Sovetistan. Erika Fatland

Читать онлайн.
Название Sovetistan
Автор произведения Erika Fatland
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949279661



Скачать книгу

presidendi residents?” küsisin ma imetlevalt.

      „Ei, oled sa hull? Meie-hea-president elab väljaspool linna suletud maa-alal. See siin on ajaloomuuseum, mis avati esimese presidendi poolt 1998. aastal.” Aslan muretses mulle pileti ja saatis mu läbi lükanduste sisse. Kui ma fuajeesse astusin, pani valvur tule põlema. Sisekujundus oli pruun ja nõukogulik ning teravas kontrastis hoone barokse väliskujundusega. Seinte ääres seisid pikkades kleitides naised ja rääkisid vaikselt omavahel. Minu giid, Aina, oli umbes kahekümneaastane ning riietatud õpilase vormiriietusse: tikitud rinnaesisega punane maani kleit, peas must lame müts. Juuksed olid punutud kahte pikka patsi, nagu see noorte türkmeeni naiste seas oli kombeks. Ta tervitas mind rangelt ning käskis lifti astuda.

      „Kas muuseumis käib palju külalisi?” küsisin rohkem selleks, et midagi öelda.

      „Jaa,” vastas Aina ilma vähimagi vihjeta irooniale.

      „Kuid mitte täna?”

      „Ei,” vastas ta sama tõsiselt.

      Aina oli nagu masin. Kaardikepiga varustatult juhatas ta mu äärmise tõhususega läbi Türkmenistani viie tuhande aasta pikkuse ajaloo. Loetles monotoonselt ja kiiresti aastaarve ning võõrapäraseid nimesid. Pidin mitu korda üle küsima, millal üks või teine linn sai asutatud või millal see või teine riik eksisteeris. Aina juhatas kõik oma vastused sisse ärritatud väljendiga: „Nagu ma ütlesin …”

      Kuni Aina mind tulemuslikult potikildudest, kuldehetest ja kaunistatud joogisarvedest mööda juhtis, mõtlesin sellele, kui vähe ma tegelikult sellest maailma osast teadsin. Siin leidus kultuuriliselt õitsvaid ühiskondi ja linnu ammu enne, kui roomlastest said roomlased. Suured dünastiad nagu meedialased, ahhemeniidid, partialased, sassaniidid, seldžukid, võimsad riigid nagu Margiana ja Horezm …Kuna maa asukoht on nii soodne, täpselt Ida ja Lääne vahel, kaitseks vaid ebasõbralik kõrb, siis pole siin aastate jooksul sissetungijatest ja võimuvõtjatest puudust olnud, mis komplitseerib kogupilti veelgi enam.

      „Kas siis budiste idas ei leidunud?” küsisin ma hämmeldunult, kui Aina hakkas rääkima islami keraamikast Ida-Türkmenistanis.

      „Nagu ma ütlesin, leidus budiste siin enne islami invasiooni 8. sajandil.”

      Programmi kohaselt oli pärastlõuna vaba ja aeg minu enda käsutuses. Kasutasin juhust, et jalutada ringi laiadel, tühjadel tänavatel, jalas kerged suvekingad. Oli varajane aprill ning mahe nagu Norra suvepäeval. Türkmeeni suved aga on kõike muud kui leebed: täiesti ootamatult võib termomeetri näit tõusta 50 soojakraadini. Pole midagi imestada, et neil on bussipeatustes konditsioneerid.

      Karmid politseinikud jälgisid mind pilguga. Aeg-ajalt kiirustas minust mööda kari tudengeid, tüdrukud punastes kleitides ning noormehed ülikondades, siis olin jälle üksi. Majaseintelt jälgis mind oma pehme läbitungimatu pilguga Uus President. Ühel hetkel tundsin, nagu oleks mind viidud ajas 50–60 aastat tagasi, nõukogude võimu hiilgeaega. Tol ajal jälgis tänavatel elanikke Stalin. Tolleaegsetel kunstnikel oli eriline oskus tuua diktaatoris esile ainult head. Vaatamata Stalini rangele hoiakule, paranoilisele isiksusele ja autokraatlikule võimukusele, suutsid nad riigijuhti alati kujutada lahke, tundliku ja peaaegu isalikuna. Uut Presidenti pildistanud fotograafil olid ilmselgelt samasugune võime. Hiiglaslikel raamitud fotodel kujutatud mehel olid ümarad heasüdamlikud põsed, mis ei mõjunud seejuures paksude või lodevana, vaid tundusid hoopis tervisest pakatad, ja ta valvas oma hooliva pilgu ja natuke müstilise naeratusega linna tänavaid.

      Kaubanduskeskuste kulla, marmori ja neoonvalgustitega kaetud luksuslikud fassaadid poleks teinud häbi ka Dubai moodsatele kaubatänavatele, kuid välimus oli petlik. Seestpoolt meenutasid kaubanduskeskuse ähmaselt valgustatud saalid ning odavaid Türgi riideid ja lihtsat kosmeetikat täis riiulid suvalist halvasti varustatud turgu. Terves linnas leidus vaid kolm pangaautomaati, mis aktsepteerisid ka välismaiseid pangakaarte, ning üks neist asus hotelli Sofitel Oguzkent luksuslikus fuajees. Eksperimendi mõttes pistsin pangakaardi automaati ja proovisin võtta välja viis dollarit. Ühendus ebaõnnestus, vilkus mulle vastu veateade.

      Pimeduse saabudes muundus linn tulede pillerkaariks. Iga marmorkivi oli hoolikalt valgustatud ja rohked purskkaevud ning veekanalid vahetasid vahetpidamatult värve. Ühtegi nurka polnud jäetud pimeduse hooleks.

