Elust kirju. Epp Petrone

tõesti ei tea, kui vana ta võis sel ajal olla. Kolmkümmend? Nelikümmend? Igatahes sosistasid tüdrukud, et ta on veidrik – küllap oli kellegi ema seda öelnud.

      Kuigi ta tundides valitses enamasti vaikus, võib siiski öelda: ta ei meeldinud meile. Sest ta oli nii varjamatult omamoodi. “No-nii! Jõudsimegi varem grammatikaga valmis! Nüüd jõuan ma teile midagi erilist ette lugeda!” õhkas ta, istus klassi ette ja avas pühaliku näoga raamatu. Eriti armastas ta meile venekeelset Puškinit ette lugeda. Kas ta tõesti ei kuulnud neid iroonilisi turtsatusi ja sosinal öeldud repliike stiilis “häh, hakkab jälle peale”? See polnud ju kohustus, seda polnud vaja, see oli ei-tea-mis. Lasknud siis rahvas tunnist välja, kui tund varem tehtud sai! Niimoodi me vist mõtlesime. Pealegi ei saanud me kõigist neist sõnadest arugi, mida ta meile oma raugel häälel ette luges…

      Aga mõjus ehk see sõnade rütm, isegi kui mõte alati pärale ei jõudnud.

      Miski mõjus.

      Mulle meeldis see õpetaja ajapikku üha rohkem, kuigi ma ei osanud oma poolehoidu välja näidata. Kord küsisin talt ühte raamatut laenuks, ta andis selle üle jahedalt naeratades, aga nagu ikka, et saanud ma heita pilku tema salapärase maailma taha. Ma ei tea tänini, kas tal oli mu üle hea meel või mõtles ta millelegi palju tähtsamale ja ebamaisemale.

      Muidugi olin ma vait ega kaitsnud teda, kui teised seljataga siunasid: ei olnud minus toona seda iseolemise-selgroogu, mida temas nii palju oli. Lohutus seegi, et murdeeas on selgroogu vähestel, me ju alles murdume ühes või teises suunas ja tähtis osa on neil inimestel, kes on meie lähedal meid mõjutamas.

      Kord tegime tema tunnist poppi. Kui järgmisel korral kohal olime, pulseeris veres pinge: nüüd ta karjub või murrab käsi või kutsub õppealajuhataja…

      Ei midagi. Ta ei öelnud ärajäänud tunni kohta sõnagi. Temas oli tohutult elegantsi, üleolekut sellest hallist ajastust, provintsist ja inimlikust alatusest. Võibolla see ärritaski õpilasi, et ta meist niimoodi üle oli.

      Arvasin tükk aega, et ta elab oma maailmas ega märka õpilaste halvakspanu. Koolikoridoris ja linnatänavatel kõndis ta enamasti äraolevalt naeratades. Aga ükskord nägin ma teda õpetajate toas nutmas. Olin saadetud klassipäevikut tooma. Tema vaatas aknast välja, pööras siis ringi ja vaatas mulle korraks otsa: “Jajah, muidugi, päevik on seal kapis, võta ise.” Ta silmad ja nina olid punased ja ta pöördus kiiresti akna poole tagasi.

      Miks ta nuttis? Kas ta elas sisimas valusalt üle seda, et lapsed teda ei mõistnud? Võibolla oli tal hoopis eraelus mõni probleem? Sama hästi võis ta nutta lihtsalt maailmavalust, sellepärast, et akna taga oli nii ilus ja nukker kollase-hallikirju sügishommik. Nagu Puškin ütles: “Mind paelub looduses see närbumise lõõm…”

      Järgmisel kevadel sai sama tunde osaliseks terve klass. Ma vähemalt loodan, et isegi kõige paadunumad küünikud tundsid midagi. Kord meile ette lugedes hakkasid õpetaja silmist tilkuma pisarad. Oli see nüüd luuletusest või sellest, et suur osa klassist kihises ega kuulanud ta ettelugemist?

      Kui õpetaja jäi vait ja otsis taskurätti, jäi tasapisi vait ka klass. Siis helises kell ja me trügisime kohmetult ruumist välja. Tema tuli mõne minuti pärast, oma tavalisel läbitungimatul ilmel.

      Meie, lapsed, vist ei rääkinudki sellest juhtumist omavahel, muud kui et “ja hakkaski nutma, nägid?”. Aga ma ei saanud seda pilti oma peast ära, see saadab mind ikka veel.

      Õpetaja töö on õilis. Samamoodi nagu arstid, päästavad ka õpetajad inimhingi. Ainult et kui haiglast lahkudes saab inimene kohe aru, et teda on päästetud, siis seda, kuidas õpetaja teda päästis, ei pruugi ta mõista mitte kunagi.

      See naine puudutas meie hingekeeli. Häirimatu rahuga luges ta Puškini luuletusi ega lasknud ennast oma päästetöös segada.

