Luksuslik elu. Jens Lapidus

– seda küsimust poleks tohtinud tekkidagi.

      Plaanimine: Soomlase teine seadus. Ausalt: enamik neist, kes üritavad röövi teoks teha, ei ole just karbi teravaimad pliiatsid. Klassikaline juhtum: kõrgema klassi enesehinnanguga poisid hindavad oma võimeid paremaks kui svenssonid Rootsi jalgpallikoondist. Iga hombre usub, et mingil hetkel elus tuleb ikka jackpot. Et teevad otsa, mis Rootsit raputab. Tundub lihtne teha midagi nii rasket. Diplomaadikohvris rasked dollaripakid. Ei, see on fugazy.

      Tegelikult: plaanimine tähendab rasket uurimistööd. Esmajoones: rasket peavalu. Jorge ei saaks seda ilma Soomlaseta ilmaski tehtud, ja ikka läheb karmiks. Aga siiski: põhimõtteliselt vastutab ikkagi Jorge ise, see on raske ülesanne kanda. Kuidas, kurat, see peaks käima? Vastus selge. Tähthaaval: p-l-a-a-n-i-m-i-n-e.

      Ja lõpuks, kuid kaugeltki mitte vähem tähtis asi, kõige tähtsam seadus. Reegel, mida sa kunagi ei tohi unustada. Soomlase kolmas sammas. Korduvalt üle korratud.

      Mehed, kellele võid sada protsenti kindel olla.

      Soomlane korrutas: „Kas sinu sõpradele võib kindel olla?”

      J-boy sai aru.

      Üksainus pisike kitseke – kõik on pasas. Mingi türa ei kannata survet välja, annab järele mentide lubadustele, et karistust vähendatakse, isikut kaitstakse, antakse uus identiteet, raha, maja kuskil mujal riigis, tehakse karistuse pealt hinnaalandust. Juurdluse libedad juhid mängisid häid. Mendiraisad pakkusid kongis pitsat ja andsid ööseks pornofilmi vaadata. Üheainsa roti piiksatus. Üheainsa plika nõrk valetunnistus. Sellest võib süüdistuseks piisata. Hullem veel: sellest võib piisata, et süüdi jääda.

      Ja sellepärast peadki teadma, et sinu ümber on läbinisti usaldusväärsed vennad. Mitte lihtsalt, et nad tavalistel juhtudel kitse ei pane – seda ei tee ju keegi. Nad peavad oskama vastu panna palju tugevamale survele. Kas keegi neist on kunagi koostööd teinud mingi ametiasutusega? Kas keegi neist on kuude kaupa kõigi piirangutega kinni istunud? Maksimum tund päevas majast väljas puhkeala viieruutmeetrises puuris – ainus võimalus päevas, kui suitsu said teha. Ei mingit kontakti teiste kinniistujatega, ei mingit telekat. Ei mingeid telefonikõnesid või kirju välismaailma, ei sõpradele ega emale. Ainult ise. Üksi.

      Kuidas nad käitusid? Kuidas rääkisid? Kuidas mente kohtlesid?

      Ta mõtles sisseastumisavaldustele, mida Red & White Crew ja teised gängid lasksid oma kandidaatidel täita – nagu hakkaks õhtukooli astuma või midagi. Võib-olla peaks sama asja tegema.

      Aga Mahmudi, Javieri ja Sergiot tunneb ta läbi ja lõhki. Tom on sada prossa. Mahmud vastutab Roberti eest. Tom Jimmy ja Viktori eest.

      Nad on kõvemad kui gängid oma vestide ja väljamõeldud reeglitega – tõelised tegijad selliseid idioodivärke ei kasuta: see on ju sama hea kui mentide tähelepanu meelega enda peale tõmmata. Tõsised tegijad tegutsevad nii, et silma ei jää.

      Siiski: kolmas sammas – kui selles suhtes kompromissi teed, siis on sulle paras, et kinni lähed.

      Ta mõtles viimaste nädalate edusammudele.

      Ta surfas Google Earth’is ja hitta.se-s nagu mingi friik. Satelliidifotod Tomteboda kohta: hullud põnevikulaadsed pildid. Kõik oli näha: autod, piirded, vahiputkad väravates, raudtee, kaid. Pilte sai 3D-s isegi keerata. Sõita edasi-tagasi nagu arvutimängus. Jeesus küll – see oli kõva. Ta proovis ümberlaadimis-hoonete jooniseid tellida, ei läinud läbi. Ilmselt salastatud. Huvitav, miks Wikileaks avaldab dokumente terroristide kohta, aga röövlite kohta mitte kunagi?

      Soomlane muretses hoopis käsitsi tehtud joonised. Jorge uuris neid, nagu oleks just pääsenud turvaruumi ehitamise kursustele. Soomlane tõmbas punased jooned: siit lähete sisse, ütleb minu mees sealt. Jorge tõmbas sinised jooned: nii tuleme välja.

