Sovetistan. Erika Fatland

Читать онлайн.
Название Sovetistan
Автор произведения Erika Fatland
Жанр Книги о Путешествиях
Серия
Издательство Книги о Путешествиях
Год выпуска 2016
isbn 9789949279661



Скачать книгу

esimene elementaarne teatmeteos. See on türkmeenide meele, kommete, traditsioonide, kavatsuste, tegude ning ideaalide essents”.

      Nagu diktaatoritel sageli kombeks on, võtab Türkmenbasy oma teoses „Ruhnama” ette ajaloo kardinaalse ümberkirjutamise. Ta ajab türkmeeni rahva jälgi 5000 aastat ajas tagasi, lausa Noa aega välja. Usaldusväärsemate allikate andmetel on türkmeeni rahvas elanud piirkonnas vähem kui tuhat aastat, kui nad sinna koos teiste türgi suguharudega Ida-Siberist sisse rändasid. Hõimustumist ega välistegurite mõju nendes kahes köites peaaegu et ei mainita ning Türkmenistani koloniseerimist venelaste poolt 19. sajandil kirjeldatakse kui orjaiket ning takistust, mis ei lasknud Türkmenistanil jõuda uude Kuldaega. Eelmine Kuldaeg olevat aga olnud müütilise olendi Oguz-khaani valitsuse ajal ning seldžukkide alamatena 11. sajandil. Tegelikult polnud 19. sajandil, kui venelased tulid, mingit ühtset türkmeeni rahvust olemas, olid ainult üksteisega harva kontakteeruvad hõimud, kes olid samas sageli omavahel sõjajalal. Väljendid nagu türkmeeni kultuur, rahvus, riigipiir ning isegi türkmeeni kirjakeel pärinevad nõukogude ajastust. Isegi Türkmenbasy ise, kes oli saanud hariduse Leningradis ning kerkinud võimuastmetel tippu tänu Gorbatšovile, oli osa sovetlikust pärandist, mida ta nüüd nii tõsimeeli eitas.

      Raamatu ilmumisel Türkmenistanis avas Türkmenbasy Asgabatis uue silmapaistva monumendi − see oli „Ruhnama” hiiglaslik skulptuur, mis avas end igal õhtul kindlal kellaajal, taustaks pühalik muusika. Valjuhääldist deklameeris sügav meeshääl mõned suurteose värsiread, enne kui leheküljed jälle aeglaselt sulgusid. Et kindlustada „Ruhnama” lugemine rahva hulgas, määras Türkmenbasy teose põhikoolis ja ülikoolis kohustusliku kirjanduse hulka. Esimese klassi lapsed pidid „Ruhnama” abil lugema õppima ning türkmeeni ajaloo tundides oli see ainuke teatmeteos, mida kasutati. Sellest õppisid türkmeeni kooliõpilased, et türkmeenid leiutasid nii ratta kui ka mehaanilise roboti.

      Kõik teised ained olid samuti „Ruhnamast” läbi imbunud, isegi matemaatikas oli õppemetoodika koondunud „Hingede Raamatu” õpetuse ümber. Kuid ka sellest polnud Igavesele Presidendile küllalt. 2004. aastal otsustas ta, et humanitaar- ning reaalained tuleb keskkooli ja kõrgkoolide õppekavadest eemaldada, sest need on segased ega olnud praktilised. Ta asendas need sobivamate teemadega nagu „Poliitiline sõltumatus Saparmurat Türkmenbasy Suure juhtimisel”, „Saparmurat Türkmenbasy kirjanduslik pärand” ning „„Ruhnama” kui türkmeeni rahva vaimne teejuht”.

