Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

ähmaselt läbi uduvine. Tore oli neid jälle näha ja küllap on meil siinpool saart lõpuks ometi rahulikum. Selles tuttavas ümbruses on midagi kodust.

      Kell 4 e. l. Birdi neeme järsud paljad läänenõlvad näivad lõunast vaadates kõrgete kaljudena ja on väga heaks maamärgiks. Möödusime neist kaljudest ja sattusime raske lahejää ribadesse, kuid jõudsime hästi edasi. Mida kaugemale, seda vähemaks jäi lahvandusi ja seda suuremad olid pangad, ainult et nad olid nüüd rohkem hajuvil. „Kogu selle öö, mil me läbi paakjää trügisime, olid mitmed meist tekil.” Möödusime mitmest üsna suurest jääpangast, mis nähtavasti olid pärit väinast. See on huvitav, sest kõik olemasolevad andmed näitavad, et väin põhja pool Roydsi neeme on varakevadel jäävaba.

      Märkasin mitut täiesti uut tüüpi pealispinnaga jääpanka. Pangad olid kaetud nagu soomustega. Need soomused koosnesid omakorda paljudest väikestest üksteise peale kuhjatud imekergetest jääplaadikestest, mis kõik asetsesid jääpinna suhtes ühe ja sama nurga all. Mulle näib, et niisugused soomused võivad tekkida seal, kus jääpinnal on lumevired ja õhukesed tolmukihid, millele lumi on pidama jäänud.

      Asume viie miili kaugusel Roydsi neemest, ja sinna me peaksime välja jõudma.

      Kell 4 p. l. Iga päev toob üllatusi. Kell 6 hommikul, umbes kolm miili põhja pool Roydsi neeme, läbisime väinas asuva paakjää viimase riba. Roolisime neeme suunas ja olime täiesti kindlad, et paakjää serv ulatub sellest lääne poole. Möödusime neemest ning meie üllatuseks oli ümberringi vaba vesi või õhukesed jäätükid. Nii möödusime Roydsi neemest, Barne’i neemest ja sellest lõuna pool asuvast jääliustikust ning sõitsime lõpuks ümber Ligipääsmatu saare, mis asub oma tubli kaks miili Roydsi neemest lõuna pool. „Neem ise oli lõunast ära lõigatud.” Oleksime võinud veel edasi sõita, kuid jääsupp näis paksenevat ja pealegi ei olnud ees ühtki teist talvituspaika peale Armitage’i neeme.

      „Ma ei ole kunagi näinud selle väina jääd niisuguses lagunevas olukorras ega maad nii lumetuna. Nende faktide ja erakordselt kõrge õhutemperatuuri põhjal järeldasin, et suvi oli olnud ebaharilikult soe. Ja sellepärast oli meil ka võimalus valida õige mitme talvituspaiga vahel: võisime maabuda kas ühel väikestest saartest, Liustikukeelel, Rossi saarel või ükskõik kus, peale Onnineemiku. Minu suurimaks sooviks oli leida selline koht, mis ei oleks nii kergesti Barjäärist äralõigatav, ja mu valik langes neemele, mida tavatsesime nimetada Ännineemeks. See neem jäi meist veidi tahapoole ja teda eraldas meie endisest „Discovery”-talvituspaigast kaks sügavat lahte mõlemal pool Liustikukeelt. Arvasin, et jää neis lahtedes laguneb alles südasuvel, ja kui nad uuesti kinni külmuvad, siis saab sealt varsti üle.” Kutsusin inimesed nõu pidama ja tegin kaks ettepanekut: läbi murda Liustikukeeleni ja talvitada seal või tungida läände ja peatuda Ännineemest põhja pool asuval väga ahvatleval talvituspaigal. Ma pooldasin viimast ettepanekut ja ka nõupidamisel leiti, et see lahendus on ilmselt kõige parem. Nii pöördusime siis tagasi, sõitsime hästi lähedalt ümber Ligipääsmatu saare ja suundusime täiskäigul neeme ümbritseva tugeva jää poole. Murdnud läbi õhukese jää, mis piiras suurt tugevat jääpanka, põrkas laeva rind raskelt vastu kõva lahejääd umbes poolteise miili kaugusel rannast. Lahejää oli meile nii teeks neemele kui ka usaldusväärseks sadamaks varustuse mahalaadimisel. Kinnitasime laeva jääankrutega. Wilson, Evans ja mina läksime neemele, mille ma meie suurepärase teise komandöri auks Evansi neemeks ümber ristisin.

      Nagu olime lootnud, märkasime juba esimesel pilgul, et talvitamispaik oli ideaalne. Neeme kaljud koosnesid peamiselt vulkaanilisest aglomeraadist, mis sisaldab oliviini. Nad on ilmastiku tagajärjel tugevasti murenenud ja sellest on tekkinud palju jämedateralist liiva. Maja jaoks valisime koha loodesse avaneval kaldal, mida tagant hästi kaitses hulk väikesi künkaid. Sellel paigal ja ümbrusel on talvekorterina palju eeliseid (mida ma hiljem üksikasjaliselt kirjeldan); näib, et üle hulga aja naeratab meile jälle õnn. Valitud koha kõige suuremaks eeliseks on asjaolu, et siit on võimalik pidada ühendust Armitage’i neemega merejääd mööda, mis kindlasti tekib juba varasügisel.

