Õnnemäng. Felix Francis

pole leidnud ühtegi väljavõtet peale nende, mida te nägite. Samas, mõned kuupäevad selles nimekirjas pidanuks olema meie valduses olevatel väljavõtetel, ent ükski rahasumma ei sobi.”

      „Sel juhul ma kardan, et ei saa teid aidata,” ütlesin. „Ükski neist summadest ei tule mulle tuttav ette ja eraldi võttes on enamik neist liiga väikesed, et võiksid olla seotud härra Kovaki tööga. Meie käest käib kogu aeg läbi tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid naelu. Siin on tegemist valdavalt sadadega.” Vaatasin veel kord nimekirju. „Võib-olla tähistab kolmas tulp inimeste initsiaale?”

      Vanemuurija vaatas seda tulpa. „Võib küll nii olla. Kas mõni neist ei tundu teile tuttav? Langeb äkki kokku mõne teie töökaaslase omaga?”

      Lasksin pilgul üle nimekirja libiseda. „Mulle ei hakka küll silma.”

      „Olgu siis,” ütles vanemuurija järsku, otsekui oleks mingile otsusele jõudnud. „Teie loal viime need paberid minema, samuti krediitkaardi väljavõtted, härra Kovaki sülearvuti ja need teised asjad.”

      Vanemuurija näitas käega kastile, mis lebas ukse juures oleval puust laual. Ma kõndisin kasti juurde ja vaatasin sisse. Oli näha igasuguseid esemeid, sealhulgas Herbi USA pass, aadressidega märkmik, lauakalender ja kiirköitja, mis oli täis kontoväljavõtteid. Kõik see sisendas minusse kurbust.

      „Minu poolest võite võtta,” ütlesin. „Aga seda te ikka teate, et selle arvuti kaudu te härra Kovaki tööfailidele ligi ei pääse?”

      „Arvata võib.”

      „Tema ise võis oma sülearvutiga kontoris olevaid faile ja e-kirju lugeda, kuid oma arvutisse salvestada poleks ta neid saanud. See seade oli tal pigem nagu firma Lombard Streetil asuva peaarvuti klaviatuur ja ekraan.”

      „Sellegipoolest uurime tavaliselt taolised seadmed läbi, leidmaks jälgi kirjavahetusest, mis võib sisaldada vihjeid tema surmaga seotud asjaolude kohta. Ma usun, et teil pole midagi selle vastu,” ütles vanemuurija.

      „Sugugi mitte,” nõustusin.

      „Tore,” ütles ta, sulges arvuti ja pani selle teiste asjade juurde kasti.

      „Aga kas ma neist krediitkaardi paberitest koopiaid tohin teha, enne kui te need ära viite? Ma tean, et testamenditäitja üks esmaseid ülesandeid on pangarved sulgeda ja maksta ära lahkunu võlad, aga ainult jumal teab, kust ma saan sada tuhat naela, et seda teha. Kui palju raha tal pangas oli?”

      „Nii palju küll mitte,” ütles vanemuurija.

      „On teil midagi selle vastu, kui ma kontrollin?” küsisin.

      „Muidugi mitte,” ütles ta. „Härra Kovaki advokaadi kaudu tean, et see jääb nagunii teile.”

      Tõmbasin kastist välja kontoväljavõtete kausta ja vaatasin kõige hilisemaid dokumente. Saldo oli üsna kopsakas, aga nagu vanemuurija Tomlinson oli öelnud, saja tuhandeni see küll ei küündinud. Pigem kümnendik sellest. Vabastasin viimase väljavõtte kiirköitjast ja tegin sellest koopia. Ma kopeerisin seejärel kõik krediitkaardi väljavõtted ning käsitsi kirjutatud arvudega paberilehtede mõlemad küljed ning andsin siis politseinikule tagasi.

      „Tänan teid,” ütles ta „Nüüd on mul vaja veel üksnes teie allkirja sellele plangile, mis lubaks meil need esemed ära viia, ja ma annan teile vastu kviitungi.”

      Ta ulatas mulle plangi, millele ma alla kirjutasin, samuti kviitungi, mille pistsin taskusse.

      „Neetud paberitöö,” ütles ta planki vastu võttes. „Tänapäeval tuleb meil olla nii vastikult ettevaatlik ja teha kõike vastavalt määrustele, muidu võib mõni tarkpeast kaitsja väita, et meie leitud tõendeid ei saa kohtus kasutada. Uskuge mind, see on täielik õudus.”

