Sovetistan. Erika Fatland

Читать онлайн.
Название Sovetistan
Автор произведения Erika Fatland
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949279661



Скачать книгу

ta oli olnud haige ning et teda opereerisid Saksa arstid. Ta võis siiski lohutada „oma sügavalt armastatud türkmeeni rahvast”, sest arstid olevat talle kinnitanud, et ta on nüüd täiesti terve, ning lubanud, et ta elab vähemalt kaheksakümne aastaseks. Paari kuu pärast, pisut enne jõule sai Türkmenbasy raske südameinfarkti ning suri 66. aasta vanuselt. Ametlik surma kuupäev on 21. detsember, kuid türkmeeni opositsioon välismaal usub, et ta suri mõned päevad varem. Valitsus vajas paar päeva, et kaaluda ees seisvaid valikuid, enne kui oldi valmis rahvale kurvast sündmusest teada andma.

      Türkmenbasy oli oma surma hetkeks riiki valitsenud 21 aastat, neist 15 autokraatliku juhina. Miks olid türkmeenid kõigi nende aastate jooksul leppinud korralageduse ja kõigi tema ekstsentriliste ideedega?

      Lihtne vastus on, et neil ei olnud valikut. Türkmenistani kohtusüsteem on üks suletumaid maailmas, juhuslikke vangistusi tuleb sageli ette ja piinamine on tavaline ülekuulamismeetod. Julgestuspolitsei ning presidendi isiklik julgeolekuteenistus oli suur ja ulatus kõikjale ning elanikud olid kohustatud ette kandma kõigest, mis vähegi sarnanes välja öeldud või isegi mitte välja öeldud kriitikale valitsuse kohta, täpselt nagu Põhja-Koreas. Enamik rahvast hoidub selle tõttu üldse poliitikast rääkimast. Lisaks pikkadele vanglakaristustele ähvardab kritiseerijaid ka psühhiaatriahaiglasse sattumine ning ravimitega uimastamine nagu nõukogude korra ajal. Karistuslävi oli madal ning peaaegu kõik riigi tipp-poliitikud ja kõrgeimad ülemused olid ühel või teisel ajahetkel kandnud vanglakaristust.

      Teine seletus on „porgand”. Juba 1992. aastal võttis Nijazov ühe stabiilsuseprogrammi põhisambana vastu otsuse, et hädavajalikud kaubad ja teenused nagu elekter, gaas, kütus ja sool on inimestele tasuta. Leiva hind pidi olema kõvasti riigi poolt alandatud, et see oleks kõigile taskukohane. Keegi ei pidanud maksma makse. Tõsi, palgad olid madalad ja töötuse tase pea kuuskümmend protsenti, kuid rahvas sai vähemalt sõita autoga nii palju kui tahtis – muidugi kui auto oli olemas.

      Me keerame tühjale parkimisplatsile. Päikesekiired tantsivad üle kullatud kupli. Minaretid ja sissesõiduvärav on kaetud kullaga ja kogu see pilkupüüdev konstruktsioon on ümbritsetud Kreeka marmorsammastega. Ehitis meenutab rabavalt presidendipaleed Asgabatis, ainult kuppel on suurem. Valatud kattega plats mošee ees on just pestud ning säravalt puhas. Ka sel korral olen ma ainuke külastaja.

      „Türkmenbasy ehitas mošee, et mälestada oma ema, kes hukkus siin maavärina tagajärjel 1948,” jutustab Aslan. „See on suuruselt maailma neljas ning Prantsuse inseneridel võttis selle ehitamine aega tervelt kaks aastat.”

      On ilmselge, et Türkmenistanis ei ole tavaline, et ehitiste püstitamiseks nii palju aega kulub. Mõni aeg tagasi oli see Kesk-Aasia suurim mošee, kuni Kasahstani pealinna Astanasse ehitatud uus mošee selle ületas. Kui ületasime tühja väljaku, kajasid meie sammud vastu. Varem tavatses siin seista kullast Türkmenbasy skulptuur, kuid see eemaldati pärast tema surma.

      „Kas ei ole liiast ehitada nii väiksesse külla nii suur mošee?” küsin ma.

      „Ei ole, mošee on ju ümbritsevate külade elanike jaoks ka,” selgitab Aslan.

      Noor tõsine valvur saadab meid sisenemisel pühasse ehitisse. Kuni me tähekujulisel vaibal ringi jalutame, vuristab ta ette terve rea numbreid. Minaretid on 91 meetrit kõrged, et tähistada 1991. aastal Türkmenistani saavutatud sõltumatust. Vaip, millel me seisame, kaalub üle tonni. Mošee mahutab 10 000 palvetajat. Rajatise juurde kuulub ka maa-alune parkimisplats, mis suudab vastu võtta 100 bussi ja 400 autot. Kuldkupli diameetriks on 50 meetrit ning see on oletatavalt maailma suurim.

      Ta jätab mainimata, et kuppel muutus mõni aasta peale mošee valmimist roheliseks, mis näitab, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Kuid nüüd läigib ja särab see jälle, nagu midagi poleks juhtunud. Ta ei nimeta ka seda, et kirjad kuplil pole mitte tsitaadid koraanist, vaid „Ruhnamast” pärinevad lööklaused, mis ülistavad presidenti. „„Ruhnama” on püha raamat – koraan on Allahi raamat” seisab ühel sambal. Kupli siseküljel on graveeritud laused, mis ülistavad türkmeenide juhti Türkmenbasy.

