Luksuslik elu. Jens Lapidus

Читать онлайн.
Название Luksuslik elu
Автор произведения Jens Lapidus
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2013
isbn 9789985328866



Скачать книгу

noogutas.

      „Tere tulemast!”

      Nad riputasid üleriided varna. Lollo küsis, kas ta on isepäevitava kreemiga üle pingutanud.

      Natalie kandis ühest Marais’ kvartali vintaažipoest leitud kleiti. Diane von Furstenberg – päris smashing, kui ta ise tohib arvata. Käekott oli Louis Vuittonilt. Asju täis: iPhone, rahakott, kaks pakki mentooliga Marlborot, võtmed, põsepuna, YSL-i kuldvutlaris klassikaline ripsmetušš, vähemalt viis tuubi Lancôme’i huuleläiget ja uus häirepult.

      Lollo kandis lühikest volangidega seelikut ja Pariisist Marc Jacobsi allahindluselt ostetud liibuvat särki. Lollo push-up-rinnahoidja lükkas rinnad rohkem üles kui tavaliselt. Talle kuluks hoopis push-down ära.

      Soojus, peomelu ja ootuste hõng moodustasid nagu naudingute müüri. Nad trügisid sisse. Igal pool blondeeritud beibed, B-kategooria modellid D-suuruses rinnahoidjaga, ülikonnastatud noormehed.

      Eesmärk oli kiiresti leida keegi tuttav või keegi, kes tahab neid rajalt maha võtta. Nad ei tahtnud seista nagu jobud ja oodata, et midagi juhtub. Ei tohi paista, et oled üksi, see on täielik tabu.

      Nad jõudsid kööki, hiiglaslikku, vähemalt saja ruutmeetri suurusesse ruumi. Ühel pool oli sisse ehitatud baar. Seinu katsid Smirnoffi reklaamid: Jetset-Carl teadis, kuidas sponsoreid saada. Sturecompagnietist renditud baarmenid segasid jooke, mille põhikomponent oli Smirnoff, ning avasid järjest Taittingeri šampanjapudeleid. Nurgas: hiiglaslikud kõlarid paiskasid hittlugusid. Lagi täis punktvalgusteid, lisaks veel kaks mootorrattasuurust klaaslühtrit. Jetset-Carli tavalistelt valdustelt peegeldus valgus nagu diskopallilt.

      Natalie vaatas otse ette. Kõigil tema sõbrannadel oli kogu aeg silmis samasugune tühi pilk. Tänaval: otsustavad sammud, pea paigal ja ei liiguta seda mingil juhul, võib-olla ainult siis, kui on oht auto alla jääda. Klubis: seisa ja oota oma sõbrannat naiste-WC ukse taga, ära vasta kellegi pilgule – kui näitad, et hoolid kellestki, siis on see nõrkus.

      Peokeerises segamini B- ja C-kategooria kuulsused. Natalie vaatas inimesi. Mööda jalutasid Rebecka Simonsson, Björn af Kleen, September, mingi Skarsgårdi vend, Henrik Lundström ja Sofi Fahrman.

      Kõigi keskel Björn Ranelid.

      Natalie igatses Pariisi. Ta igatses aega enne rünnakut isa vastu.

      Lollol olid silmad nagu Lady Gagal, ehkki ta polnud veel ninatäitki tõmmanud. Andis oma parima, et säilitada tüdinud ilmet. Oli selge: ei tohtinud välja paista, kui väga ta kõike imetleb.

      Eemal seisis roosas smokingis sünnipäevalaps.

      Louise näpistas Nataliet salamisi käsivarrest. „Nägid? Seal on Jetset-Carl. Shit, kui hea ta välja näeb.”

      Natalie ei viitsinud vastata. Majaperemees oli teda ilmselt juba näinud. Ta tuli nende poole. Silmis pilk, mis iseenesest tundus ehtne. Lai naeratus, mis nägi välja jäle.

      „Natalie, jumal kui tore, et sa tulla said. Kuidas läheb?”

      „Normaalselt. Kuidas endal?”

      „Ülihästi. Nii tore, et korter valmis sai. Võttis peaaegu poolteist aastat. Aga tuli ju kena välja?”

      Ta hääl tõsines. „Aga ma saan aru, kuidas sul on. Ikka väga hirmus vist. Sellepärast on mul hea meel, et sa tulla said.”

      Natalie ei teadnud, mida vastata. Isale tehti atentaat, aga tema siin pidutseb. Ta tundis end kui idioot.

      „Kõik on korras.” Ta pöördus Louise poole. „See siin on minu sõbranna Lollo Guldhake.”

      Louise naeratus ei olnud päris naeratus, vaid pigem grimass, mida ta ise naeratuseks pidas. Aga paistis, et Jetset-Carlile sobis. Mees suudles Lollot põsele.

      „Tere, Lollo, meeldiv sind siin näha. Loodetavasti tuleb meeldiv õhtu?”

