Õnnemäng. Felix Francis

ei olegi midagi,” ütles Jolyon Roberts taas. Ta tammus jalalt jalale ja näis olevat kahevahel. „Parem unustage, et ma üldse midagi rääkisin.”

      „Kas te muretsete Gregory tervise pärast?” küsisin.

      „Tervise?” kordas härra Roberts üllatunult. „Miks peaks Gregory tervis mulle muret tegema?”

      „Sel juhul, mis see siis on, mis teile Gregory juures muret teeb?”

      Nüüd ajas ta oma kahemeetrise keha sirgu. Roberts oli endine kaardiväekolonel, keda oli autasustatud Sõjaristiga vapruse eest Falklandi sõjas, kui ta oli alles noor rühmaülem.

      „Ma olen mures tema otsustuste pärast.”

***

      Minu kavatsetud varane ärasõit Cheltenhamist lükkus edasi, sest ma nügisin härra Robertsi ühe mereande müüva baari vaiksesse nurgakesse, et võõrad meie vestlust pealt ei kuuleks. Kui klient, eriti aga nii mahuka investeerimisportfelliga klient, nagu Balscotti krahvi noorem poeg, paneb ühe meie vanema osaniku otsustused kahtluse alla, siis pole õige aeg koju kiirustada.

      „Niisiis, söör,” ütlesin, kui meile kummalegi oli toodud taldrikutäis krevette ketšupi- ja majoneesikastmes ning suitsulõhe lõigud. „Mis mõttes te Gregory Blacki otsustuste pärast mures olete? Ja miks te räägite seda mulle?”

      „Küllap on see asjatu muretsemine,” ütles ta jälle. „Ta on kõigil neil aastatel minu vastu nii hea olnud, koguni väga hea. Olen kindel, et kõik on korras.”

      „Miks te ei lase minul selle üle otsustada?”

      „Jah,” ütles ta aeglaselt. „Ma arvan, et teie võiksite olla hea kohtunik. Nägin teid ikka hobuse seljas. Muuseas, kas teate, et just mina soovitasin teid firmale Lyall ja Black?”

      Ei, seda ma ei teadnud. Ja tundsin end meelitatuna. Polnud siis ime, et kui ma soovisin tööle asuda, võttis firma mind avasüli vastu.

      „Tänan teid, sir,” ütlesin. „Seda ma ei teadnud.”

      „Oo jaa,” ütles härra Roberts. „Olen teil silma peal hoidnud sestpeale, kui te olite kaheksateistkümneaastane ja tulite Chepstow’s ühe mu sugulase hobusel võitjaks. See oli teil tähelepanuväärne võistlus. Ütlesin tookord oma sugulasele, et ühel päeval saab teist tšempion. Küll on kahju, et teiega õnnetus juhtus.”

      Jah, mõtlesin taas, sellest on tõesti kuradi kahju.

      „Aga rääkige mulle Gregory Blackist,” ütlesin, üritades naasta kõnealuse teema juurde.

      „Oh, küllap see on tühiasi,” ütles ta veel üks kord.

      „Söör,” ütlesin. „Kolonel Roberts, palun mõistke, et te peate mulle nüüd ära rääkima, miks te tema otsustuste pärast mures olete. Luban, et hoian teie poolt öeldut kõige rangemas saladuses.”

      Ma vähemalt lootsin, et hoian temalt kuuldut kõige rangemas saladuses. Sõltumatute finantsnõustajate üle teostas kontrolli riiklik audiitor. Loodeti, et me käitume alati kooskõlas kõrgete käitumisnormidega. Ma ei saanud väärtegudest vaikida lihtsalt sellepärast, et nii jätnuks ma häbisse teise finantsnõustaja, olgu või tegemist mu enda ülemusega.

      Ent ikkagi ei tahtnud ta alustada.

      „Kas asi puudutab mõnda teie investeeringut?” küsisin.

      Endiselt ei mingit vastust.

      „Kas teid häirib miski, mis Gregory teil teha palus?”

      Roberts sõi hajameelselt ära mõned krevetid ja rattakesed tema peas pöörlesid aeglaselt.

      „On võimalik, et ta eksis,” ütles ta lõpuks.

      „Kes eksis? Kas Gregory Black?”

      Härra Roberts tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Ei,” ütles ta. „Minu nõbu, Benjamin.”

      Ma sattusin üha suuremasse segadusse.

      „Mismoodi teie nõbu siis eksis?” küsisin.

