Elust kirju. Epp Petrone

emme, kas suured inimesed ka pahandusi teevad? Mida ma vastan? Parema meelega vajutaks nupule ja paneks lapse kinni, kuni õige ja ideaalse vastuse välja mõtlen… Aga elu pole arvutimäng, mida saab kinni panna või uuesti proovida. Valida tuleb kohe.

      Mina valisin tol päeval kiirelt valetamise. “Ma ei tea, kuidas kana ära suri! Kui meie ta poest saime, siis ta oli juba ära surnud.”

      Oma spontaansuses oli mu selgitus vist tegelikult rohkem meie tsivilisatsiooni kohta rääkinud, kui ma alguses aru sain. Niimoodi me ju ka ise endale iga päev ütleme (või valetame): meie ei tea midagi! Kui meie poodi jõudsime, oli see loom juba surnud. Enamasti polnud tal enam looma nägugi peas, ta oli hoopis roosa vorst või vähemasti anonüümne, mitte kellelegi kuuluv kints… Võibolla ta kasvaski kusagil kanakintsupuu otsas, ega meie täpselt ei tea!

      Ajasin sel teemal hiljuti juttu mehega, kes elab maal, loodusega võimalikult ühes rütmis. Ta ütles, et tappis kana, et saada endale õigust liha söömiseks – sest see õigus peaks olema vaid neil, kes ise tappa julgevad. Aga meie ajastu inimesed on moodsalt võõrandunud lihatoidu allikatest. Jah, maal ökoelus võib küll sõstra põõsalt ja õuna puust noppida, aga liha tuleb aina enam poest, ja kaugemale me igaks juhuks mõelda ei taha. Internetis näiteks loomakaitsjate filme tapamajade argielust me vaadata ei taha. (Kuigi samas, need vähendavad lihaisu küll päris tõhusalt, olen proovinud. Samamoodi ajas omal ajal maa-lapsepõlves nähtud verivorstitegu lihaisu tükiks ajaks ära.)

      Tol päeval pidin ma oma last veenma, et ta ikkagi kanasuppi sööks. Kasvavale kehale on liha vaja, väidavad nii peavoolumeditsiin kui ka mu vanaema. Ei ole minustki kellegi täisvegetaarlaseks pöörajat. Jah, me sööme. Aga me võiks vähemasti ausad olla ja seda endale tunnistada: see anonüümne poest leitud kints suri – ja elas – meie pärast.

      Kõnelusi lapsesuuga

      “Emme, kas tead, kaka on poiss ja piss on tüdruk!”

      “Tõsi või? Miks siis nii?”

      “Sest kaka haiseb!”

      Huvitav (tütar)lapseloogika, fikseerin ma ära.

      “Emme, miks inimestel käed on?”

      “Sest… sest… siis me saame hästi süüa näiteks.”

      “Ähh, emme, me sööme ju suuga!”

      Jah, täiesti loogiline. Mida talle aga nüüd vastata? Miks meil on käed?!

      “Aga miks sääsed hammustavad?” pärib ta siis.

      “Nad tahavad ju ka süüa.”

      “Miks nad just meid tahavad süüa?”

      “Sest me oleme maitsvad!”

      “Aa. Aga miks?” Ja enne kui vastata jõuan, tuleb juba uus: “Aga kust sina tead, et me maitsvad oleme?”

      “Sest me maitseme sääskedele? ” tuleb mulle vastus pähe. Leidlikkust lihtsatele küsimustele vastuseid otsides harjutab elu kolmeaastasega küll.

      “… Marta, ära näri küüsi!”

      “Aga miks?” tulistab ta jälle.

      “Sest küünte all on ussimunad ja siis sa sööd need ära. Uhh!”

      “Aga emme, miks kanamunad on head ja ussimunad on pahad? Miks?”

      Ohkan ja hakkan vastust otsima…

      “Emme, miks ma puuksutan, miks?” küsib ta mõni aeg hiljem.

      “See on õhk, mis sa alla neelad,” ütlen ma, ise mõeldes, et minu teadmised maailmast on nii hõredad ja vaja oleks hakata lugema abimaterjale, mis miksküsimustele adekvaatselt vastata aitaksid.

      “Aga miks puuksul paha hais on, miks?”

      “See on sellepärast, et kõhus on sul söök ja see läheb natuke haisema.”

      “Aga miks? Miks ta haisema läheb, miks?”

      “Mmmm… ma ei tea.” Enamasti jõuavad meie miks-vestlused ikkagi selleni välja. Võibolla see ongi tema hasart, mind selle piirini viia, kus ma lihtsalt ei tea.

      “Aa.”

