud.

      Kesknädal, 18. jaanuar. Laeval oli raske öö. Anti käsk auru tõsta, kuid kell üks öösel hakkas jääpank kiiresti purunema ning ülejäänud öötunnid tuli jääankrutega jännata. Aur saadi parajasti siis üles, kui laev triivima hakkas. Hommikul ankurdati laev jää külge meist samas suunas kui enne, ainult mõnesajad jardid lähemal. Andnud laagris kõik vajalikud korraldused, tulin laevale ja tegin Pennellile ettepaneku laev ümber jääpanga nurga lahte tuua. Hiivasime jääankrud ja sõitsime masina jõul aeglaselt lahte sisse. Kinnitasime laeva jääankrutega panga külge, mis oli 200 jardi kaugusel rannajääst ja 400 jardi kaugusel meie onnist.

      Praegu on laeva asukoht erakordselt hea. Lõunatuul surub teda vastu jääd ja neeme tipp pakub talle seal suurepärast varju. Põhjatuul võib teda ajada õige ranna ligidale, kus vesi on kuni 3 sülda sügav. Kuid sellise laia jäävälja taga ei tule suur laine kunagi ootamatult. See näib olevat imetore väike pelgupaik, kuid siin ei saa millelegi kindel olla. Kogemused näitavad, et näiv julgeolek on sageli petlik, Pennell on oma praeguses ametis lihtsalt ületamatu, ta on alati heatujuline ja lakkamatult valvas ning valmis igasugustele ootamatustele vastu astuma. Olen hakanud teda pimesi usaldama.

      Öösel langes temperatuur 4°-le [–15 °C], puhus vinge SSO-tuul ja hommikul oli väljas väga ebameeldiv olla. Ennelõunal tuul vaibus ja päike hakkas paistma. Pärastlõunal oli peaaegu täielik tuulevaikus, kuid taevas läks jälle pilve ja praegu puhub mahe soe lõunatuul, sajab kerget lund ning ilm on sompus. Kõik see ennustaks tuisku, kui meil just äsja nii palju tuult poleks olnud. Juhuslikke vedusid, mis ikka veel kestavad, on laeva uue asukoha tõttu väga hõlpus toimetada, ainult et jääserv on üsna õhuke.

      Onn muutub üha mugavamaks. Bowers lõpetas selle lõunaküljel laoruumi ehitamise. Viimasest saab suurepärane panipaik meie reisimoona säilitamiseks. Iga päev on Bowersil uusi ettepanekuid mitmesugusteks ümberkorraldusteks või täiendusteks meie laagris. Simpson ja Wright väärivad imetlust: nad püüavad kõike teha käepärast ja mugavaks ja mulle näib, et nad asuvad oma põhitöö juurde palju varem, kui me seda ootasime. On loomulikult raske kedagi esile tõsta, sest kõik töötavad väsimatult meie ühise eesmärgi heaks.

      Iga mees on omast kohast lausa aare.

      Clissold on silmapaistev kokk. Ta toidab meid praegu hülgeliha, pingviinide ja ännidega. Võin ausalt öelda, et ma ei ole kunagi söönud nende loomade ja lindude liha nii maitsvalt valmistatuna. „Sellel on suur praktiline tähtsus, sest nii säilitame aastaiks oma tervise.” Stjuuard Hooper saadeti tema suureks rõõmuks täna maale. Ta asus otsekohe tööle ja temast on palju kasu, sest nii vabaneb teaduslik personal kõigist majapidamistöödest. Anton ja Dimitri on igal pool innukalt abiks; nad on suurepärased poisid.

      Neljapäev, 19. jaanuar. Meie onnist saab kõige mugavam elamu, mida iganes võib ette kujutada. Oleme ehitanud enestele tõeliselt hurmava kodu, mille seinte vahel valitseb