Elust kirju. Epp Petrone

päeva lükkasin edasi ta ukse juurde minekut ja koputamist.

      Ühel õhtul jõin ära lausa julgustusõlle, aga siis sain aru, et niimoodi ei sobi minna, sest äkki on mul nüüd õllelõhn juures. Lükkasin järgmisele hommikule.

      Ta majast mööda jalutades aeglustasin sammu… Et kui äkki näen teda, siis saaks kuidagi spontaansemalt rääkida. Ei näinud. Ei rääkinud. Ikka ainult see foto oli puu küljes, naeratava tuletõrjuja foto, kes tules hukkus viis aastat tagasi, 9-11, Maailma Kaubanduskeskuse tulekahjus. Tegin puust veel kord pilti ja mõtlesin: “Olen ikka argpüks.”

      Arusaadav, ma pole lihtsalt siin USA äärelinnas koduperenaisena õigel reporteri-lainepikkusel. Kui näiteks töötaksin kusagil lehes, kus iga päev peaks inimesi tülitama, läheks see iga päevaga kergemaks.

      Siis jäin haigeks. Nuuskasin tänulikult oma nohust nina ja mõtlesin, et näed, see intervjuu jääbki tegemata ja polegi mul vaja minna inimeselt tema elu kõige kurvema sündmuse kohta aru pärima.

      Olen teinud ajakirjanikutööd aastaid ja väga erinevates rollides: reporter, toimetaja, tegev- ja peatoimetaja, olen töötanud nii kirjutavas pressis, raadios kui ka teles. Kõigi nende kogemuste peale kokku arvan, et see on minu jaoks ajakirjanikutöö kõige raskem osa: minna leinava inimese juurde ja küsida, mis tunne on.

      Miks seda nii raske on teha? Kui minna mõne kogenud prominendi või pressiesindaja juurde, siis on meie rollid kindlad. Ta teab, kes ma olen. Ta ei hakka nutma. Või ei saada mind juba ukselt minema (või kui ka saadab, siis on see teistmoodi, kui oleks see, mismoodi leinaja mind minema saadab).

      Ma olen tegelikult ka leinareporteri elu köögipoolt väga lähedalt näinud, üks mu väga lähedane inimene töötas kunagi Eestis selle ala peal. Mitte kunagi ei saanud ma lõpuni aru, kuidas ta jaksas. Vanemad surid salaviina juues, mine räägi lastega. Isa pani end koos autoga põlema, mine räägi naise ja lastega, “saame hea loo”…

      Küllap näitab see “head ajakirjanikku”, see julgus minna? Ja ka inimlikus mõttes, sageli vajavadki leinavad inimesed kedagi, kes neid kuulaks?

      Ma ise mäletan oma elu kõige suuremat leinaaega, kui olin 21 ja mu ema suri ning ajalehes ilmusid kaastundeavaldused (paljudele tuli mu ema haiguse ja surma teave üllatusena), siis hindasin neid tuttavaid, kes julgesid mu juures edasi olla ja kes julgesid minuga sel teemal rääkida. Neid polnud palju.

      Aga kas ma oleksin tahtnud, et mu toonased sõnad oleksid mingil kombel meediasse sattunud? Leinav inimene on õrn, ja üks valusamaid relvi haiget tegemiseks võib olla just meedia.

      Ja oligi käes see kurb kuupäev, 11. september. Ma läksin hilisõhtul ja viisin naabertänavale hukkunud tuletõrjuja fotoga puu juurde küünla. Võibolla nägi see noor lesk mind oma aknast; võibolla nägi ta küünalt, kui mitte sel õhtul, siis järgmisel hommikul?

      Juba siis, kui küünalt panin, teadsin ma, süda kerge, et ma ei koputa sellele uksele. Ma ei tee seda intervjuud. Ei taha ega tee, sest ma olen esiteks vabakutseline ja teiseks nohus.

      Kui palju lihtsam on olla lihtsalt inimene, mitte reporter.

      Elupalavik

      Üleeile nägin ma suvaliselt keset suurt New Yorki tuttavat.

      Naljakas oli see, et ma olin just enne selle tänava ületamist mõelnud, et näh, peaksin talle ju täna helistama, aga telefoninumbrit pole mobiili salvestatud.

      Ja täpselt sedasama tänavat on ületamas ja mulle rõõmsalt vastu astumas… Ma ei usu oma silmi!

      “Neeme, sina!” Tema jah. Neeme-Raud-New-York, talle pidingi helistama.

      Uskumatu, kui väike on maailm.

      Ja eile tegin Neemega portreeintervjuud, lobisesime mitu tundi mõnusalt, lürpisime teed ja suppi, kuni kassett – olid kunagi sellised asjad! – sai mõlemalt poolt täis.

      Kui hea on teha intervjuusid, mida pärast ainult sina ise kuuled! Lasta inimene tema aasale lahti, las kepsutab ja meenutab, siis mingi hetk suunata, täiendada, vastu meenutada; hoida pilk kõige selle kohal ja kujutada ette, milline portree siit joonistub, ning olla samas lõõgastunud ja vaba nagu niisama juttu ajades.