      „Ta käis kohapeal ja ütles, et seal pole mingeid maju ega vabrikut, ja üheski hoones ei tehta tööd. Ta ütles tegelikult, et see on tühermaa, ja et sealsetes seisva veega lompides on palju raskemetallireostust. Üks kohalik omavalitsusametnik olevat talle öelnud, et mürgiste jäätmete kõrvaldamise kulu on maa hinnast suurem.”

      „Andke andeks,” ütlesin, „aga mis on sellel pistmist Gregory Blackiga?”

      „Tema soovitas mul sellesse projekti investeerida.”

      „Millisesse projekti?” küsisin.

      „Ühte Bulgaaria kinnisvara-arendusprojekti,” ütles Roberts. „Elumajad, kauplused ja üks uus vabrik, kus toodetakse energiasäästlikke elektripirne.”

      Mul oli ähmaselt meeles, et ühel Patricku iganädalastest nõupidamistest mitu aastat tagasi arutati seda projekti, aga minu mäletamist mööda lükati see tagasi, sest investeeringute mõttes tundus asi meie klientidele soovitamiseks liiga riskantne, mis aga ei tähendanud, et see poleks Gregory arvates võinud olla tulus koht raha paigutamiseks. Firma märkmepaberil olid küll nii Patricku kui ka Gregory nimed, kuid nad hindasid oma iseseisvust, ja see käis mõlema kohta.

      „Kas te olete kindel, et teie nõbu käis just selles paigas?”

      „Nii ta ütleb. Ta räägib, et eksimist ei saa olla. Maa-ala, kus peaks olema vabrik ja sadu uusi elamuid ning kauplused, on lihtsalt tööstuslik jäätmaa. Räägitakse koguni, et nõukogude ajal kasutati seda tuumajäätmete ladustamise paigana.”

      „Kui palju te sellesse projekti investeerisite?” küsisin Robertsilt.

      „Mitte väga palju,” vastas ta. „Minu peretrust on sinna tervikuna paigutanud viis miljonit. Käitise nimi on Balscotti Lambivabrik, minu isa järgi. Olen näinud kinnisvara-arendajate fotosid. Seda projekti peetakse Euroopa Liidu ühe mahajäänuma piirkonna jaoks tähtsaks sotsiaalseks eksperimendiks. Sellesse on maetud juba palju Euroopa Liidu raha.”

      Jolyon Robertsi ja tema peretrusti jaoks ei tarvitsenud viis miljonit olla kuigi suur summa, kuid enamiku inimeste jaoks oli tegemist varandusega.

      „Kas neil piltidel on näha vabrik ja uued elamud?”

      „Jah on, ja piltidel on näha, et maju ehitatakse juurde,” ütles Roberts. „Gregory Black näitas neid mulle. Aga kumba ma pean uskuma, kas fotosid või oma ainsat nõbu?”

      „Sellele peab olema mingi lihtne seletus,” ütlesin. „Miks te ei lähe ega küsi Gregorilt otse? Olen kindel, et ta on teie raha targalt paigutanud.”

      „Ma juba käisin tema juures ja ta ütles vaid, et ärgu olgu ma rumal, et loomulikult on vabrik valmis ehitatud. Aga Benjamin raiub nagu rauda. Ta ütleb, et Balscotti Lambivabrikut Bulgaaria pinnal ei ole.”

      „Ja mida mina saaksin siin ära teha?” küsisin Robertsilt.

      „Tõde välja selgitada.”

      „Aga miks mina?” küsisin. „Kui teie arvates on tegemist pettusega, siis peaksite minema politseisse või finantsteenuste audiitori juurde.”

      Roberts istus ja vaatas mind mõne hetke.

      „Sest ma usaldan teid,” ütles ta.

      „Aga te ju ei tunnegi mind.”

      „Ma tunnen teid palju paremini, kui te arvatagi oskate.” Roberts naeratas. „Ma olen jälginud igat teie sammu karjääriredelil, sestpeale, kui te tolle mu sugulase võitjaks tulnud hobuse seljas ratsutasite. Ja tavaliselt tunnen ma uhkust, et oskan häid inimesi ja asju teineteisest eraldada. Just sellepärast ma selle projekti pärast nii mures olengi. Olin ju lõpuks mina see, kes veenis oma venda, vikont Sheningtoni, et me peaksime kindlasti investeerima millessegi nii väärtuslikku. Mul on ainult vaja teada, mis toimub.”

      „Härra,” ütlesin. „Kui on tegemist pettusega või ka siis, kui investeeringu väljakuulutamisel on eksitud, lasub mul kohustus sellest