Sovetistan. Erika Fatland

sobis, nende tegevust saatsid valgehabemeliste kaftanites meeste kõvahäälsed protestid. Iga kord, kui mõni reisija kaebas, ühines vaidlusega kakskümmend kaasreisijat. Diskussiooni segasid end nii mehed kui naised.

      „Kui istekohtadega tekib küsimusi, pöörduge palun personali poole,” teavitas üks lennusaatjatest valjuhääldaja kaudu, kuid kellelgi ei tulnud pähe seda teha. Kaftanite ja puuvillaste kleitide vahele surutuna polnud mul muud valikut, kui triivida aeglase vooluga mööda vahekäiku kaasa. Stjuardess pressis end silmi pööritades läbi tiheda kehademassi.

      Minu istekohal 17F troonis juba lillas kleidis võimukas keskealine naine.

      „See peab olema mingi eksitus, see on minu istekoht,” ütlesin vene keeles.

      „Sa ei taha ju lahutada kolme õde?” vastas naine ja noogutas peaga kahe matrooni poole naaberistmetel. Kõik kolm olid üksteisega äravahetamiseni sarnased. Kõik kolm vaatasid mind tähelepanelikult.

      Otsisin pileti välja, näitasin näpuga numbrile ja siis istekohale. „See on minu koht,” ütlesin ma.

      „Sa ei taha ju lahutada kolme õde?” kordas võimukas proua.

      „Kuhu mina siis istun? See on, nagu ma ütlesin, minu koht.”

      „Sa võid sinna istuda.” Ta osutas tühjale kohale meie ees. Kui avasin vaidlemiseks suu, vaatas ta mind pilguga, mis tähendas: Sa ei taha ju lahutada kolme õde?

      „See pole aknaalune iste,” pomisesin ma ja istusin kuulekalt kohale, millele autoriteetne proua mu juhatas. Ma ei tahtnud ju lahutada kolme õde. Eelkõige poleks ma tahtnud istuda neli tundi just nende õdede kõrval. Kui mu istekoha õigusjärgne omanik välja ilmus, saatsin ta edasi minu taha jäävatel istmetel troonivate õdede juurde. Mees loobus peagi kõikidest läbirääkimiskatsetest ja läks otsima vaba kohta salongi tagaotsas. Ajal, kui lennuk suundus juba stardiraja poole, tiirutasid vahekäigus ikka veel neli meest, kes olid oma kohtadest ilma jäänud ja pidid vaba platsi leidma.

      Tavaliselt jään ma magama kohe, kui lennuk õhku tõuseb, aga seekord ei saanud ma sõba silmale. Minu kõrvalistuja haises pohmelli järele ning matsutas valjusti läbi une. Iseteadliku olekuga naine akna all näppis kannatamatult teleriekraani enda ees. Hoolimata sellest, et ta vaatamiseks midagi huvitavat ei leidnud, jätkas ta ärritunult ekraanile vajutamist.

      Et aeg kiiremini läheks, lehitsesin kena väikest türkmeeni sõnaraamatut, mille olin kaasa võtnud. Neis neljas riigis räägitavate keelte õppimiseks leiab mahukaid iseõppekursusi koos juurdekuuluvate lugemike, tõlkeraamatute ja DVD-ga ning hulljulguse hoos ostsin endale kõik korraga. Üksnes türkmeeni keele kohta leidsin ainult selle tagasihoidliku köite, mis oli poolenisti sõnaraamat, poolenisti ellujäämisõpetus. Viimane osa raamatust oli pühendatud kasulikele fraasidele nagu Oled sa abielus? Ei, ma olen lesk. Ma ei saa aru, kas te saaksite rääkida aeglasemalt? Järk-järgult tutvustas autor lugejale situatsioone ja probleeme, mis võivad ette tulla reisil läbi Türkmenistani. Mitu tundi lennuk hiljaks jääb? Kas lift töötab? Palun sõitke aeglasemalt! Hotelle hõlmav osa andis põhjust muretsemiseks: WC on ummistunud. Vesi on kinni keeratud. Elekter läks ära. Gaas on kinni keeratud. Akent pole võimalik avada/sulgeda. Konditsioneer ei tööta. Neist üldiselt ohututelt probleemikäsitlustelt läks autor üle mitmetele võimalikele kriisisituatsioonidele: Peatage varas! Helistage kiirabisse! lõpetades üldiselt kasulike fraasidega nagu Mina seda ei teinud! Ma ei teadnud, et see on keelatud! Päris lõpus võttis lühike, kuid tähtis peatükk kokku teema Kontrollpunktid. Õppisin pähe fraasid Ärge tulistage! ja Kus on lähim rahvusvaheline piir? ning panin raamatu käest.

      Naine akna all oli loobunud telekast millegi huvitava otsimisest ja magama jäänud, norsates suu pärani. Jäin vaatama aknast paistvat punakat õhtutaevast. Järgmise kaheksa kuu jooksul külastan viit maailma uusimat riiki: Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani. Aastal 1991, kui Nõukogude Liit lagunes, said neist maadest esmakordselt ajaloos iseseisvad riigid. Sellest alates oleme neist vähe kuulnud. Vaatamata sellele, et kokku katavad need riigid üle nelja miljoni ruutkilomeetri ning mahutavad rohkem kui kuuskümmend viis miljonit elanikku, on see regioon enamikule meist täiesti tundmatu.

