Luksuslik elu. Jens Lapidus

Sergio. „Ma ei saa nüüd aru, mees. Kuidas me mendid Stockholmis rivist välja lööme – nad on ju igal pool?”

      Jorge teadis, et tema viltune muie paistab välja. Plaani kõrgpunkt. Soomlase ideed. Rööv, mis erineb päris gangsteritest wannabe-jobude omadest: asi, mis teeb neist legendi.

      „Nägite politseijaoskondade ja nende garaažide pilte, eks? Me ei hakka Tomtebodasse minema helikopterite või millegi sellisega – te ju teate, kui hästi võib minna neil, kes liiga palju eputavad. Ei, meie lülitame hoopis mendid mängust välja. Et pärast oleks hea minema panna.”

      Jälle paus. Jorge vaatas ringi.

      Tüübid istusid vaikselt.

      Tagaplaanil vihmaladin.

      Jorge mõtles jälle lahendamata küsimustele. Kuidas nad tegelikult piirdeaiast läbi saavad? Kuidas nad hoidlasse pääsevad? Siis suumis ta omaenda suurt küsimust: kas ta tõmbab Soomlast? Sellest ideest ei teadnud isegi Mahmud.

      Las need küsimärgid jäävad praegu. Ta ütles: „Me teeme mentide võimalustega üks-null. Paneme õigetes kohtades tule otsa. Me lülitame terve linna välja.”

      Mõni kutt muigas. Tundus, et Tom mõtleb. Viktor raputas pead.

      Jorge: „Viktor, kas sa ei saanud aru või?”

      „Einojaa, ma saan aru küll. Aga ma ei mõista, mis seal nii toredat on, kui sa isegi seda ei tea, kuidas hoidlasse pääseda. Ja on siis ikka nii tark tegu kuskil mingi tulekahju korraldada? Taipad sa ka, kuidas nad seda nimetaksid? Terrorirünnak ja siuke värk.”

      Jorge ei vastanud. Vaatas Viktorile silma.

      Mõtles: mida ta jamab? Miks ta lihtsalt lõugu ei pea? Tüüp käitub nagu mingi pisike Babak, nagu pisike töll.

      Huvitav, kas see tüüp survele vastu peab?

      14

      Hägerström mõtles, kuidas JW-ga seni läinud on – mitte kuidagi. Mõni jutuajamine sööklas. Natuke juttu koridori peal. Ta istus isegi kuti kambris ja proovis rääkida oma aadlisuguvõsast. Iga kord sama reaktsioon. Viisakad vastused. Meeldiv suhtumine. Aga ei õnnestu. Hägerströmi Stockholmi-elu pakkus JW-le ilmselgelt huvi – talle meeldis, kui talle räägiti kesklinna restoranidest ja pubidest või inimestest suvises Torekovis või Båstadis – aga muust ta kõneleda ei tahtnud. Hägerström oletas, et JW tahab näha midagi konkreetset, enne kui ligi laseb.

      Küll see laheneb. Täna viib Hägerström oma plaani ellu.

      Kaval tee JW usalduseni.

      Inetu tee, kui nii võiks öelda.

      Aga praegusel juhul pühendab eesmärk abinõu. Ja pealegi kiitis Torsfjäll selle heaks.

*

      Hägerström oli oma Jaguar XK-s vanglasse sõites reipas meeleolus, ehkki kell oli alles seitse. See oli nauding omaette. XK V8 neljasajahobujõuline mootor kõlas nagu ralliauto oma. Aga Hägerströmi pani otsust langetama selle auto disain. XK jooned olid täiuslikud. Osa ütleb, et XK on isegi parem kui E-type.

      Iga teise auto puhul oleks selline luksus teatraalne. Kallid autod on natuke uusrikaste asi, nagu ülepingutatud kodukinosüsteemid. Pealegi katsus Hägerström kolleegidele mõeldes madalat profiili hoida. Aga Jaguari koha pealt ei saanud ta end tagasi hoida. See auto on puhas klassika. Öelgu töökaaslased, mida tahavad.

      Ta mõtles vanglale peaaegu nagu tavalisele töökohale. See on tugevus. Mida enam ta end siin kodus tunneb, seda paremat mängu ta mängib.

      Alguses sõitis ta rongiga, aga tööle sõitis kaks tundi ja kaks koju tagasi, ummikud välja arvata, siis läks päevarežiim paigast ära. Kolm nädalat hiljem üüris ta korteri vanglast kahe kilomeetri kaugusele Salasse.

      Mõnikord sõitis ta nädalavahetuseks koju, enamasti selleks, et Pravatit näha. Selle hoidis ta enda teada. Kui teised teaksid, et tal on Stockholmis korter, siis hakkaksid nad huvi tundma. Kuidas tal on raha kahte elamist pidada? Kas Jaguarist ei piisa? Miks ta siis Stockholmi piirkonnas ei tööta? Kui nad arvavad, et ta lihtsalt aegajalt linnas kellelgi külas käib, siis on korras. Nad ju teavad, et ta sai pealinna politseist just kinga.