      Just sellepärast olingi ma nii väga tahtnud maabuda Terrori jalamil ja mind häiris väga, kui olime sunnitud liikuma Roydsi neeme suunas. On päris kindel, et lõuna pool Roydsi neeme asuv jää hakkab kandma alles õige hilja, umbes maikuus. Kõik näib tõendavat, et enne seda aga Roydsi ja Barne’i neeme vahelise lahe jää alatasa lahti murdub ja minema triivib. Ja mul ei olnud selge, kuidas saaks sellisel juhul tagasi ladude rajamiseks väljasaadetud rühm? Mulle pakub rahuldust asjaolu, et võime jõuda valitud kohale suhteliselt vara; nähtavasti osutub vajalikuks minna üle merejää ainult sügavatel lahtedel, mis asuvad Liustikukeelest põhja ja lõuna pool. Kord sinna tekkinud jää läheb lahtedest harva minema. Ja kui see peakski juhtuma, siis on võimalik jää olukorda kontrollida juba enne, kui rühm söandab sellele astuda.

      Pärast rohkeid äpardusi naeratas lõpuks meile õnn: tuulevaikus ja särav päikesepaiste kestsid terve ööpäeva. Niisugune ilm niisuguses paigas on palju lähemal minu ideaalile kui igasugune muu olukord, mis ma kunagi läbi olen elanud. Päikese soojus ja õhu elustav külmus tekitavad minus seletamatu tervislikkuse ja küllastatuse tunde, kuna päikesepaistest ülekullatud imekaunid mäed ning jää pakuvad suurejoonelist maastikupilti, mis rahuldab kõige nõudlikumatki maitset. Mul ei ole sõnu, et väljendada meie silmade ees laotuva imekauni panoraami ilu. Ponting on vaimustatud ja kasutab väljendeid, mis mõne teise suus ja mõne teise asja kohta tunduksid liialdatuina.

Maabumine. Nädal tööd

      Kui olime kaldale jõudnud, hakkas Campbell kohe ettevalmistusi tegema varustuse lossimiseks. Kaks mootorsaani tõsteti peagi vintsi abil jääle ja Day koos teistega pakkis need kiiresti lahti. Meil vedas jällegi. Vaatamata halbadele ilmadele ja mitmele tonnile mereveele, mis neid oli kastnud, võeti saanid ja kõik nende juurde kuuluv lisamaterjal kastidest välja niisama puhastena ja uutena, nagu oleksid nad alles eile pakitud. Selles on palju teeneid ohvitseridel, kes kandsid hoolt, et saanid oleksid presendiga kaetud ja tugevasti soritud. Pärast saane tuli järg ponide kätte. Mõnega neist oli tükk tegemist, enne kui saime ta lossimiskasti. Kuid Oates jäi olukorra peremeheks ja sai enamiku ponisid kasti meelituste varal. Mõnda tuli siiski madruste abil tagant lükata. Ehkki kõik ponid olid lahjaks jäänud ja mõned näisid õige kurnatud, olid nad minu meeldivaks üllatuseks veel väga elavad, mõned isegi perud. Tundsin suurt kergendust, kui lõpuks kõik 17 poni jäässe taotud vaiade külge olid seotud. Sellest hetkest peale, kui nad lumele astusid, näis neisse tulevat uut jõudu, ja ma olen kindel, et nad väga kiiresti kosuvad. Juba see, et tõime nad kohale õnnelikult ja nii heas seisukorras, on suur võit. Vaesed loomad, kuidas nad küll rõõmustavad võimaluse üle jälle püherdada ja ennast sügada. Kindlasti valmistas neile suurt vaeva naha sügelemine, – võib enesele ette kujutada, kui hirmus on põdeda sellist tõbe nädalate viisi, ilma et oleks kuidagi võimalik kihelevat kehaosa puudutada. Nüüd, kus hobused on ligistikku köies, osutavad nad lahkelt üksteisele teeneid ja näkitsevad sõbralikult ning hoolitsevalt üksteise külgi.

      Meares läks koertega kohe maale ja vedas nendega peaaegu terve päeva kergeid koormaid. Koertega oli palju pahandust, sest pingviinid käitusid äärmiselt totralt – lakkamatult ronisid nad parvena meie juurde jääle. Niipea kui nad jääle olid laskunud, väljendas kogu nende hoiak ainult pöörast uudishimu. Nürimeelse hoolimatusega unustavad nad täiesti oma julgeoleku. Nad astuvad taaruval sammul ja pööravad pea kord siia, kord sinna oma tavalisel mõttetul viisil ega hooli põrmugi haukuvatest koertest, kes rakmetes rabeldes neid tabada püüavad. „Halloo!” näivad pingviinid ütlevat, „vaat kus nali – mis on teil naeruväärseil olendeil õige asja meie juurde?” Ja nad lähenevad veel mõned sammud. Koerad viskuvad neile vastu, niipalju kui rihmad ja rakmed lubavad. Pingviine ei heiduta see sugugi, ainult nende kaelasuled tõusevad püsti ja nad kaagutavad peaaegu vihaselt, nagu noomides viisakuseta külalisi. Kogu nende hoiak näib ütlevat: „Ohoo! Vaat missugused te olete! Aga te ei ole sattunud õigesse kohta. Meid te juba ei peta, tunneme teie tempe!” Veel viimased saatuslikud sammud ja nad on koertele kättesaadavas kauguses. Üks hüpe, kraaksatus, kole punane laik lumel, ja intsident on lõppenud. Neid rumalaid linde ei saa kuidagi tagasi hoida. Ja kui meie inimesed ruttavad neid eemale hirmutama, siis põikavad nad ainult kõrvale ja kraaksuvad, nagu