Õnnemäng. Felix Francis

ütles ta. „Aga mulle meeldiks, kui te ilmutaksite diskreetsust. Kui tegu ongi pettusega, siis ausalt öeldes ma küll ei tahaks, et kõik teaksid, kuidas mind lolliks tehti.”

      „Eriti teie vend.”

      Ta vaatas mulle otse silma ja naeratas. „Usaldusväärne ja tark.”

      „Aga ma pean sellest Gregoryga rääkima,” ütlesin.

      „Kas te ei saaks asja pisut uurida, enne kui kellegagi rääkima lähete? Olen kindel, et keegi, kellel on investeeringute peale sama hea nina kui teil, avastab kiiresti pettuse, kui sellega peaks tegu olema.”

      Ma hakkasin naerma. „Kardan, et räägite vale inimesega. Minul nii head nina ei ole.”

      „Oh, kuulge, on ikka,” vastas Jolyon Roberts. „Mul on sõber, kes räägib mulle alalõpmata rahast, mida te tema jaoks filmide ja teatrietenduste pealt teenisite.”

      „Mul on lihtsalt vedanud,” ütlesin.

      „Jah,” ütles ta ja naeratas. „Teil ja Arnold Palmeril.”

      Ma vaatasin talle küsivalt otsa.

      „Te olete liiga noor,” ütles Roberts naerdes. „Arnold Palmer on see golfimängija.”

      „Mis temaga on?”

      „Kui üks reporter temalt kord küsis, miks tal golfimängus kogu aeg veab, siis kõlas kuulus vastus: „See on naljakas, mida rohkem ma harjutan, seda enam mul veab.””

      Aga minul enam nii ei vedanud.

      5. peatükk

      Nagu vanemuurija Tomlinson oli öelnud, saatis ta mulle neljapäeva hommikul järele auto, mis mu kodust peale võttis. Kui ma täpselt kell kaheksa kohale ilmusin, ootas uurija mind juba Herb Kovaki korteris ees.

      „Ahaa, tere hommikust, härra Foxton,” ütles ta, avas eesukse ja ulatas mulle käe. „Ja kuidas teie varvas ennast täna tunneb?”

      „Väga hästi,” andsin ausa vastuse. „Üldse ei valuta.”

      Lonkamise olin samuti ära unustanud.

      „Vastikud asjad need sissekasvanud varbaküüned,” ütles ta. „Mul oli kah aastaid tagasi üks selline. Valutas nagu põrguline.”

      „Õnneks olen kiire paraneja,” vastasin. „Niisiis, millega saan abiks olla?”

      Vanemuurija astus kõrvale ja ma kõndisin temast mööda Herbi korteri eeskotta. Mõtlesin sellest endistviisi kui Herbi korterist, kuigi rangelt võttes kuulus see nüüd mulle, või vähemalt pidi mõne aja pärast kuuluma.

      „Kas olete kindel, et härra Kovakil ei olnud isiklikku laadi rahalisi raskusi?” küsis vanemuurija eesust kinni tõmmates.

      „Ei, kindel ma ei ole, kuid mul pole ka põhjust arvata, et tal neid oli. Miks te seda küsite?”

      Ta lehvitas minu suunas mingit paberipatakat.

      „Mis need on?” küsisin.

      „Krediitkaardi väljavõtted,” ütles vanemuurija.

      „Ja siis?”

      „Paistab nii, et härra Kovakil oli rohkem kui kakskümmend krediitkaarti, ja otsustades väljavõtete järgi, oli tal ainuüksi nendega seonduvalt võlgu rohkem kui sada tuhat naela.”

      Mul oli raske seda uskuda. Mitte ainult seda, et Herbil võinuks nii palju võlgu olla, vaid ka seda, et need olid krediitkaardivõlad. Kui keegi üldse teadis, kui kalliks läheb krediitkaardile laenamine, siis oli see finantsnõustaja. Isegi praegu, mil intressimäärad olid ajaloo madalaimal tasemel, tuli krediitkaardiga tasumisel maksta lisaks põhisummale keskmiselt kuusteist kuni kakskümmend, puhuti koguni kolmkümmend protsenti aastas. Sel kombel raha kogumine oli äärmiselt kahjumlik tegevus. Nii suure võla puhul oli juba ainuüksi intress umbes viisteist tuhat naela kuus – umbes pool sellest, mille Herb palgana kätte sai, mõistagi pärast maksude ja riikliku kindlustussumma mahaarvamist.

      Kui Herb oli krediitkaartide põhjal võlgu sada tuhat naela, siis võis arvata, et tema korter pannakse panti. Ja loomulikult ei saa see lõpuks minu, vaid panga omandiks.