      Aga pärast seda oli meil rollide vahetus – pidin küsitlejast rollist ümber kehastuma vastajaks – ja kukkusin suure kaarega oma mõnusast olekust alla.

      Teleintervjuu. Telepostkaart New Yorgist, mis on aastavahetusel ETVs eetris… ehk siis kõige hirmuäratavam eetriaeg, suurima vaadatavusega üldse.

      Võibolla mõtlete, et mis see intervjuu siis ära ei ole? Võibolla olete andnud intervjuud spontaanselt, tänavaküsitlustes, kui keegi teile ligi hüppab. Või siis olete lihtsalt nii telegeeniline ega saa seetõttu aru, mis on minu probleem…

      Telegeenilisus on absoluutselt olemas. Seda teab igaüks, kes on teles töötanud. Mõni inimene mõjub kaamera ees paremini kui teine. Mul on kurb kahtlus, et mina olen see teine, aga ega täpselt ei tea ka. Ja kahtlus ise, see ongi see kõige hullem ja vastikum.

      Mul on olnud kogemus teletoimetajana – turvaliselt operaatori selja taga, olukorra üle kontrolli omades. Pärast materjali arvutis monteerides ja omaette vaadates olen kommenteerinud, et näe, sellele tüübile sobib, see võiks kasvõi iga päev intervjuusid anda. Ja teise kohta, et – mida ta seal küll pabistab. Ja miks ta küll kaamera poole piilub, kui ometi öeldi, et vaadaku reporteri otsa, mitte kaamerasse!

      Ka on mul kogemusi kunagisest raadioeetritööst. Sume stuudio, ainuke väljund maailma on mikrofon su ees… ja kui esimeste minutite jooksul ongi närv sees, siis saab jalga vibutada, sest keegi nagunii ei näe (keegi kunagi õpetas, et põlv ja hääl ei saa korraga väriseda). Mõne minuti pärast on värin nagunii läinud, jäänud on stuudio ja see punane maagiline tuli, mis näitab, et mikrofon on sees.

      Aga teleintervjuu – see kõlab nii, et ehmatab inimesi, kuigi nad püüavad vaprad olla. Mäletan, kui olin omal ajal otsestuudio telesaadete toimetaja, siis oli iga saate eelarves muu hulgas suur pudel konjakit. Klaasikeste kaupa pakuti seda siis neile, kes stuudioukse taga oma järjekorda ootasid, nende hulgas küllalt prominente, kes sageli tundusid pabistavat nii, nagu oleks see neil esimene kord. Ja üks minu töökohustusi oligi nende meele lahutamine ja närvi mahavõtmine.

      Aga Neeme Raua ja tema intervjueeritavate elu siin New Yorgis pole niisama lihtne. Eesti Rahvusringhääling on loonud New Yorki oma alalise koha, aga selle koha täitja, praegusel juhul Neeme Raud, on siin ühteaegu nii reporter kui ka operaator. See tähendab, et ta peab kõigepealt panema kaamera statiivi peale, tegema valgusbalansid, sättima teravust – tegema kõike seda tehnilist operaatoritööd, mille ajal reporter peaks tulevase intervjueeritavaga juttu ajama ja teda soojendama.

      Intervjueeritav, eile siis mina, keksis aga suure jõulukuuse ees jalalt jalale üksinda kaamera ees ja mida aeg edasi, seda kõhedamaks läks. Kui siis lõpuks rääkima hakkasime, siis… siis ei olnud see enam mina.

      On teletegijaid, kes ütlevad, et tele on parim meedium just seepärast, et seal on inimesed “nemad ise”. Ma vaidleks sellele vastu. “Nemad ise” on inimesed ikka ilma meediumita – silmast silma. Ja kogu meedia – tele, raadio, ajakirjalood, lehenupud, blogi – annab nagunii mingi muudetud fookusega pildi.

      Võibolla kui ma laadiksin rahvale kuulamiseks avalikkuse ette selle kassetitäie juttu, mis me diktofonile rääkisime, siis seal olime enamvähem “meie ise”. Aga juba siis, kui sa tead, et pressiajakirjaniku diktofoni asemel on su ees raadiomakk, räägid sa teisiti. Etled, kuigi ei tahaks.

      Metroos kodu poole sõites tabas mind miski. Siiani ei saa aru, mis see oli. Kodus vajusin riietega voodisse. Teate ju küll neid õhtuid, kui saabaste jalast kangutamine on kangelastegu, mille üle uhke olla?

      Siis tuli Justin ja ehmus: “Miks sa nii punane oled?”

      Ei saanudki aru, miks. Mingit köha ega nohu ega valu kusagil polnud. Aga lihtsalt kõrge palavik, nagu tuvastasime. Esinemispalavik? Elupalavik? Kõik pildid jooksmas korraga silmade ees: ootavad tähtajad ja tülid ämmaga ja unenäoline teleintervjuu. Siis hakkas kõik virvendama ja vajusin veel.

      Hommikul