Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

järjekorda selles draamas, tülitsedes ning tapeldes omavahel iga uue saagi puhul. Päeva jooksul hukkus õige mitu pingviini ja see avaldas koertele halba mõju, kiskudes neid töö juurest kõrvale. Meares sai üsna mitu korda nende peale vihastada.

      Mootorsaanid läksid käima pärastlõunaks, ühel sõitis Day ja teisel Nelson. Mõnele väikesele äpardusele vaatamata vedasid nad kaldale kenakesed koormad. Saane on veel vara kiita, kuid tundub, et nende peale võib kindlasti lootma jääda.

      Järgmiseks tuli maha laadida onn. Pärastlõunal tõsteti maha suurem osa onni puitdetaile.

      Päike paistab ikka veel ja nii on täna õhtul kõik hoopis teisiti kui 48 või isegi 24 tundi tagasi.

      Jõudsin just praegu kaldalt tagasi.

      Koht onni jaoks on tasandatud. Ehitajad, saanud kaasa kaheksa päeva toidu, jäid kaldale meie suurde rohelisse telki. Peaaegu kõik onni detailid on kaldal ja see vähene, mis seal veel puudub, on poolel teel sinna. Ponid on köies sobival lumisel nõlval, kus nad ei saa liiva süüa. Oates ja Anton ööbivad kaldal, et neid valvata. Koerad on seotud pika, liivale veetud keti külge; nad lamavad pärast väsitavat päeva kerratõmbunult ja näivad erksamad kui laeval. Meares ja Dimitri magavad rohelises telgis, et olla oma hoolealuste ligiduses. Ponide, koerte ja inimeste moonavarud on maha laaditud. Kaks mootorsaani on töökorras ja õnnelikult kaldal.

      Esimese päeva kohta ei ole see halb. Homme kell 6 hommikul jätkub töö.

      Tore on lõpuks ometi näha kogu selle ettevalmistus- ja organiseerimistöö tulemusi, mis kestis kõik need kuud. Kui ma neid ridu kirjutan (kell 2 öösel), kostab ümberringi vägev norskamine. Inimesed on väsinud kogu päeva kestnud raskest tööst ja puhkavad, et homme oma toimetusi jätkata. Pean ka ise pikali heitma; olen 48 tundi magamata. Näen kindlasti head und.

      Neljapäev, 5. jaanuar. Täna kell 5 hommikul olid kõik jalul ja kell 6 juba tööl. Ei ole sõnu meie inimeste agaruse kiitmiseks ja töö laabub ikka rohkem ja rohkem.

      Kui ma täna, veidi hilinenuna, nähtavale ilmusin, olin ühe erakordse juhtumi tunnistajaks. Kuus või seitse mõõkvaala, vanu ja noori, ujus laeva ees piki kinnisjää serva. Paistis, nagu oleksid nad millegi pärast rahutud. Vaalad sukeldusid kiiresti, peaaegu riivates jää serva. Kui me neid jälgisime, ilmusid nad äkki ahtri taga nähtavale ja pistsid oma koonud veest välja. Olin kuulnud nendest loomadest kummalisi lugusid, kuid ma ei osanud neid tõsiselt karta. Päris jää serval oli ahtri kinnitusots, mille külge oli seotud kaks eskimokoera. Ma ei osanud vaalade liikumist kuidagi siduda selle tõsiasjaga. Nähes vaalasid nii lähedal, hüüdsin Pontingit, kes seisis laeva juures jääl. Too haaras oma fotoaparaadi ja jooksis jää servale, et pildistada neid koletisi võimalikult ligidalt, kuid need olid äkki kadunud. Järgmisel hetkel tõusis jää Pontingi ja koerte all ning murdus mitmeks tükiks. Sellal kui vaalad jää all ujusid ja seda oma selgadega ülespoole surusid, oli kuulda tumedat raginat. Vaal vaala järel tungis jää alla ja see hakkas hullupööra kõikuma; Ponting jäi õnneks jalule ja suutis ära joosta. Ka koertel vedas erakordselt: ükski neist ei kukkunud vette, sest õnneks murdus jää nende ümber ja nende vahel. Ja nüüd olid vaalad niisama üllatunud nagu meie; nad pistsid tekkinud lõhedest välja oma tohutu suured võikad pead. Kui need ulatusid 6 või 8 jala kõrgusele, oli näha kollakaspruune pealaike, väikesi läikivaid silmi ja kohutavat hambarida – kindlasti kõige suuremat ja hirmsamat kõikide elajate omast. Ei ole kahtlust, et nad tahtsid näha, mis sai Pontingist ja koertest.

      Koerad olid väga ehmunud, nad rabelesid keti otsas ja vingusid. Ja oli ka põhjust. Ühe mõõkvaala pea oli lähimast koerast ainult 5 jala kaugusel.

      Ei tea kas sellepärast, et see mäng neid enam ei huvitanud, või sellepärast, et nad Pontingit kätte ei saanud, kadusid koletised äkki teistele jahimaadele ja me päästsime jäätükkidelt koerad ning, mis veel tähtsam, meie petrooleumi, millest viis või kuus tonni asus ühel kinnisjääst lahti murdumata jäätükil.

