Elust kirju. Epp Petrone

mis papa nimi on?”

      “Papa nimi… Eee… Papa nimi – Simona!” Ja jälle nalja kui palju.

      Ja muidugi on nii palju selles kaheaastase maailmas, mis pole mõeldud huumorina, aga kukub meie jaoks nii välja.

      “Ära kiusa” on üks Marta lemmikfraase.

      Ja selle edasi arendus, väärikas ja tarmukas, nagu isikuvastaste kuritegude vastu võitlemise grupi esimees, kõiki sõnu eraldi rõhutades: “Ei tohi Matat kiusata!”

      Eriti naljakas oli kord, kui Justin teda mänguväljakul aitas… Marta ronis redelit mööda üles, Justin seisis turvamehena ta selja taga ja toetas teda hetkeks tagumikust, Marta pööras ringi ja karjus üle väljaku: “Issi! Ära kiusa Marta peput!”

      Õnneks olid mänguväljakul kõik ameeriklased, kes eesti keelt ei oska, nii et keegi ei taibanud Justinit milleski perversses kahtlustama hakata… Arvestades Ameerikas puhuvaid kontrollituuli, ma ei imestaks, kui sellise ingliskeelse hüüatuse peale sotsiaaltöötaja kellegi heasoovliku kaebuse peale koju uurima tuleks.

      Kes on hullem?

      Toimumiskoht: parkimisplats New York City lähistel.

      Epp: “Oot, miks sa siia sisse sõitsid?”

      Justin: “Mul tuli järsku selline TUNNE, et äkki ma ajasin ajad segamini, las ma helistan üle… Äkki oli meie arstiaeg hoopis pool üksteist, mitte pool kaksteist? Kas üldse on mõtet edasi sõita?”

      Epp tatsab lapsega parkimisplatsil ringi, kuni Justin oma telefonikõnet teeb. Vaatab läbi autoakna, kuidas mehel lähevad kõrvad aina punasemaks.

      Tuleb teine siis autost välja ja alustab ebalevalt: “Kuule… Tundub, et me sõitsime siia kanti täna ainult pontšikuid sööma. Mul tuli järsku see TUNNE! Ja õigusega. Nad ütlesid, et meil ei olegi täna aega, vaid hoopis järgmisel reedel.”

      Vaikus. “Nojah. Pärast seda, kui me minu hajameelsuse pärast täpselt 24 tundi lennukile hiljaks jäime ja uued piletid pidime ostma, ei saa ma sulle vist elu lõpuni hajameelsust ette heita.”

      Justin: “Aga tead, mis imelik, ma olin kellaaja ka valesti meelde jätnud. Oli hoopis kell 11!”

      “No miks sa midagi kunagi üles ei kirjuta!”

      “Ähh, sina kirjutad kõik üles ja siis vedelevad need paberitükikesed ei tea kus ja sa ei mäleta ise mitte midagi. Kas sa oma mobiilinumbri oled lõpuks pähe õppinud!”

      “Eeei… Aga ma tean, kuhu see mul kirjutatud on. Ja ma tean sinu mobiili peast, see on hädaolukorras palju olulisem.”

      “Kas sa meie uut kodunumbrit tead peast?”

      “Me oleme seal ju ainult kuu aega elanud!”

      “Kas see polnud mitte sina, kes Marta beebiraamatule suurelt vildikaga vale sünniaasta maalis?”

      “Ahaa, aga sina tahtsid kitarri komandeeringusse kaasa võtta ja unustasid selle taksosse!”

      “Aga sina ostad koju külmkappi söögid ja unustad need siis ära!”

      “Aga sina lähed poodi viit asja ostma ja tuled tagasi kahega, ja mobiili unustad ka maha, kui poodi lähed!”

      “Mitu korda sa võtme korterisse unustasid, nii et ma pidin poole tööpäeva pealt koju tulema?”

      “Kindlasti sama palju kordi kui sa ise, kui sa oleks koduperenaine!”

      “Mäletad, kui sa jalgratta ära kaotasid?”

      “Ise kaotad peaaegu alati auto ära! Otsid seda parkimisplatsil taga nagu, nagu…”

      “Aga mina vähemasti mäletan, et ma autoga poodi tulin! Sina jalutasid koju tagasi ja lihtsalt unustasid jalgratta poodi!”

      “Aga kes see oli, kes toidukotid koos lapsekäruga maja ette unustas mitmeks tunniks?”

