Luksuslik elu. Jens Lapidus

Huvitav, kust Viktor sellise kella ostmiseks raha võtab? Aga võib-olla varsti hakkab raha tulema, Viktor ise vähemalt ütleb nii. Viimasel ajal tundus, et ta on kuidagi eemal, hoolis ainult endast ja oma töös. Rääkis, et kohe-kohe tuleb väga suur tehing ja siis hakkab pappi tulema.

      Võib-olla pole aeg ainult kodust välja kolida. Võib-olla on aeg ka see kutt maha jätta.

      Natalie märkas, et on ärkvel. Ta keeras end küljele. Padi oli jahe. Ta pigistas varbad kokku. Sirutas käe välja. Otsis Viktorit.

      Ei saanud teda kätte. Viktorit polnud. Ta avas silmad.

      Viktor ei olnud voodis.

      Mobiil: kell oli kolmveerand üheksa. Huvitav, kuhu Viktor läks?

      Natalie pani jalad vaibale. Rohelise rohu värvi vaip. Nagu oleks muru maas, suve tunne aasta läbi.

      Ta tõmbas selga valgest siidist hommikumantli, mille ema talle enne Pariisi minekut kinkis. Sidus vöö kinni.

      Kõigepealt möödus külalistetoast. Seal Patrikut ei olnud. Siis hallist läbi. Seal ta istuski, Patrik. Ootas, jälgis, pidas vahti. Natalie möödus telekatoast. Vaatas trepist alla puhketoa ja turvatoa poole. Akna juures seisis Goran ja vaatas välja.

      Natalie suundus kööki. Tahtis emaga rääkida. Tahtis tassi teed võtta. Tahtis vaadata, kuhu Viktor läks.

      Ta avas ukse. Köögis istus Stefanovic ja rääkis mehega, keda Natalie varemgi oli näinud. Suurt kasvu, hiirekarva juustega, rootslane. Isa jutu järgi endine politseinik. Mees tõusis püsti, sirutas käe.

      „Tere hommikust, Natalie. Tunned mu ära? Thomas Andrén. Mul on kahju, et pidime su poisi koju viima.”

      Mehe käepigistus on tugev – aga mitte ülepingutatult tugev, nagu paljudel teistel isa alluvatel.

      Natalie küsis: „Mis toimub? Mulle tundus, et meil juba piisavalt rahvast majas.”

      Küsimus oli suunatud Stefanovicile.

      Thomas Andrén naeratas.

      Ta sõnas: „Sinu isa tuleb tunni aja pärast koju.”

      Minu alal on kõige edukamad need, kes märkavad esimestena mustrit. Arvasin, et olen üks neist.

      Inimene on harjumuste ori. Olend, kes toimib kooskõlas struktuuriga. Iga inimese viis liikuda ja oma elu elada moodustab mustri, struktuuri, mida peab lahkama ja analüüsima.

      See oli ebaõnnestumine. Ma käitusin nagu amatöör, algaja, B-kategooria näitleja, kui üritasin sooritada atentaati ilma, et oleksin end piisavalt kurssi viinud. Isegi tellijaga ei võtnud ma ühendust. Ma häbenesin nagu noor neitsi.

      Järgnevatel päevadel üritasin toimunut analüüsida. Miks läks nii, nagu läks? Ma vaatasin läbi oma märkmed. Silmitsesin eelnevalt tehtud fotosid, puhastasin ja kontrollisin relvi. Jõudsin üha uuesti samale järeldusele. Esiteks: ma teadsin, et ta kannab peaaegu alati kuulivesti. Ikka valisin ma tulistamiseks vahemaa, mis eeldas lasku kehapiirkonda. Teiseks: ma teadsin, et tavaliselt saadab teda ihukaitsja. Ikka valisin koha, kus teda oli kerge kaitsta.

      Peale selle keeras Radovan liftist väljudes ja äärepealt tapatsooni jõudes hoopis paremale, mitte vasakule, kus seisis tema auto. Ta tuli ühe autoga, aga ära minna otsustas hoopis teisega. Juba seal oleksin pidanud selleks korraks lõpetama.

      Ma meenutasin atentaati, mille 2004. aastal tegin Peterburi diskosaalis Puljevile. Ma sain mööda neljast ihukaitsjast ja tulitasin viie meetri kauguselt. Ma teadsin, et tal on kuulivest seljas. Piisas lasust pähe, sellega sain ma niisuguse vahemaa tagant hakkama.