      Ta tõmbas tehnikapoest digitaalse filmikaamera. Väike asi, Sony oma, kolmsada grammi. Nad lasksid Mahmudiga ühel vanal jotal auto üürida ja sõitsid Tomtebodasse. Sõitsid pool hommikupoolikut ringi. Hull spioonivärk. Õppisid teid tundma. Vaatasid üle viidad, ringid, sõidusuundade arvu. Lähenesid samm-sammult. Kinnitasid kaamera hõbedase teibiga armatuurlauale. Panid särgi ümber, et kaamerat näha ei oleks.

      Nüüd oli kevad tõesti käes: rohu sees väikesed valged lilled, teed ikka killustikuga kaetud, kõnniteedel soojenenud koerajunnid.

      Eemalt paistis Tomteboda. Hiigelhoone: kuussada meetrit pikk. Väljast kaetud plekiga. Seintest ulatusid välja klaasist ruumid, sambad ja liftišahtid. Jämedad torud, õhukonditsioneeri trumlid, päikesevarjud, vihmaveetorud, korstnad ja hulk teisi asju igal pool. Maja nägi välja nagu kosmoselaev.

      Kahjuks ei pääsenud nad päris ligidale. Parim vaade kolmesaja meetri kaugusel teisel pool raudteed väikeselt künkalt. Soomlase sõnade kohaselt: kolmapäev on see päev nädalas, mil toimub rahavedu. Aga ilmselt muutis turvafirma tihti oma graafikut, täpset aega oli võimatu teada. Pole probleemi – küll Soomlase tuttav selle asja korda ajab.

      Jorge võttis binokli. Vaatas. Keeras pilti teravamaks. Suurepärane vaade. Hoone ümber kruus ja asfalt. Terminali metallkattel sädeles päike. Kaikohad reas, nummerdatud, kakskümmend kaks tükki. Sisse ja välja sõitsid kollased veoautod, Posteni logo külje peal. Tagurdasid. Siniste pluusidega postitöötajad lükkasid välja kärud, mille peal sinised kastid. Muudkui lükkasid ühe käru teise järel. See oli tavaline post, tegelikult ebahuvitav. Aga võib-olla hea näha ikka.

      Nad ootasid. Jorge võttis välja kilesse pakitud võileivad, mis ta enne ajalehekioskist ostis.

      Nad sõid.

      Jälgisid.

      Jõid Fantat.

      Kell üks sõitis lõunapoolsest väravast sisse kaks musta veoautot. Puudusid logod, postiembleemid, miski ei viidanud rahaveole. Aga J-boy teadis juba, millise kaikoha juures nad peatuvad, kui tegemist on rahaautodega: kakskümmend üks ja kakskümmend kaks on teistest eraldatud.

      Soomlase plaani point: nad ründavad rahaautot mahalaadimise hetkel. Mitte väljas tee peal ega siis, kui rahakotid on hoiukambris. Nii ei pea nad läbi tungima rahaautode metallkattest ega hoiukambri turvasüsteemist.

      Nad jälgisid edasi.

      Jorge näppis kaamerat, üritas filmida – vahemaa liiga suur. Pilt sitt.

      Inimesed väljusid autodest. Rohelised vormid, tumedad nokkmütsid. Mõned: mobiiltelefonide või raadiosaatjatega. Mõned kumminuiad. Nad töötasid kiiresti – lükkasid suured, külgedelt võrega kaetud metallkärud sisse. Selgelt paistis suurte sangadega kottide värv.

      Soomlase kontaktisik teadis, millest rääkis, vana rebane selline. Nii peaksid välja nägema rahakotid. Suured sangad. Poole meetri kõrgused. Mustad.

      Raisk. Panid pihta.

      Jorgelito Posteni rahaveo vastu: üks-null.

      Tagasi 7-Elevenis. Ta mõtles rahapakile kodus. Kaheksakümmend tonni. Grupilt kogutud füür. Mahmudil oli ka selline pakk. Sada kuuskümmend viiesajalist kummiga kokku tõmmatud. Topitud kilekotti, mis lebas vetsupoti loputuskastis.

      Jorge. Mahmud. Tom. Sergio. Javier. Robert. Ning svenssonid: Jimmy ja Viktor. Stabiilsed vennad. Mahmud undas: peaks ikka Babaki ka kampa võtma.

      Unustagu ära.

      Varsti on aeg üldkoosolekuks. Jorge oli Soomlasega kõik läbi käinud. Tutvustab poistele plaani. Viib nad teemaga kurssi: siin on hoopis teine tase.

      Jorge kustutas sirvimisajalugu Internet Exploreris. Sulges uue veebilehitseja. Ajas end püsti.

      Käes: kott tukiga.

      Väljas ootas Mahmud Range Rover Vogue’iga, mille ta laenas Babakijobult. Paberites oli maasturi omanik mingi neljakümpine kodutu. Babak: nõme tüüp, aga mitte loll.

      Teel lattu. Nad tahtsid Walteri ära panna. Veel üks Soomlase seadustest: relvi ei tohi kunagi kodus hoida.

      Raskem kui oleks arvata võinud. Jorge ja Mahmud: neile meeldis relvadega eputada. Pidudel näidata. Lasta relval iseenesestmõistetavalt püksivärvli vahel rippuda. Sõprade ees poosetada,