      „Ruhnamat” lugema ei sunnitud ainult õpilasi ja tudengeid, vaid eksam teose kohta viidi sisse ka sõiduõppe kohustusliku osana. Imaamid pidid jutlustama „Ruhnamat” mošeedes – kes keeldusid, pandi vangi. Kõik välismaised firmad, kes soovisid Türkmenistaniga äri ajada, pidid hoolitsema selle eest, et „Ruhnama” sai tõlgitud nende kohalikku keelde. Tänu sellele on see teos tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde. Aastal 2005 saadeti teose esimene köide Vene raketiga kosmosesse. „Raamat, mis on vallutanud miljonid südamed Maal, vallutab nüüd maailmaruumi,” seisis kommentaar türkmeeni ajalehes.

      Hoolimata raamatu globaalsele ja hiljem ka kosmilisele levikule ei piisanud sellest Türkmenbasy silmapaistmisvajaduse rahuldamiseks. Tema ambitsiooniks oli luua kogu riik enda näo järgi, sealhulgas ka riigikeel. 2002. aastal otsustas ta ära muuta nädalate ja kuude nimed. Ta väitis, et vanad vene keelest laenatud nimetused olid „ebatürkmeenilikud”. Aasta esimese kuu nimetas ta enda järgi Türkmenbasyks. Veebruarist sai baydak, mis tähendab „lipp”, kuna türkmeeni lipu tähtpäev oli 19. veebruaril, Türkmenbasy sünnipäeval. Aprill sai uueks nimeks Gurbansoltan, mis oli Türkmenbasy ema nimi. Leiva nimetus muutus sõnast chorek palju pikemaks väljendiks Gurbansoltan Edže, mis oli presidendi ema täispikk nimi. September, „Ruhnama” esmaavaldamise kuu, sai loomulikult nimetatud ruhnama’ks, samas kui detsembrist sai bitaraplyk, mis tähendab „neutraalsus”. Nädalapäevad said rohkem igapäevased nimed. Esmaspäev sai ümber nimetatud esimeseks päevaks, neljapäevast sai õigluse päev ning pühapäevast puhkepäev. Kõik tänavanimed Asgabatis, väljaarvatud mõned peatänavad, millele anti luba edasi kanda nime Türkmenbasy, said nimetuseks numbrid.

      Järgnevatel aastatel tõmbas diktaator ohjad veelgi enam pingule. Suleti kõik riigi internetikohvikud, mis tegi interneti tavalisele inimesele kättesaamatuks. Aastal 2003 võeti vastu täiendav seadus 1991. aasta „Presidendi au ja väärikuse” seaduse karmistamiseks. See nägi ette, et kõiki, kes pidasid presidendi poliitilist kurssi küsitavaks, süüdistati riigireetmises. Lisaks tsirkusele ning ooperile pandi nüüd ka ballett riigis põlu alla ning kuna president ei kannatanud koerte lõhna, keelati Asgabatis koerapidamine. Samuti keelati televisioonis muusika mängimine lindilt. Muusika pidi olema elav, mitte suu liigutamine muusika taktis.

      Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib kindlasti, märkis omal ajal inglise ajaloolane lord Acton. Vähesed näited illustreerivad seda paremini kui Türkmenbasy elukäik. Kuidas aga juhtus, et vanemateta Saparmurat Nijazovist sai Türkmenbasy – diktaator, kes keelas tsirkuse ja koerad ning heitis kõik oma vastased vanglasse? Üks seletus peitub nõukogude süsteemis, mis oli kõike muud kui demokraatlik: korrumpeerunud, autoritaarne ning korduvalt järele proovitud isikukultusega. Türkmenbasy oli selles süsteemis üles kasvanud ning see oli kõik, mida ta teadis. Kui Nõukogude Liit lagunes, polnud Moskvas enam kedagi, kes oleks teda tagasi hoidnud. Ta võis teha nagu heaks arvas. Enamik nõukogude aja poliitikuid olid harjunud esimese sekretäri tahtele alluma ning jätkasid kuuletumist ka pärast seda, kui ta võttis nimeks Türkmenbasy. Mitte et neil oleks valikut olnud: igaüks, kes julges presidendile vastu hakata, sattus viivitamatult trellide taha. Iga mööduva aastaga Türkmenbasy suurushullustus kasvas, tema ideed muutusid aina meeletumaks, kuid igal pool võeti ta vastu sügavate kummarduste ja alandlikkusega. Ta ei soovinud vastuseisu ega näidanud üles vastutulelikkust. Talle kuulus täielik võim.

