Õnnemäng. Felix Francis

maha,” ütlesin vaikselt, kuid otsustavalt.

      Sellest polnud abi.

      „Ja mida põrgut sa siin üldse teed?” karjus ta vastuseks. „Sa peaksid istuma oma laua taga ja mu neetud raha kokku ajama.”

      Peapöörajaid tekkis juurde.

      Niipalju siis Patricku soovitusest ajada asju delikaatselt.

      „Billy, ma üksnes püüan sind aidata.”

      „Mul pole vaja su kuradi abi!” Ta ajas huuled torru ja lausa sülitas need sõnad välja, külvates mind üle tillukeste süljepritsmetega.

      Võistlust kajastavad ajakirjanikud nihkusid meile lähemale.

      Ma tasandasin häält, küünitasin ettepoole ja rääkisin talle otse kõrva. „Kuula nüüd mind, sa väike jubedik. On päris selge, et sa vajad kellegi abi ja mina olen sinu poolt.” Tegin pausi. „Helista mulle, kui oled maha rahunenud. Raha on reedeks sinu pangas.”

      „Ma ju rääkisin sulle, et vajan sadat tuhandet juba täna õhtul,” karjus ta ja peaaegu nuttis. „Mul on täna raha vaja.”

      Nüüd olime juba poolte Cheltenhami pealtvaatajate tähelepanu keskmes.

      „Anna andeks,” ütlesin vaikselt, püüdes mingisugustki väärikust säilitada. „See on võimatu. Raha jõuab kohale reedeks, kui sul veab, siis neljapäevaks.”

      „Neljapäev on liiga hilja,” karjus Billy mulle. „Neljapäevaks on mul toss väljas.”

      Polnud mingit mõtet seal seista ja vaielda ja lasta kõigil võistlustele tulnutel kuulda iga viimast kui sõna, ning ma kõndisin lihtsalt minema, olles hästi teadlik, et nüüd olid leheneegrid raisakotkastena meie ümber kogunenud ja kribasid, pliiatsid punased, oma märkmikesse kirjutada. Vähemalt ei paistnud kusagilt Martin Giffordi, toda viie tärniga turueite, kuid polnud kahtlust, et päeva lõpuks teab ta iga viimast kui üksikasja.

      „Miks sa tahad mind tappa?” karjus Billy mulle täiest kõrist järele.

      Ma ei teinud temast väljagi ja jätkasin soovist omaette olla kõndimist tarandiku poole, kus hobuseid enne võistlust ringi jalutatakse; helistasin siit tööle, et kontrollida, kuidas läheb Billy väärtpaberite rahaks vahetamine.

      Toru võttis proua McDowd. Ei Patrick ega Gregory armastanud automaatvastajaid ega anonüümset kõneposti. „Meie kliendid peavad teadma, et nad ajavad asju elus inimestega,” oli nende seisukoht. Sestap olimegi tööle võtnud proua McDowdi ja proua Johnsoni, kes telefonikõnedele vastasid.

      „Mida te küll sellele politseinikule ütlesite?” küsisin ma temalt. „Ta oli minu vastu tavatult lahke.”

      „Ütlesin talle, et teil lõigati üks sissekasvanud varbaküüs ära.”

      „Miks?”

      „Sest ta oli minuga jõhker,” ütles proua nördinult. „Rääkis minuga, nagu ma oleksin mõni kontorikoristaja, ja nii ma siis ütlesingi talle, et teid ei saa kätte. Häda oli selles, et ta tahtis teada, miks teid kätte ei saa, ja siis ma olin sunnitud talle ütlema, et te pole teadvusel, et teid opereeritakse. Tol hetkel tundus see päris hea mõte, aga see neetud mees oli järjekindel, seda ma pean ütlema. Ta tahtis muudkui teada, mis teiega juhtus, ja siis ma rääkisingi sellest sissekasvanud varbaküünest. Vaevalt, et ma sellega midagi paha tegin, või kuidas? Sest te olete ju täitsa olemas ja terve.”

      „Proua McDowd, kui ma kunagi peaksin vajama inimest, kes mulle alibi välja mõtleks, siis ma helistan teile,” vastasin, mõtlemata hetkekski, et alibit läheb mul vaja varem, kui ma arvatagi oskan. „Palun, kas ma saaksin nüüd rääkida preili Dianaga?”

      Proua McDowd ühendas mind Dianaga.