      Suurima ponnistuse regiooni tutvustamisel on paradoksaalsel kombel teinud inglise koomik Sacha Baron Cohen. Tema film „Borat: Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel” oli väga populaarne nii Euroopa kui ka Ameerika kinodes. Cohen lasi Boratil pärineda Kasahstanist just selle tõttu, et keegi polnud varem sellest riigist midagi kuulnud. See andis talle täieliku loomingulise vabaduse. Need osad filmist, mis leiavad aset justkui Borati kodukülas, on tegelikult filmitud Rumeenias, mitte Kasahstanis. Venemaal sai filmist esimene mitte-pornograafiline linateos, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist keelustati. Kasahstani võimud ähvardasid filmikompanii kohtusse kaevata, kuid mõistsid lõpuks, et selline kohtuasi kahjustaks riigi mainet veel enam. Asjaolu, et peamiseks teadmiste allikaks ühe regiooni kohta on komöödiafilm, näitab ilmekalt, kui tundmatu see piirkond meile tegelikult on. Kasahstan on suuruselt maailmas üheksandal kohal, kuid ka mitme aasta möödumisel filmi esilinastumisest räägitakse maast kui „Borati kodumaast” isegi soliidsetes uudistekanalites.

      Kui neid postsovetlikke riike üldse mainitakse, siis tavaliselt ühise nimetuse all Turkestan, mis oli käibel 19. sajandil, või veel lihtsamalt Stanid või siis rohkem piilupart Donaldist inspireeritud Farawayistan.

      Sõna stan pärineb pärsia keelest ja tähendab kohta või maad. Türkmenistan tähendab „türkmeenide maad”, kuid Turkestani võib tõlkida kui „Türgi rahvaste maa”. Hoolimata nime ühisest järelliitest on need viis riiki siiski üllatavalt erinevad. Kui Türkmenistan koosneb üle 80 % ulatuses kõrbest, siis Tadžikistanist on üle 90 % mägede all. Kasahstan on tänu oma maapõues peituvale naftale, gaasile ja mineraalidele niivõrd rikastunud, et avaldas hiljuti soovi olla taliolümpiamängude korraldajamaa. Ka Türkmenistan n-ö püherdab nafta- ja maagaasivarudes, samas kui Tadžikistan vaevleb viletsuses. Paljudes Tadžikistani linnades ning külades antakse elanikele elektrit vaid talvel ja sedagi kõigest mõni tund päevas. Türkmenistani ja Usbekistani võimud on nii autoritaarsed ning korrumpeerunud, et neid võib võrrelda Põhja-Korea diktatuuriga. Inimestel puudub sõnavabadus ning ainuvõim on presidendi käes. Kõrgõzstani rahvas seevastu on võimul oleva presidendi juba kaks korda kukutanud.

      Ehkki need viis maad üksteisest paljuski erinevad, jagavad nad ühist saatust ning on sarnase päritoluga. Peaaegu seitsekümmend aastat, aastatel 1922–1991, olid nad osa maailma ajaloos ainulaadsest gigantsest ühiskondlikust eksperimendist – Nõukogude Liidust. Bolševikud keelasid eraomandi ning igasugused isikuvabadused.

      Sihiks oli kommunistlik, klassideta ühiskond, mille saavutamiseks kasutati kõiki vahendeid. Igal alal viidi läbi radikaalsed muudatused. Majandus organiseeriti ambitsioonikate viisaastakuplaanide järgi, põllumajandus kollektiviseeriti ning rasketööstus ehitati nullist üles. Nõukogude ühiskond oli uskumatult ulatuslik süsteem. Üksikinimene oli allutatud kogukonna jaoks olulistele eesmärkidele. Terveid rahvusi sundasustati ning miljonid inimesed kuulutati usulise, intellektuaalse või majandusliku tausta tõttu rahvavaenlasteks. Need nõndanimetatud rahvavaenlased hukati või saadeti riigi äärealadele töölaagritesse, kus võimalused ellujäämiseks olid kasinad.

      Kannatused olid suured ja majanduslikult kujutas see sotsialistlik eksperiment endast suurt läbikukkumist. Kuid kõik ei olnudki Nõukogude Liidus nii halb. Bolševikud panustasid tugevalt koolidele ja haridusele ning piirkondades, kus kirjaoskamatus oli üldlevinud – nagu näiteks Kesk-Aasias –, õnnestus see peaaegu välja juurida. Nad tegid hiiglaslikke jõupingutusi, et ehitada teid ja arendada infrastruktuuri ning anda kõigile Nõukogude Liidu elanikele ligipääs nii arstiabile kui ka balletile ja ooperile ning muudele heaolu tagavatele kultuuriväärtustele. Alates Karjalast läänekaares kuni Mongoolia steppideni idas sai end arusaadavaks teha vene keeles ning kõikjal, kuhu sa ka sattusid, lehvis mastis kommunistlik punalipp. Läänemerest kuni Vaikse ookeani kallasteni oli terve ühiskond organiseeritud ühe ja sama ideoloogilise mudeli järgi: ladvikuks vene rahvus, kes ülemuste ning tippbürokraatide rollis istusid soojadel kohtadel. Oma hiilgeajal kattis Nõukogude Liit tervelt