      Hoolimata sellest, et pärast iseseisvumist võis Türkmenistan kogu nafta- ja gaasiekspordist saadud kasumi endale jätta, ei piisanud sellest marmorehitiste rajamiseks ning teiste Türkmenbasy vaaraolike kapriiside rahastamiseks. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist polnud peaaegu midagi tehtud selleks, et säilitada haridus- või tervishoiusüsteem. Vaktsiiniprogrammid olid katkestatud ning tervisekeskustel ei olnud enam ei seadmeid ega ravimeid. Heaolusüsteem, mille Nõukogude valitsus oli nullist üles ehitanud, oli juurteni mäda. Viletsuse varjamiseks keelati arstidel diagnoosida tõbesid nagu AIDS või tuberkuloos. Õpetajad omakorda ei tohtinud panna halbu hindeid ning põhikool lühendati kümnelt aastalt üheksale. See oli üks taktika, mida Türkmenbasy oli nõukogude ajal õppinud ning hästi valdas: kui tegelikkus ei vastanud ootustele, tuli vaid fassaade kohendada ja statistilisi andmeid muuta, ning − niuhti − probleem oli lahendatud!

      Et raha kokku hoida, lasti lahti kümme tuhat õpetajat. Neist polnud niikuinii kasu, arvas Türkmenbasy. 2005. aastal otsustati sulgeda kõik piirkonnahaiglad. Sada tuhat tervishoiutöötajat vallandati ning asendati sõjaväelastega. „Kui rahval on vaja arstiabi, peavad nad lihtsalt minema suurte linnade haiglatesse,” seletas Türkmenbasy. Kuid Türkmenistan on suur ja infrastruktuur viletsas seisus, tegelikkuses jäid nüüd paljud ilma arstiabita. Reformi läbiviimine tehti ülesandeks tollasele tervishoiuminister Gurbanguly Berdimuhamedovile, kes on täna on riigi president. Samaaegselt otsustas Türkmenbasy, et värskelt koolitatud arstid ei pea enam andma Hippokratese vannet, vaid vanduma truudust talle, Türkmenbasy Suurele. Kõige tipuks otsustas ta likvideerida kõik raamatukogud väljaspool Asgabati. Ta leidis, et rahvale oli koraani ja „Ruhnama” lugemisest enam kui küll. Milleks neile teisi raamatuid vaja? Rahvas maarajoonides ei suutnud niikuinii korralikult lugeda, õigustas Türkmenbasy oma otsust ning lühendas samaaegselt kohustuslikku kooliskäimist veel kahe aasta võrra. Kuldajastu oli alanud.

      Rahamured olid ilmsed, sest veidi enne oma surma viis ta läbi veel ühe suure reformi. Seekord puudutas see pensionäre. Otsustati, et pensioni hakkavad saama ainult need, kes suudavad tõestada, et on töötanud vähemalt 20 aastat, ning kellel pole täiskasvanud lapsi. Täispensioni saamiseks pidi isikul olema ette näidata vähemalt 38 tööaastat. Uute kitsenduste tõttu kaotasid sissetuleku peaaegu kolmandik pensionäridest, üle saja tuhande inimese. Ülejäänud kakssada tuhat kaotasid pensionist vähemalt viiendiku. Seadus võeti sealjuures vastu tagasiulatuvalt: need, kes ei vastanud kriteeriumitele, pidid tagasi maksma kõik, mis oli neile viimase kahe aasta jooksul riigi poolt rohkem makstud.

      Mitte ainult riigi majandus, vaid ka Türkmenbasy tervis oli kidur. 1997. aastal elas ta Saksamaal üle tõsise südameoperatsiooni. Operatsioon tehti muidugi saladuskatte all. Alles 2006. aastal otsustas Türkmenbasy rahvale rääkida, et