7 kava rikkuse ja õnne saavutamiseks. Jim Rohn

suurt rõõmu, kui seda laiali jagas.

      Pisipõhjused

      Kas pole imeline saavutada edu sellise üleva eesmärgi nimel nagu heategevus? Pean siiski tunnistama, et minu esimestel edu püüdlemise aastatel oli mu eesmärk palju maisem. See oli tegelikult üsna tavaline ja kuulub nende sekka, mida nimetan “pisipõhjusteks”. Seda liiki põhjusi võib olla meil kõigil ja need muudavad meie elu. Luba, ma jutustan sulle, mis minuga juhtus …

      Veidi aega enne seda, kui olin härra Shoaffiga kohtunud, kuulsin kodus olles arglikku koputust. Kui olin ukse avanud, nägin suuri pruune silmi endale alt üles otsa vaatamas. See oli umbes kümneaastane väike habras tüdruk. Võtnud oma väikeses südames kokku kogu julguse ja otsustusvõime, ütles ta mulle, et müüb gaidide küpsiseid. Need nägid meisterlikud välja – mitme maitsega, erineva kujuga – ja maksid ainult kaks dollarit pakist. Kuidas oleksin saanud sellest pakkumisest keelduda? Lõpuks küsis tüdruk laia naeratuse ja viisaka aupaklikkusega, kas ma soovin osta.

      Ma tahtsin osta, oi kuidas tahtsin!

      Üks asi aga takistas mind. Mul ei olnud kahte dollarit! Olin segaduses! Siin ma nüüd olin, perekonnapea, kolledžis õppinud, tasuval tööl, kuid ilma kahe dollarita.

      Loomulikult ei saanud ma seda öelda suurte pruunide silmadega väikesele tüdrukule. Olin sunnitud tegema seda, mis hetkel kõige parem näis, ja valetasin talle: “Aitäh, aga ma olen sel aastal neid küpsiseid juba ostnud, mul on neid veel palju järel.”

      See polnud muidugi tõsi, kuid oli ainus asi, mida suutsin olukorrast pääsemiseks välja mõelda. See mõjus. Väike tüdruk ütles: “Aitäh, härra, suur aitäh!” Nii ta lahkuski.

      Vaatasin talle kaua järele. Lõpuks sulgesin ukse ja sellele nõjatudes karjusin: “Ma ei taha enam niimoodi elada! Ma pean vaesusele ja valedele lõpu tegema. Ma ei taha iial enam tunda piinlikkust, et mul pole taskus sentigi.”

      Sel päeval tõotasin endale edaspidi nii palju teenida, et mul on alati mõnisada dollarit võtta.

      Seda nimetan ma tühiseks pisipõhjuseks. See ei toonud mulle küll mingit suuremeelsuse auhinda, kuid mõjutas piisavalt mu edasist elu.

      Sel gaidi küpsiste lool oli õnnelik lõpp. Mõned aastad hiljem, kui väljusin pangast, kus olin just paigutanud hoiuarvele suurema rahasumma, ja ületasin tänavat, et oma autosse istuda, nägin korraga kahte tüdrukut sama organisatsiooni komme pakkumas. Üks neist astus minu juurde ja küsis: “Härra, kas te ei taha komme osta?”

      “Võib-olla tahan,” laususin vallatult. “Mis sorti komme teil on?”

      “Need on mandlikommid.”

      “Mandlikommid? Need on mu lemmikkommid! Kui palju need maksavad?”

      “Ainult kaks dollarit.” Kaks dollarit! Ei või olla!

      Olin erutatud. “Mitu karpi sul neid on?”

      “Mul on viis karpi.”

      Vaadates tema sõbratari poole, küsisin: “Mitu karpi sinul on järel?”

      “Neli.”

      “Kokku üheksa, olgu, võtan kõik ära.”

      Sel momendil hüüatasid nad mõlemad: “Kas tõesti?”

      “Loomulikult,” ütlesin. “Mul on mõned sõbrad, kellega neid jagada.”

      Erutatult kogusid nad kõik karbid kokku. Võtsin taskust kaheksateist dollarit ja andsin neile. Asutasin juba minekule, karbid kaenla all, kui üks tüdruk vaatas mulle sügavalt otsa ja ütles: “Härra, te olete tõesti väga tore!”

      Kujutelda vaid! Sa kulutad vaid kaheksateist dollarit ja sulle vaadatakse sügavalt otsa ning öeldakse, et oled tõesti väga tore!

      Nüüd ma tean, miks hoian alati mõnisada dollarit taskus. Ma ei taha enam kunagi sellist võimalust mööda lasta.