      Nii ta tavaliselt vastabki, aktsepteerides seda, et emme ei tea. See muidugi ei sega teda pärast väikest pausi uut küsimust esitamast.

      “Emme, aga miks puuks haiseb, aga kõõks ei haise? Miks?”

      Mina ise olin ju talle kunagi varem seletanud, et kõõks on õhk, mille ta alla neelab. Nüüd siis viis ta kaks asja kokku ja protsessis seda.

      “Kõõks ei ole veel halvaks läinud, kõõks tuleb kõhust kiiresti välja, aga puuks on kauem kõhus ja jõuab halvaks minna,” pakun ma küsival toonil.

      Paus.

      “Emme, tead, puuks on poiss! Aga kõõks on tüdruk! Onju! Jutusta mulle puuksust ja kõõksust!”

      Olen seda ajakirjanikuna reportaaže kirjutades kogenud: detailid ja dialoogid tuleb kohe kirja panna, muidu lähevad need meelest ära. Sama kehtib ka lapsesuu-kogemuse kohta. Laps kasvab ja kogu aeg tulevad uued teemad ja uued argiaskeldused, mitte kunagi ei hakka mul olema palju aega, mil saaks seda kõike hiljem üles tähendada. Esialgu jääb küll alles emotsioon: näed, meil oli temaga kord miksi-ajastu ja kaka-ajastu ja poiste-tüdrukute ajastu. Jäävad ehk pähe ka mõned detailid: oli aeg, kui ta arvas, et hematogeen on “emata pelmeen”, vitamiin on “titamiin” ja vett “printsitakse”, mitte ei pritsita. Aga tasapisi hajuvad need naljakad killud õhku, sest aeg ju läheb ja palju sa ikka peast mäletad!

      Järelikult tuleb need kirja panna, kohe. See on minu loogika.

      Ma tean, et seltskonnas, nii lasteta kui ka lastega inimeste hulgas on neid, kes oma lapse teemaliste blogide peale nina kirtsutavad. Mina aga olen arvamusel, et oma lapse arengut kirja pannes (olgu siis blogis või mõnes kaustikus) anname talle parima võimaliku kingituse tulevikuks.

      Ma arvan, et õnnelikud on inimesed, kelle identiteedi pärisosa on “mul oli õnnelik lapsepõlv”.

      See, kui palju me lapsepõlve mäletame või arvame mäletavat, oleneb aga paljuski meie vanematest. Kui palju me aitame lastel mäletada – joonistusi, fotosid, naljakaid ütlemisi salvestades.

      Lisaboonus on see, et mul endal on hea helge olemine, kui siia midagi kirjutan. Loon vist endale identiteeti “õnnelik emapõlv”?

      Emad, tütred ja soovid

      Nägin ühel ööl kummalist hirmuunenägu. Mu tütrel oli sünnipäev ja Ameerika-poolne suguvõsa kinkis talle hiiglasuure rahatšeki, aga lisatingimusega, et raha tuleb kasutada tulevikus õppimiseks Harvardi ülikoolis.

      Ja mina, selmet tunda rõõmu ja tänu, olin selles unenäos haaratud sügavast kurbusest, isegi vihast. Ägasin, muretsesin, ei suutnud loobuda oma juurtest. Kui väga ma tahtsin, et mu tütar läheks Tartu Ülikooli ja kogeks sedasama seletamatut atmosfääri, mu elu ilusaimat aega, tudengipõlve, ja ei kellegi muu, ikka Tartu vaimu saatel! Muidugi ma tean, et Sophoklese keldrikohvik kiluvõileibadega on igavesti minevikus, niisamuti nagu suulised piletitega eksamid. Aga see auditooriumite lõhn, mis on jäänud samaks pärast iga remonti! Ja peamaja uksepakk, mis on tuhandete tudengite poolt viledaks astutud. Kummipaadiralli kevadpäevadel! Kaarsilla otsa ronimine! Musumägi! Inglisild!

      See uni jäi mind kummitama. Omamoodi kohutav oli tunnistada kirge ja paindumatust, mille enese seest avastasin: mismoodi ma lootsin näha tütart astumas minu jälgedes. Aga see kirg oli vastuvaidlematult ja tugevalt olemas. Ka siis, kui üles ärkasin ja sain aru, et mu tütar on ikka veel mõneaastane ja ülikooli valima veel ei hakka.

      Me vist ei taha, et meie lapsed meist erineksid. Osa meist kasutab tõhusamaid strateegiaid kui teised; osa meist annab sellest endale aru, teised mitte. Aga sisimas ihaleme sedasama: suunata laps leidma endaga sama hingelähedast rada. Loodame, et järeltulija kuuluks meiega “samasse klubisse” ning mõistaks meid poolelt sõnalt. Et nii, nagu oleme praegu