      “No see polnud vähemasti eluohtlik. Kes see lapse koos jooksva veega vanni unustas?”

      “Aga kes aknal lapseluku lahti unustas?”

      Ja nii edasi… On üks tõehetk, kui tuleb elule näkku vaadata. Meile kahele oleks vaja lisaks kolmandat täiskasvanud perekonnaliiget: assistenti-erasekretäri-koduabilist. Ma ei tee nalja, ma tõesti loodan, et kunagi kusagilt tekib meile (palju raha ja) selline abiline.

      Tõsi, tundub, et umbes pooled pered vajaksid sellist assistenti, vähemasti lääne ühiskonnas, kus inimeste ümber on liiga suur võimaluste ja kohustuste rägastik. Kui näiteks poleks ei kitarri ega komandeeringut, siis ei saaks ka unustada kitarri komandeeringusse kaasa võtta. Meenutan sõprade lugusid: kes unustas jalutusrihmas koera õue ukse taha, kes unustas lapse duši alla, kes kaotas võtmed ja pangakaardid, kes unustas lapse lasteaeda, kes makaronid tulele, kui ise telefoniga lobises… Ja kõigi nende lugude peale jään mõtlema oma Loodusnaise peale, selle Aafrika ema peale, kes last seljas kaasas veab ja ojas peseb ja koldel süüa teeb ja arsti juurde heal juhul korra elus viib ja koduvõtmeid tal polegi – huvitav, kas ja mismoodi väljendub hajameelsus Loodusnaise elus?

      Kruvimine

      Minu mehel on suured käed ja paksud sõrmed. Muul ajal võivad need tunduda ehk liiga suured ja kohmakad, aga kaks asja tulevad tal hästi välja: kitarri mängimine ja arvutiklaviatuuril tippimine. Ta sõrmed liiguvad siis vilkalt ja eneseteadlikult, seda on mõnus jälgida.

      Aga kui ta peab nendesamade sõrmede vahele võtma väikese kruvi ja teise kätte haarama trelli, siis muutuvad need sõrmed järsku väga kohmakaks. Kruvi kukub maha ja Justin vannub “Shit!”, siis tuleb meelde, et laps on majas, ja lisab “Shoot! Shoot!”

      Minu isal on ka suured käed ja paksud sõrmed. Kitarriga ei oska ta midagi peale hakata ja kümne sõrmega tippimisest on asi kaugel.

      Aga kui isa oma pealtnäha kohmakate sõrmede vahele kruvi võtab, ei kuku see kruvi sealt sugugi maha. Rahulikult nohisedes võtab ta teise kätte puuri, haarab sellega kruvist… ja ongi asi seinas.

      Nojah, mu isa on tipikas, see tähendab tehnikaülikoolikas, aga mees on mul humanitaar. Niisama lihtne see ongi.

      Iga kord, kui mu mees on sunnitud midagi kruvima, muutub ta tuju kehvaks. Mul on selle jaoks olemas oma nimetus – Justini koduparandustööde tuju.

      “Shit! Shoot! Fuck!”

      “Justin! Meil on siin majas väike laps!”

      Justin on käpukil kusagil põrandal ja otsib taga maha kukkunud kruvi.

      “Järgmises elus sünnin ma naisena!” ägab ta. “Miks ma pean seda tegema!”

      “No sa ei pea ju seda tegema,” arendan ma arglikult teemat, aga ta vahib mind nii torssis näoga, et ma parem ei jätka.

      Loodetavasti saab selle nädalavahetusega lõpule meie kolimine ja uue pesa ülesehitus.

      “Shoot! Shoot!”

      “No mis on?”

      “Mis on, mis on! Tule proovi siis ise!”

      Ma üritangi trelli enda kätte võtta. “Muidugi, las ma proovin, äkki on minul selle asja peale annet?”

      Aga ta ei lase. Ilmselt on see kodust õpitud peremallide küsimus.

      Sest Justini isa on see, kes puurib. Mitte ema.

      Ja samamoodi oli minu lapsepõlvekodus.

      Aga pärast eelmist kolimist ma juba tegin ühe hiiglasliku sammu meie lapsepõlvemallidest eemaldumiseks. Kui Justin ei olnud meie kodus kolme nädala jooksul saanud üles meie fotosid kapiuste peale, kuhu ma need plaaninud olin, siis käärisin käised üles, leidsin tööriistakarbist pisikesed naelad ja haamri… tegin ära.

      Mõni haamrilöök läks küll mööda ja mõne naela lõin viltu ja tuli see