      Hägerström jättis auto vangla juurde personali parklasse. Jaguar paistis teise hulgas silma, nagu ikka. Enamik töötajaist sõitis vana Volvo V50 või Passatiga. Esmeraldal oli küll kolmanda seeria BMW, aga sellelgi oli juba mõni aasta turjal ning seda Jaguar XK-ga võrrelda on sama kui Certina kella Patek Philippe’ga.

      Hägerström läks välimise värava juurde. Lükkas juhiloa lugejasse. Vajutas klahvile. Öelda ei olnud midagi vaja, nad lasksid ta sisse.

      Ta läks mööda kruusarada. Igas küljes piirdeaiad, aga otse ees kõrgus müür. Ta kordas sama protseduuri. Lükkas juhiloa sisse. Vajutas klahvi, vaatas turvakaamera poole ja naeratas.

      Vangide hulgas valitses segadus. Radovani Kranjici, jugoslaavlaste ristiisa alias Maffiakuninga, härra R-iga, juhtunu tekitas hiidlaineid. Kuuldused kohusid hullemini kui konspiratsiooniteooriad kaksiktornide ründamise kohta. Küsimused klompis nagu vangla kartulipudrus: kes tellis atentaadi, kuidas reageerivad sinised mundrid?

      Hägerström mõtles operatsioonile. Tema tähelepanu oli parajasti suunatud ühele uuele vangile, kelle nimi oli Omar Abdi Husseini. Sai viis aastat kahe Swedbanki Norrköpingi kontori röövimisele õhutamise eest. Omar Abdi Husseini silmis oli täpselt selline väsinud pilk nagu siis, kui oled halvasti maganud või tahad näidata, kui väga sul kõigest ja kõigist pohhui on. Ta liikus aeglaselt, rääkis aeglaselt, isegi nina nokkis aeglaselt. Tüübist õhkus autoriteeti kilomeetrite kaugusele. Või siis arvati, et temast õhkub lihtsalt labiilset psühhopaadi hullust. Ei tea, kumb hullem on.

      Hägerström palus Torsfjällil mehe kohta uurida.

      Mõni päev hiljem sai ta multiotsingu koopia kõigist politseiameti registritest: kuriteoregistrist, kahtlustusregistrist, tollikuritegude registrist, maksuametist jne. Lisaks väljavõtte kriminaalpolitsei raportist, paar Rootsi päevalehtede artiklit ja gängidega tegeleva eriüksuse aruande selle üksuse enda informaatorite, sisseimbujate ja kitsede kohta.

      Selgema pildi sai Hägerström, kui luges eriüksuse infot ja andmeid üldisest jälitusregistrist, kus aastate jooksul on kuriteokahtlustusest hoolimata kõikvõimalikke jälitustulemusi.

      Huvitav: sotsiaalosakonna prouad ütlesid alati, et noorte kuritegevust, mis paar aastat hiljem jõuab grupeeringute või raske režiimiga vanglates istumiseni, põhjustavad alati halvad peresuhted, isade puudumine ja alkoholi või narkootikume tarvitavad vanemad. Aga selliseid mehi, nagu Omar Abdi Husseini – Hägerström oli selliseid varemgi näinud – ei juhtinud valele teele mitte lagunenud perekond ja suutmatus piiri pidada. Abdi Husseini oli pärit heast perest, ei mingit eriti kehva isa või narkomaanist ema. Seal oli midagi muud.

      Omar Abdi Husseini puhul viitas ametlik info samale järeldusele: tüüp on Born to be Hatedi president.

      Ja Born to be Hated on kõige kiiremini kasvav grupeering Stockholmis. Gäng tuli Taanist Malmö kaudu Stockholmi ja sai suurepäraselt aru, milline potentsiaal peitub Stockholmi eeslinnade noortes vihastes meestes. Nad värbasid liikmeid mässumeelsete noorukite seast, kes süütasid autosid ja prügimajasid ning pildusid kustutama tulnud tuletõrjujaid kividega. BTBH pole nagu jugoslaavlased või süürlased, kes hoiavad kokku rahvuskaaslastega. Mitte nagu Põrguinglid või Bandidos, mis enamasti värbavad uusi liikmeid ühiskonnaga kohanematute svenssonite ja teise põlve hästi integreerunud sisserändajate hulgast. BTBH ei ole ka nagu Fittja Boys või Angereds Tigrar, mis koonduvad ainult ühte elamurajooni. Born to be Hated ei hooli pudi-padist või mootorratastest. Neid ei huvita meedia ega katsed tegutseda seaduslikul alal. Nad ei proovi mingit eeslinna piirkonda glamuursena näidata. Neil on president ja asepresident, aga puuduvad keerulised seadused ja klubiruumid. Nad kogunevad vanglatesse, jõusaalidesse, pitsabaaridesse ja vanemate juurde poiste tuppa. Nad värbavad maakonna kõige hullemaid sisserändajaid. Ja on teel tippu.

      Omar Abdi Husseini sobis täpselt Hägerströmi plaanidesse.

      Nädal pärast Omari tulekut Salbergasse kontakteerus Hägerström temaga