      Ning ometi oli Herbil alati palju raha taskus olnud. Ta oli ekstravagantne, seda isegi kulutades, ta kandis alati uusi rõivaid ja sõi tavaliselt väljas. Miski ei klappinud.

      „Kas ma tohin neile pilgu peale heita?” küsisin vanemuurijalt ja sirutasin käe paberite järele.

      Ta andis need minu kätte ja ma uurisin põgusalt esimest kolme või nelja väljavõtet. Polnud kahtlust, et igal neist krediitkaartidest lasus väga suur tasumata võlg, mis mõnel juhul ulatus koguni piirsummani, kuid sellest ei selgunud kogu tõde, kaugeltki mitte. Vaatasin ka teised väljavõtted läbi ja pilt oli sama.

      „Kas te ei märganud nende väljavõtete juures midagi ebatavalist?” küsisin.

      „Mida nimelt?” küsis vanemuurija omakorda.

      „Eelmiste kuude eest ei nõuta intresse. Kõigil väljavõtetel on nõuded värsked.”

      Pöörasin ühe väljavõtte ümber, et tutvuda selle alajaotustega ja vaadata, mille peale oli Herb kulutanud sada tuhat naela kuus, ning mind tabas uus vapustus. Oste kui selliseid polnud, olid üksnes maksed tohutule hulgale internetikihlvedusid sõlmivatele ja kasiinoteenuseid osutavatele lehekülgedele ja neilt laekunud tulu. Tohutul hulgal kahesuunalisi ülekandeid. Uurisin kõiki väljavõtteid ja midagi muud ei olnudki. Paljud maksetest olid võrdlemisi tagasihoidlikud, ent neist üks või kaks küündisid tuhandetesse. Üsna mitu kihlveolehekülge olid tegelikult raha Herbi arvetele tagasi maksnud, aga enamiku puhul ilmnes defitsiit. Kokkuvõttes oli Herb pigem kaotaja kui võitja ja tema kaotused ulatusid saja tuhande naelani kuus.

      Väljavõtetest ilmnes, et eelmise kuu bilanss oli õigeaegselt tasakaalu viidud. Tegelesin pisut peastarvutamisega. Lisaks sellele, et Herb võlgnes hetkel veel peaaegu sada tuhat naela, oli ta ainuüksi märtsis tasunud mänguvõlgadena krediitkaartidele peaaegu sama suure summa. Kust ta küll sellise raha võttis? Ja kuidas oli tal jätkunud aega, et mängida nii paljudel erinevatel lehekülgedel nii suure hulga krediitkaartidega, kui ta töötas samal ajal täiskohaga firmas Lyall ja Black? See oli tõsiasi, mis mulle pähe ei mahtunud.

      Nagu Claudia oli öelnud, pole võimalik aimata, millega isegi lähimad sõbrad võivad hakkama saada. Kas mitte see talitsematu interneti-mängukirg polnudki põhjuseks, miks Herb tapeti? Summad olid kokku suured, kuid üksikud maksed väljavõtetel tagasihoidlikud, ulatumata kindlasti väärtuseni, mis toonuks kaasa mõrva.

      „On veel mõned asjad, millele ma paluksin teil pilku peale heita?” ütles vanemuurija. „Võib-olla aitate mul neist aru saada.”

      Ta pöördus ja hakkas minema mööda koridori ning pöördus pärast ust vasakule. Ma järgnesin talle.

      Herbi elutuba nägi välja nagu tõeline poissmehe-elamine; poole sellest võttis enda alla üksainuke sügav tugitool, mis oli asetatud seina küljes oleva suureekraanilise televiisori ette. Toa kaugemas osas oli lai kirjutuslaud sülearvuti ja printeriga ning metallrestidele oli paigutatud kolm pakki paberit.

      Mõnda neist pabereist tahtiski vanemuurija mulle näidata.

      „Meil on vaja teie kui härra Kovaki testamenditäitja luba, et võtta kaasa mõned esemed, millest meie arvates võiks uurimisel kasu olla. Näiteks need. Aga kõigepealt huvitab meid, mis te neist arvate.”

      Vanemuurija andis minu kätte kaks paberilehte, mille mõlematel külgedel olid käsitsi kirjutatud nimekirjad; tulbas olevate kuupäevade kõrvale olid kantud rahasummad, seejärel tuli veel üks tulp, mis oli maalitud suurtähtedega. „Kas sellel võib olla mingit pistmist härra Kovaki tööga?”

      Uurisin põgusalt nimekirju.

      „Kahtlen selles,” ütlesin ma. „Need siin on käsitsi kirjutatud, aga meie kasutame oma töös arvuteid. Minu arvates tähistavad need siin raha.” Osutasin kahele keskmisele tulbale. „Ja nood näevad välja nagu kuupäevad.”

      „Jah,”