      Kuigi parem kui see, et politsei marsiks sisse kõikjale, kuhu tahab, jalas nelikümmend kuus number saapad, ja tassiks ilma loata ja põhjuseta minema kõik, mis silma hakkab, mõtlesin endamisi.

      Vanemuurija pakkis oma paberid kokku ja pani teiste asjade juurde kasti. „Nüüd, härra Foxton,” ütles ta, „ehk jalutaksite korteris pisut ringi ja veenduksite ise, et meist jääb see paik maha heas korras, ühtlasi kontrollige, kas miski pole valel kohal või kadunud.”

      „Vaatan hea meelega,” ütlesin, „aga ma pole siin varem kordagi käinud, nii et ma ei tea, milline see enne teie saabumist välja nägi.”

      „Palun, tehke seda siiski,” ütles ta ja näitas käega ukse poole.

      Ta käis mul kannul, kui ma korteris ringi jalutasin, vaatas korraks mõlemasse magamistuppa, vannituppa ja hästi sisustatud kööki. Minu pilgu jaoks olid kõik asjad küll kenasti paigas, aga vaevalt see nii oli.

      „Kas otsisite kõik kohad läbi?” küsisin.

      „See polnud kuigi põhjalik läbiotsimine,” ütles ta. „Me ei kiskunud üles põrandalaudu, ei toksinud seintesse auke, ega teinud muud seesugust. Aga seda uurisime küll, kas kusagil ei leidu midagi, mis aitaks kindlaks teha, miks ta tapeti. Härra Kovak oli kuriteo ohver, mitte selle sooritaja.”

      „Kuidas te sisse saite?” küsisin, kui me mööda koridori tagasi läksime. „Pole märgata, et eesuks oleks maha lõhutud.”

      „Võti oli härra Kovaki pükste taskus.”

      Taas mõtlesin, kuidas Herb lamab kangestunult ja külmana mingi surnukuuri külmkambris.

      „Kuidas tema matustega jääb?” küsisin.

      „Mis nendega on?” küsis politseinik vastu.

      „Ma oletan, et nende korraldamine on minu ülesanne.”

      „Teda ei saa matta enne, kuni koroner on surnukeha üle andnud.”

      „Ja millal see juhtub?” küsisin ma.

      „Mitte niipea,” vastas politseinik. „Härra Kovakit pole veel ametlikult identifitseeritud.”

      „Aga ma ju ütlesin teile, kes ta on.”

      „Jah, härra,” vastas politseinik irooniliselt, „see on mulle teada. Ning ka meie oleme üsna kindlad, et teame, kes ta on, sest te ütlesite meile, aga teie pole tema lähim sugulane, ja kui aus olla, siis tundsite te teda ainult viis aastat. Ta võis ju teile öelda, et on Herbert Kovak, kuid ei tarvitsenud tegelikult olla.”

      „Vanemuurija, teis tõstab taas pead see teie umbusk.”

      Politseinik naeratas. „Me üritame endiselt leida tema lähimat sugulast, aga seni edutult.”

      „Ma tean, et veidi enne Inglismaale tulekut elas ta New Yorgis,” ütlesin. „Aga ta kasvas üles Kentuckys, Louisville’is. Vähemalt nii ta rääkis.”

      Kas ma siis nüüd kahtlesin selles?

      „Jah,” ütles vanemuurija. „Me võtsime ühendust oma New Yorgi ja Louisville’i kolleegidega, aga seni pole neil õnnestunud tema pereliikmeid leida. Paistab nii, et härra Kovaki vanemad on surnud.”

      „Ega te ei saa mulle öelda, millal oleks võimalik teda matta?”

      „Praegu mitte,” vastas vanemuurija. „Ma kujutan ette, et kulub veel paar nädalat. Võib-olla tuleb tema põrm saata tagasi Ühendriikidesse.”

      „Kas selle üle ei otsusta mitte mina kui tema testamenditäitja?” pärisin.

      „Võib-olla,” vastas politseinik.”Sõltub sellest, kuidas kulgeb ametlik identifitseerimine. Aga selle ma jätaksin koronerile. Seni palun helistage mulle, kui teile meenub miski, mis võiks meid uurimisel aidata.” Ta kobas nimekaarti otsides oma põuetaskus. „Helistage mobiilile. See on tavaliselt kogu aeg sees, ja kui ei ole, saate jätta sõnumi.”

      Panin tema nimekaardi rahakotti ning vanemuurija Tomlinson võttis kasti võimalike asitõenditega.

      „Kas pakun teile koduni küüti?” küsis ta.

      „Ei, tänan teid. Ma arvan, et pean kõigepealt siin pisut ringi vaatama.