      Billy Searle’i varade müük kulges sujuvalt, hoolimata sellest, et mõne minu poolt hiljuti ostetud võlakohustuse pealt kandsime üsna suurt kahju. Aga kas ma sest hoolisin? Ei, arvatavasti mitte. Billy oli selle ära teeninud. Sõitlesin ennast selliste sõltumatule finantsnõustajale sobimatute mõtete eest, kuid ka mina olin inimene. Tänasin Dianat ja katkestasin kõne.

      „Tere, musirull,” ütles kellegi hääl päris mu selja taga. „Telefoniga minu võistlusele?”

      „Palun lõpeta,” ütlesin ja teesklesin pahameelt. „Inimesed hakkavad rääkima.”

      Jan Setter hiilis mulle lähemale.

      „Las räägivad,” ütles ta ja kaisutas mind kõvasti, surudes kogu oma keha minu oma vastu. „Ma tahan sind,” ütles ta mulle kirglikult otse kõrva.

      See oli juba teine kord kahe päeva jooksul, mil ta mulle avalikult külge lõi, ja praegune katse polnud kindlasti ei juhuslik ega tehtud vaid naljaks. Võib-olla oli tal tõsi taga, ja see polnud üldse hea. Olin alati nautinud oma flirdihõngulist sõprust Janiga, kuid üksnes sellepärast, et uskusin, et me mõlemad teeme vaid sõnu ega vajagi tegelikult füüsilist kontakti. Nüüd näis, et panused on mitme pügala võrra kerkinud.

      Tõmbasin tema käed oma piha ümbert ära ja pöördusin ümber.

      „Jan,” ütlesin järsult. „Käitu ometi korralikult.”

      „Miks ma peaksin?” küsis ta.

      „Sest nii on vaja.” Tema suunurgad vajusid alla nagu tõrelda saanud lapsel. „Esiteks olen ma sinu jaoks liiga noor,” ütlesin.

      „Oo, suur tänu,” ütles ta kurjalt ja astus sammu tagasi. „Sina juba oskad panna naist tundma end ihaldatuna.”

      See siin polnud mingi teeseldud nördimus, Jan oli vihane ja haavunud.

      „Kuule,” ütlesin. „Anna andeks, aga ma pole kunagi tahtnud lasta sel üle pea kasvada.”

      „Miski pole üle pea kasvanud,” ütles ta. „Kõik on nii nagu ennegi. Mitte miski pole muutunud.”

      Aga me mõlemad teadsime, et oli, ja vana juurde polnud enam võimalik naasta.

      „Suurepärane,” ütlesin.

      Jan naeratas mulle kurvalt. „Aga anna mulle teada, kui sa meelt muudad.”

      „Olgu.” Ma naeratasin talle vastu. „Kes sul võistlevad?”

      „Mitte ükski ei võistle,” ütles ta. „Enamik mu hobustest on selleks suveks lõpetanud.” Ta vakatas. „Tulin täna ainult sellepärast siia, et lootsin sind näha.”

      Seisin hetke vaikides ja vaatasin teda.

      „Mul on kahju,” ütlesin.

      „Jah,” vastas ta ohates. „Minul samuti.”

***

      Kõrgeauline kolonel Jolyon Westrop Roberts, kes oli Sõjaristiga Briti impeeriumi ordu ohvitser, Balscotti krahvi noorem poeg, ootas mind peatribüünil samas kohas, kus me eelmisel päeval kohtusime.

      „Oo, Nicholas,” ütles ta, kui ma esimese jooksu jälgimiseks mööda astmeid üles rühkisin. „Ma lootsingi, et te tulete täna jälle siia.”

      „Tervist, söör,” vastasin. Kuigi ta ütles enda kohta lihtsalt härra Roberts, teadsin, et sedasorti viisakussõnad talle meeldisid. „Millega saan abiks olla?”

      „Noh,” ütles ta korraks naerust nägu tehes. „Loodan, et te tõepoolest saate aidata. Aga võib juhtuda, et midagi aitamisväärset ei olegi. Kui mõistate, mida ma silmas pean.”

      „Ei, härra,” ütlesin. „Ma ei tea, mida te silmas peate. Te pole mulle midagi rääkinud.”

      Ta hakkas jälle närviliselt naerma.

      „Nagu ma teile eile selgitasin,” ütles ta, „võib juhtuda, et polegi midagi, mille pärast muretseda. Tegelikult ma loodan, et ei ole. Arvatavasti ma üksnes raiskan teie aega. Ja ma ei taha, et kellelgi tuleks pahandusi, ega ju?”

      „Söör,” ütlesin ma rõhuga. „Kuidas ma saangi teada, kui te mulle ei räägi? Mis see on, mis teile muret teeb?”

      Roberts seisis mõne sekundi vaikides ja vaatas üle