      „Asgabat on öösel veel ilusam,” märkis Aslan, kes oli tulnud viima mind linna kõige nooblimasse restorani. Ülemiselt korruselt avanes vaade üle kogu linna. Alguses oli ülemine korrus vaid minu päralt, kuid varsti täitus see ametlikult riietatud külalistega. Mehed olid riietatud itaaliapärase lõikega rätsepaülikondadesse, naised aga liibuvatesse sädelevatesse moesünnitistesse. Ei olnud näha mingeid maani ulatuvaid kleite, patsidesse põimitud juukseid ega pearätikuid. Kelnerid kandsid laiali jooke, mis olid sama värvirikkad nagu valgustatud kanalid linnapildis. Kõlaritest mürtsus muusika. Kell oli kaheksa ja pidu täies hoos.

      Kui ma aga kühveldasin endasse viimase suutäie magustoitu, oli pidu juba läbi ning rahvas hakkas minema asutama. Türkmenistani pealinn sulgeb asutused kell 23, nii argipäevadel kui ka nädalavahetustel. Baarid või restoranid, mis on lahti kauem kui kord ette näeb, riskivad koha täieliku sulgemisega ning ametivõimude poolt määratud suurte rahatrahvidega.

      Tagasi hotelli jõudes läksin vannituppa, et end ööks valmis seada. Kraanikausi kõrval oli tuhatoos. Kirbe sisseimbunud suitsuhais levis üle kogu toa, kuid suitsuvaba tuba polnud võimalik leida. Kui riigi esimene president Türkmenbasy pidi peale südameoperatsiooni 1997. aastal suitsetamise maha jätma, kehtestas ta suitsetamise keelu kõikjal avalikes kohtades. Asgabatis oli nüüd lubatud suitsetada ainult siseruumides.

      Ma riietusin ootamatult tekkinud häbelikkusega kiiruga ümber. Reisiteatmik hoiatas, et kõiki välismaalaste hotellitube jälgitakse salaja. Võib-olla nad on ka kaamerad paigaldanud? Kergitasin kaht lillemaali seinal, kontrollisin sahtleid, uurisin telefoni, televiisorit ja külmutuskappi, kuid ei leidnud midagi. Sellegipoolest ei vabanenud ma tundest, et keegi jälgib mind. Heites voodisse õhukese lina alla tundsin, kuidas madratsivedrud surusid vastu mu selga. Kohe, kui laud sulgesin, hõljusid minu suunas marmorist elamurajoonid, kõik kaetud presidendi poisiliku naeratuse ning tema läbitungimatute pruunide silmadega.

      DIKTAATORSTAN

      „Ebaõiglane valitseja on nagu talunik, kes istutab maha maisi ja ootab nisu võrsumist.”

„Ruhnama”

      Põllumaa lõpus sätendab midagi kuldselt. Peotäis põllumehi on väljal ja kaevavad maad. Nad on riietatud lihtsatesse määrdunud puuvillastesse riietesse. Nende taga, nagu tõusev päike, särab hiigelsuur kuppel. Laial värskelt asfalteeritud teel pole näha ühtegi teist autot. Kõrge marmorist värav tervitab meid sissekäigul Kiptšakki – Esimese Presidendi sünnilinna.

      Saparmurat Nijazov, rohkem tuntud kui Türkmenbasy, on mees, kes läks maailma ajalukku kõige veidrama diktaatorina, keda kunagi on nähtud. Ta sündis 19. veebruaril 1940. aastal Kiptšakis, mis oli tookord vaid tagasihoidlik väike küla Asgabati äärelinnas. Tema isa suri teise maailmasõja ajal, oletatavalt võideldes vapralt sakslaste vastu. Ema hukkus suures maavärinas, mis tegi Asgabati aastal 1948 maatasa. Kaheksaaastaselt jäi Saparmurat orvuks – saatus, mida ta jagas sel ajal paljude teiste omasugustega. Võit natsliku Saksamaa üle läks Nõukogude Liidule kalliks maksma: 20–30 miljonit inimest maksid eluga ning tuhanded linnad ja külad olid varemeis. Rõõmu võidu saavutamise üle varjutasid haigused ning nälg. Inimesed surid nagu kärbsed ning sajad tuhanded lapsed kasvasid üles tänavatel nagu hulkuvad koerad.

      Täiskasvanuna kasutas Saparmurat oma kurba tausta ära igal pool, kus see kasulikuks osutus. Tegelikkuses oli ta üks neist, kel väga vedas. Ta ei pidanud kunagi elama tänaval – valitsus paigutas ta lastekodusse. Sealgi elas ta vaid lühikest aega, sest üks onudest võttis ta oma hoole alla. Lapsena käis ta Asgabati parimates koolides ning seejärel astus ta Leningradi Polütehnilisse Instituuti, kus omandas elektriinseneri prestiižika hariduse. Kuigi aastad Leningradis ei teinud temast akadeemilist raskekaallast, leidus tollal vaid üksikuid türkmeene, kes teistest sama kaaluka taustaga eristusid, kui orvust Saparmurat, ja tänu sellele oli uks poliitikasse avatud.

      Poliitikas kerkis ta karjääriredelil kiiresti ja 1985. aastal, peale korruptsiooniskandaali, mis maksis paljudele Türkmenistani karjääripoliitikutele koha, trügis Saparmurat Nijazov tippu välja ning sai Türkmenistani Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks. Siin kehtestas ta end Nõukogude Liidu