      Luba mul tuua veel üks näide tegutsema sundivate pisipõhjuste kohta. Mul on Robert Depew’ nimeline sõber. Ta töötas õpetajana õlipuude pealinnas Lindsay’s, Californias. Mõni aasta hiljem lõpetas ta õpetajatöö ja asus uude ametisse. Ta ei rääkinud kellelegi, et oli hakanud müügimeheks. Kui tema perekond sellest teada sai, langes ta ränga kriitikatule alla. Kõige hullemini reageeris vend, kes näis tema nahutamist nautivat.

      “Sa hakkad alla käima,” pilkas ta. “Sul oli hea õpetajatöö, nüüd aga kaotad kogu saavutatu. Sa oled arust lage.”

      Vend näägutas Bobby kallal igal võimalusel. Bobby meenutas: “Mu vend ajas mu nii marru, et otsustasin saada rikkaks.”

      Täna on Bobby Depew üks mu sõpradest-miljonäridest.

      See juhtum ja küpsiste lugu näitavad, et isegi viha või kitsikus võib koos pisipõhjustega saada õigesti suunatuna tugevaks saavutuste motivaatoriks.

* * *

      Kas oled ka midagi taolist märganud? Kas sind vaevab mõni kunagine kitsikusekogemus, millest tahad vabaneda? Vanasõna lausub õigesti: “Suur edu on magusaim kättemaks.”

      Nagu näed, on edu põhjusi sama palju kui inimesi. Võtmesõnaks on omada piisavalt põhjusi. Kuidas leida seda valupunkti, mis võiks muuta tagasihoidlike võimalustega elu rikkaks ja õnnelikuks? Sellest räägime järgmises peatükis.

      3. peatükk

      Kuidas püstitada eesmärke

      Esimeses peatükis arutlesime me distsipliini tähtsuse üle. Ja nüüd palun ma sind hakata seda positiivset omadust kasutama.

      Kui sa ei ole seda veel teinud, võta välja oma märkmik või päevik. Ma tahan sind muuta jälgijast (lugejast) osavõtjaks (kirjanikuks).

      Kodune ülesanne, millega sul tuleb tegeleda, on mõnevõrra ebatavaline, sest see hõlmab tervet elu. Meie teemaks on eesmärgid ja nagu sa peagi märkad, jäävad eesmärgid sinu ülesanneteks kogu eluks, arenedes ja muutudes pidevalt.

      Miks sa pead neid ülesandeid täitma? Sest nii teed sa esimesi samme muutmaks oma elu selliseks, nagu see on alati olnud sinu teostumatuina näivates unistustes. Niisiis alustame. Mida varem sa asud end distsiplineerima, seda kiiremini võid tulemustest rõõmu tunda. Olen kindel, et tulemusi nähes ei kahetse sa seda lisatööd ja distsipliini.

      Pikaajalised eesmärgid

      Kirjuta oma märkmikusse või paberilehele pealkiri “Pikaajalised eesmärgid”. Sinu ülesandeks on vastata küsimusele Mida ma tahan saavutada järgneva aasta, kahe aasta ja nii edasi kuni kümne aasta pärast?

      Selle ülesande eduka täitmise puhul on oluline kirjutada võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult palju asju. Võta selleks kaksteist kuni viisteist minutit aega ja pane kirja umbes viisteist erinevat asja.

      Annan sinu abistamiseks pooltosinat suunavat küsimust:

      1. Mida ma tahan teha?

      2. Kelleks ma tahan saada?

      3. Mida ma tahan näha?

      4. Mida ma tahan omada?

      5. Kuhu ma tahan minna?

      6. Mida ma tahan jagada?

      Võttes aluseks need küsimused, vasta põhiküsimusele: “Mida ma tahan saavutada järgneva ühe kuni kümne aasta jooksul? Lase oma mõtetel vabalt voolata. Ära lasku detailidesse, seda teeme me hiljem. Näiteks kui tahad endale sisise salongiga halli Mercedes 380SLi, kirjuta lihtsalt “380” ja mine edasi järgmise punkti juurde.

      Pärast nimekirja koostamist vaata see üle.

      Seejärel pane iga punkti taha aastate arv, mis sinu arvates on vajalik selle saavutamiseks. Kui arvad, et millegi saavutamiseks on vaja ligikaudu ühte aastat, kirjuta selle taha “1”. Kui arvad vaja minevat kolme aastat, kirjuta “3”. Kui pead vajalikuks viite aastat, kirjuta “5”, kui kümmet, kirjuta “10”.

      Nüüd kontrolli, kas sinu eesmärgid on tasakaalus. Kui leiad