      Taban end mõttelt, kas inimesed siia üldse kunagi palvetama tulevad.

      Mausoleum Türkmenbasy mošee kõrval tundub võrdlemisi tagasihoidlik, niivõrd kui üks kullast kupliga marmorehitis üldse tegelikult olla saab. Kaks paraadvormis auvahti valvavad sissekäiku. Sõdur käsib meil maha jätta kõik oma asjad, enne kui annab loa siseneda hämarasse ruumi.

      Marmorist reelingud piiravad Türkmenbasy hauda, mis asub hauakambris allapool. Tema haud, suur marmorist kirst lebab keset valget marmortähte ja on ümbritsetud kas siis teises maailmasõjas või maavärinas hukkunud pereliikmete haudadega. Seinaäärsel laual lebab üks koraani väljaanne. Minu üllatuseks ei leidu selle kõrval ühtegi „Ruhnama” köidet, kuigi Türkmenbasy otsustas, et need kaks raamatut peavad lebama teineteise kõrval maa kõikides mošeedes. Oma surmas eelistas ta ikkagi seda ühte.

      Aslan seisab vaikides minu kõrval ja vaatab alla haudadele, haaratud äkki raskest tõsimeelsusest. Enne, kui me välja päikese kätte astume, pühib ta kiiresti pisara.

* *

      Üheks parimaks indikaatoriks nägemaks, kuidas riigil läheb, on raamatukauplused. Raamatute valik riiulitel räägib maa asukate ja poliitikute kohta sageli enam kui kõik väljapanekud rahvamuuseumites kokku. Mira raamatupood Asgabatis pidi olema Türkmenistani parim. See meenutas mulle rohkem valla raamatukogu, millel on nii imelikud lahtiolekuajad, et seda ei külastata kunagi. Seinte ääres suurtes kastides vedelesid narmendavad Vene klassikud, kõikide väljaandjaks nõukogude kirjastused. Gogol, Dostojevski „Idioot”, paar Tšehhovi näidendit, üks algoritmide õpik.

      Ma olin ainuke külastaja. Hakkasin märkama teatud seaduspära.

      Uued raamatud, suured pilkupüüdvad neljavärvilises trükis läikivate kaantega eksponaadid, olid seatud aukohtadele kastide taha ning letile klaasi alla. Kõikide raamatute esikaanel oli Uue Presidendi Gurbanguly Berdimuhamedovi pilt. Gurbanguly hobusel, Gurbanguly kirjutuslaua taga, Gurbanguly Karakumi kõrbes, Gurbanguly hoos tenniseväljakul. Enamik raamatuist olid ka ilmunud tema sulest. Teosed olid korrastatud temaatiliselt, alates spordist ja tervisest ning lõpetades meditsiini ja poliitiliste vaadetega.

      „Ma tahaksin hea meelega osta raamatu Gurbanguly Berdimuhamedovist, kuid mul ei ole kohvris nii palju ruumi,” seletasin ma. „Kas teil on temast ka tavasuuruses raamatuid?”

      Raamatupoe kogukas müüjanna kammis riiuleid läbi, ta polnud silmnähtavalt just päris kindel, kus erinevad raamatud asuvad. Lõpuks tuli ta tagasi raamatuga, mis oli ainult natuke suurem kui tavaline kõvakaaneline romaan. See oli isegi ingliskeelne: „The Grandchild Fullfilling his Grandfather’s Dream” („Lapselaps, kes viis täide vanaisa unistuse”). Esikaanel oli pilt Uuest Presidendist, tema ümber terve kari naeratavaid lapsi, kes hoidsid Türkmenistani lippu.

      „Ma tahaksin meeleldi osta raamatu ka Esimesest Presidendist,” sõnasin ma.

      Müüjanna tundus küsimusest üllatunud olevat. „Ma vaatan, mis meil on,” pomises ta ning kadus jälle riiulite vahele. Jõudsin läbi vaadata postkaardid, kuni ta raamatut otsis. Viimaks tuli ta minu juurde ja vabandas, et neil ei ole temast raamatuid.

      „Isegi mitte „Ruhnamat”?”

      Peale uut otsimisaktsiooni ilmus ta taas leti taha, käes roosa raamat.

      „Meil on ainult see venekeelne eksemplar ja ainult teine köide.”

      „Ruhnama” polnud enam nähtavasti liikluseksami ABC.

      Ma pidin seda imet oma silmaga nägema ning palusin Aslanil sõidutada end „Ruhnama” monumendi juurde. Mees väitis vastu, et see pole enam turistide jaoks tavaline koht, kuid oli siiski nõus sealt läbi sõitma. See asus ju niikuinii kesklinnas ning vaid lühikese autosõidu kaugusel Mira raamatupoest.

      Roosa raamat oli peaaegu majasuurune. Ta asetses suurel avatud väljakul vaatega tervele reale marmorist kortermajadele ning ümbritsetud kaunitest purskkaevudest. Võimsad prožektorid hoolitsesid selle eest, et monument ei seisaks kunagi pimeduses. Purskkaevude taga seisis kujundatud lava, mis ei paistnud olevat enam kasutuses. Jälle olin ma ainuke külastaja. Avar väljak ümber hiiglasliku roosa raamatu oli tühi ja mahajäetud. Valgust ei paistnud ka üheski aknas neis marmorist korruselamutes. Needki tundusid tühjad ja mahajäetud.

      „Ma ei saa aru, miks sa „Ruhnamast” nii huvitatud oled,” lausus Aslan ning raputas pead. „See on ju ainult tavaline