      Teadsime ennegi, et mõõkvaalad alati jääpankade läheduses luuravad ja igaühe alla neelavad, kes vaid juhtub vette kukkuma. Et nad võivad tegutseda nii läbimõeldult ja kavalalt, et nad võivad purustada nii paksu jää (vähemalt 2,5 jalga) ja et nad oskavad tegutseda koos – see kõik oli meile hämmastavaks uudiseks. On selge, et nad on erakordselt intelligentsed, ja edaspidi tuleb meil nende taiplikkust vajaliku lugupidamisega arvesse võtta.

      Märkmeid Mõõkvaala (Orca gladiator) kohta

      Üks mõõkvaal tapeti Greenwichi saare juures; too oli 31 jalga pikk.

      Hambad ulatuvad neil lõualuust välja umbes 2½ tolli, hammaste kogupikkus on umbes 3½ tolli.

      Belli raamatust „Britannia neljajalgsed”:

      „Mõõkvaalad ületavad metsikuses ja apluses kõiki teisi vaalalisi.”

      21 jala pikkuse mõõkvaala kõhust leiti 13 delfiini ja 14 hülge jäänused.

      On teada juhtum, kus mõõkvaalad ajasid lahte salga valgevaalasid ja kiskusid nad sõna otseses mõttes tükkideks.

      Hambad on neil suured, koonilised, kergelt kõverdatud, 11 või 12 hammast kummagi lõualuu mõlemal poolel. Floweri ja Lydekkeri raamatust „Imetajad”:

      „Kõigist teistest selle liigi loomadest on nad kõige tugevamad ja julmemad.”

      „Kogunevad jahiks karjadena ja hävitavad… suuri vaalasid.”

      Scammoni raamatust „Meres elavad imetajad”: Täiskasvanud isased on keskmiselt 20, emased 15 jalga pikad.

      Tugevad ja teravad, vaheliti sulguvad koonilised hambad. Mõõkvaalades on tohutu suur jõud ühendatud väledusega. Veejuga, mille nad välja purskavad, on „madal ja põõsataoline”.

      Eeskätt lihasööjaina on nad julged ja kavalad.

      Kõhklemata võivad kolm või neli mõõkvaala ühiselt kallale tungida kõige suurematele kiusvaalalistele, kes hirmu tõttu kaotavad liikumisvõime ega tee sageli isegi katset põgeneda.

      On esinenud juhtumeid, kus mitu mõõkvaala piirasid ümber vaalapüügilaeva järel pukseeritavad vaalad, ja ehkki nad said seejuures sageli vaala rookimise labidatest tublisti kannatada, panid nad oma saagiga plehku.

      Kaldun arvama, et mõõkvaalad tungivad harva kallale suurematele vaalalistele.

      Nad on väga kiired.

      Mõnikord võib näha, kuidas mõõkvaalad, hüljes harjaseliste lõugade vahel, veest välja piiluvad, oma ohvrit raputavad ja närivad ning siis suure mõnuga alla kugistavad.

      Valgevaalu kisuvad nad tükkideks.

      Eile sattus Ponting vaimustusse, kui ta silmitses meie laeva ühte jäämäkke tekkinud suurest koopast. Kohe tahtis ta laeva pildistada. Tal õnnestuski teha mõned toredad fotod. Täna hommikupoolikul läksin koos temaga selle jäämäe juurde, ja tõepoolest, harva olin varem näinud midagi nii kaunist kui see koobas. See oli õieti lõhe küllakile vajunud jäämäes ja kulges viimase kunagise pealispinnaga paralleelselt. Lõhe mõlemad seinad olid väljapoole kooldunud. Koopa tagaseinas oli kaunitest jääpurikatest ekraan, millest taevas imekaunis purpurses värvitoonis läbi paistis. On raske öelda, millest see nähtus võis tingitud olla, kas kontrastist koopa sinise seinaga või optilisest pettest. Läbi koopa suurema sissekäigu, mida samuti ääristasid jääpurikad, paistsid laev, Läänemäed ja lillakas taevas – kõik kokku hämmastavalt kaunis pilt.

      Ponting on lihtsalt võlutud vaatest Erebusele ja fotografeeris seda. Oma pildi täiendamiseks tegi ta võtte nii, et esiplaanile jäid kaks jäämäge ja mõned inimkujud.

      Täiesti rahul tänase tööga, heidan puhkama, aga ma loodan veelgi paremaid tulemusi, kui meie vilumused suurenevad ja me selle tööga rohkem harjume.

      Täna lossisime onni ülejäänud puitdetailid, kogu petrooleumi, parafiini ja iga liiki õlid ning ponide kaerad ja mitmesugust pudi-padi. Ponid hakkavad tööle homme. Täna ei teinud nad midagi, kuid see-eest vedasid mootorsaanid hästi – nende töö hakkab juba minema ja kõik tänased reisid