      Siis kummardus ta ettepoole, sosistas Lollole midagi kõrva. Natalie mõtles: sellest võib saada Lollo Guldhake kõrghetk.

      Hiljem. Natalie läks esikusse, otsis oma mantli üles, naeratas turvale ja läks üles.

      Terrassi kattis metallseente mets, need olid gaasiküttega soojapuhurid, mille ülesanne oli soojendada jahedat maiõhku. Jetset-Carl ei tahtnud millegagi riskida – kolmandiku terrassist hõivas infrasoojustusega peotelk. Aga väljas oli täiesti normaalne. Külalised tunglesid. Hiigelsuured kõlarid mängisid Rihanna viimast hitti.

      Igal pool needsamad Smirnoffi reklaamid.

      Ta vaatas inimesi. Sama segu, mis all korteris. Samad mõttetud ilmed. Peale nende, kes olid juba liiga pilves, et peita oma uudishimu kuulsuste suhtes.

      Natalie vaatas üle piirde. Taevas oli tumesinine. Linnast kumas valgus. Paistis Hedvig Eleonora kiriku katus ja torn. Eemalt oli näha Saluhalleni torni. Tumedad siluetid kevadöö kosmoses. Ta mõtles jutuajamisele, kui isa haiglas koju tuli.

      „Natalie, ma tahaksin sinuga paar sõna vahetada.” Alati see keeruline serbia keel, kuigi isa teab, et Natalie eelistab rääkida rootsi keeles.

      Nad läksid raamatukokku.

      Kirjutuslaua taga istus Stefanovic. Ühes tugitoolis istus Goran, teises Milorad. Kõik kolm olid mõrvakatse ajal parkimismajas. Isa võttis istet tugitoolis, kus ta alati istus. Ühe käe ümber lingside.

      Natalie tervitas mehi, need suudlesid teda põsele: parem, vasak, parem. Natalie tundis neid kõiki. Nad olid olnud tema perekonna lähedal nii kaua, kui ta mäletas. Ikkagi ei tundnud ta neid üldse. Tal tekkis tunne, et nüüd kohtuvad nad täiskasvanuna. Esimest korda.

      Isa kallas endale viskit.

      Ta keerutas jooki paar korda klaasis, enne kui maitses.

      „Natalie, mu tütar, minu meelest on tähtis, et sa oleksid osade meie vestluste juures. Tahad ka?”

      Natalie vaatas isale otsa. Isa hoidis käes viskipudelit ja klaasi. Johnnie Walker Blue Label. See oli ka esimene kord elus, mil isa talle viskit pakkus.

      Natalie võttis klaasi vastu. Isa valas välja.

      Ta pöördus teiste poole. „See siin on minu tütar, näete? Tema klaasi ei sülita. Ehtne Kranjic.”

      Stefanovic noogutas eemalt nurgast. Ta meeldib ruumis viibivatele meestele, seda oli tunda – isa võitluskaaslastele. Ainsatele väljastpoolt perekonda, keda Natalie praegu usaldada võib.

      Isa hakkas jälle rääkima. „Me seisame teelahkmel.”

      Natalie võttis lonksu viskit, see kõrvetas mõnusalt kurku.

      „Ma tahan, et sa siin oled ja aru saad, mis toimub. Lammutusfirmad, alkoholi ja sigarettide maaletoomine, mänguautomaadid, riidehoiud – Natalie, sa tead, millega ma tegelen. Meil on teisi ärisid ka veel. Aga need las praegu olla.”

      Ta loksutas jälle oma viskit.

      Natalie teadis enamat kui isa praegu loetles. Isa ajas mitmesugust äri. Näiteks Lollo-suguste meelest pole paljud isa tegemised salongikõlbulikud – aga see on sisserändajate teema. Ja kas siis on parem olla riskikapitalist, kes saab oma raha firmadele otsa peale tehes ja töölistele kinga andes, ning seejärel mõtleb välja eriti peeneid skeeme, kuidas maksudest kõrvale hiilida, nagu Louise isa?

      Radovan on jõudnud kaugele, arvestades sellega, et ta kahekümneselt alustas Scania tehases Södertäljes. Ta võitles end vaatamata kõigele nullist üles. Enamik tema praeguseid tegemisi on siiski seadusega kooskõlas, aga Rootsi ühiskonna silmis peetakse teda ikka kriminaaliks. Nii et rootslased süüdistagu iseennast – kui inimesele ausaks tööks iial võimalust ei anta, siis arvestagu, et see inimene mõnikord ka reegleid eirab. Rootsi demokraatide riik läheb ainult hullemaks.

      Isa jätkas: „Palju aastaid on Stockholm olnud turvaline turg. Selge see, meil on olnud ka tagasilööke. Kum Jokso tapeti. Mrado Slovovis üritas meid tõmmata. Need raisad, kes Smådalaröl pommi panid, tahavad meid jälle nussida. Aga see on ju teada, et ühte Kranjicit juba ei nussita. Või mis, Natalie?”

      Natalie tegi, nagu