      Ma plaanisin, et ütlen talle koolikokkutulekul aitäh. Seal selgus veel üks tõsiasi, miks õpetajaid nende töö eest isegi tagantjärele nii vähe tänatakse: kokkutulekul lendavad kõik need inimesed ajas tagasi ja avastavad end täpselt samasuguses rollis nagu kooliajal. Ja toona kohmetust tekitanud õpetaja tundub ikka olevat niisama kaugel, kõrgel, võõras, vanem ja… häbenemisväärne.

      Ühes ulmehõngulises filmis otsustasid arstiteaduskonna tudengid tutvuda eksperimendi korras sellega, mis saab inimesest pärast surma. Igaüks neist viibis paar minutit lämbunult kliinilises surmas, kuni kaaslased ta elektrilöökidega elustasid. Igaüks neist jõudis seista nende pikkade minutite jooksul silmitsi oma minevikuga ja leida üles sinna peidetud süü- ja häbikoormad. Sellise igaviku-kohtu ees moondus lapsepõlv roosast klantspildist järsku halastamatuks võitlustandriks: stseeniks, kus igaüks on olnud kas piinaja, piinatav või arg pealtvaataja. Need üles leitud stseenid jäävad sind piinama nii kauaks, kuni oled käinud läbi puhastustulest.

      Ma kardan, et need, kes ei mäleta oma lapsepõlvest ja murdeeast julmust, on selle osavalt ära unustanud.

      Ja kui paljudel meist oli see julmus suunatud pehmete, nõrkade või omamoodi õpetajate vastu?

      Olen vahel mõelnud, et üritaks. Läheks kusagile maakooli, astuks direktori kabinetti ja küsiks: kas te mind võtaksite? Seisaks seal klassi ees, vaataks otsa paarikümnele nõudlikule silmapaarile ja alustaks. Heaga. Siirusega. Aga ka jõu ja usuga.

      See võiks ju olla võimalik?

      Ja isegi kui see läbi kukuks, ikkagi usun ma sellesse, et headus võidab. Seesama piinlikkuse tunne, mis on minu sees elanud need aastakümned, see ongi ju näitaja. Õpetajad on olnud meie õpetajad ka siis, kui me neile haiget oleme teinud.

      Armas haige rebane

      Mida teeksite teie, kui koer närib katki lapse mänguasja ja laps näeb tulemust?

      Kas te viskaksite mänguasja ära?

      Või üritaks lapsele õpetada halastust ja kaastunnet nende vastu, kes on teistmoodi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud?

      Mu mehevanemate koera hammaste vahelt päästetud kummist rebane nägi välja päris armetu, kannatada saanud oli nii looma saba, käpad kui ka silmnägu.

      Aga vaieldamatult oli säilinud kummikänkra rebaselikkus: ilma erilist fantaasiat rakendamata võis ikka näha, et see loomavare on olnud rebane.

      “Haige rebane,” ütlesin ma meie kaheaastasele Martale ja pesin känkra kraani all puhtaks.

      “Kas sa kavatsed selle alles hoida?” ahhetas Justini ema. “Martal on ju nii palju mänguasju ja see on täiesti rikutud!”

      Aga minu südametunnistus ei lasknud rebast ära visata. Mulle ei meeldi plasti, kummi ja muid naftatooteid arutult minema loopida. Ja ausalt öeldes olen ma veel laps: tundsin ära, et mind oleks see jäänud häirima. Kuidas me haavatud ja abi vajava rebase lihtsalt hülgasime ja tal surra lasime.

      “Rebasel on valus,” ütlesin ma Martale. “Lähme teeme talle mõnusa pesa.”

      “Lebane aia-aia,” kurtis Marta nina kirtsutades. “Lebane nutab!”

      “Teeme talle kalli-kalli, siis ta ei nuta,” pakkusin ma. Marta kallistaski rebast ja tegi musi.

      “Lebane tuttu?” läks ta tuustima oma mänguasjade kasti kallale ja tõmbas sealt välja ühe riidetüki. (Tegelikult oli see küll tänavapildiga kangas, mõeldud autode ja nukkudega mängimiseks, aga mänguasjad on ju ikka mitme funktsiooniga, sest laste mõtlemine on vaba.)

      Ta edastas telegrammistiilis oma plaani: “Lebane – teki – tuttu.”

      Mässisimegi siis rebase kanga sisse ja panime ta Marta voodisse padja peale.

      “Nüüd tal on mõnus, ta läheb tuttu,” seletasin ma. “Kui ta üles ärkab, siis anname talle piima juua ja teeme veel pai ja kalli. Ta on sinu kallis haige rebane.”

      Nüüd on juhtunust möödas terve päev ja Marta pöördub muudkui oma rebase hoolitsemise mängu juurde tagasi. See äranäritud mänguasi on saanud nüüd rohkem oma perenaise tähelepanu kui kõik ülejäänud sama komplekti loomakesed kokku.

      Kui Marta