      Aga Radovan ei ole loll.

      Ma tunnistasin endale, et ma olin teda alahinnanud. Ma arvasin, et see pisike serblane on naiivsem ja ettevaatamatum kui temasugused mujal Euroopas ainult sellepärast, et ta on kunn rahumeelses Rootsis. Aga naiivne olin hoopis mina. Hoopis mina olin ettevaatamatu.

      Tellija loomulikult teadis, et töö ei õnnestunud. Ilmselt meeldib Rootsi lehtedele Radovan Kranjicit vihata. Ma nägin pilte kaanelugude juures, sain osaliselt aru, mida kirjutati pealkirjades, lehitsesin erinevaid väljaandeid.

      Ma teadsin, et kuskil on väljapääs.

      Tuleb lihtsalt oodata. Tellija saab lõpuks selle, mida ta tahab.

      10

      Jorge istus 7-Elevenis avaliku arvuti taga.

      7-Eleven: mitmevärvilised plakatid eripakkumistega. Kohv ja saiake ainult viieteist krooni eest – sellised kohad rikuvadki ära õigete kohvikupidajate võimalused. J-boy võttis hoopis ühe Red Bulli.

      Jalgade juures lebas tema kott. Kotis: tukk. Walther PPK. Vana politseirelv. Pluss neli täismagasini. Peas põlemas: mõtle, kui midagi juhtub. Samas: midagi ei juhtu ju. Ta ju ainult surfab siin netis – nii soft, et vähe pole. Ära nüüd paanitse, J-boy.

      Tal on vaja keskenduda. Kordas endale ühte Soomlase reeglitest: oma arvutis netis ei surfa. Sellest jäävad alati jäljed maha. IP-aadressid, värgid arvuti kõvakettal. Jorge pole mingi häkker, aga niipalju mõistis küll: mentidel õnnestub alati sitta leida, isegi kui kõik ära kustutad. Nii et 7-Eleven on perfekto – siin võib avalikus kastis surfata.

      Päeva otsing: leida netist lehekülgi, kus müüakse segajaid.

      Soomlane andis mõned aadressid, mis pidada aitama. Jorge oli valmis segajale kasvõi Poolasse järgi minema.

      Ta võttis lonksu Red Bulli. Vastik magus maitse. Siiski hea.

      Ta vajas energiat. Viimased päevad: töötas sada protsenti ainult rööviplaani kallal. Ei unustanud kunagi. Kogu aeg ettevalmistused käimas. Kogu aeg asju ajada. Kogu aeg meeles. Kohvik saagu natuke aega ise hakkama – nad suurendasid Beatrice’i vastutusala.

      Jorge tõstis pilgu arvutilt. Õhtulehed kisasid viimaseid uudiseid maailmast: „Sinu köha võib tähendada surmavat haigust”. Nagu sedasorti lehtede tavaline uudis. Pealkirjad, mis Jorgele viimastel aastatel silma torganud: „Peavalu – ohtlik seisund”, „Kõhuvalu – erakordselt tõsine haigus”, „Habemetüügas võib olla märk saabuvast surmast”. Nende sopalehtede järgi: Jorge peaks juba kümme aastat tagasi olema rohkem surnud kui Michael Jackson ja 2Pac kokku.

      Siiski: täna esimene päev, kui nad ei kaaguta Radovan türapea Kranjici mõrvakatsest. Kahju – Jorgele meeldis uudis sellest, kuidas keegi selle sea ära tahtis kustutada.

      Jälle plaani juurde. Õnnestunud röövi võti Soomlase järgi: hea ettenägelikkus, kõva plaanimine, vinged tegijad. Jorge nimetus sellele oli tema mandamientos9. Iga osa: piiblikäsk. Alus. Tugisammas. Iga mandamiento: seadus, mida raharöövikunnid järgivad.

      Üksikasjalikumas vormis: ettenägelikkus – professionaalne sõna. Soomlane jahvatas: rohkem tõtt kui kõigis Scorsese filmides kokku. Pole vahet, kui julmi plaane teed – kui jätad ettevalmistusteks liiga vähe aega, siis tulevad probleemid. Ilma ettenägelikkuseta: mendid lähevad mööda jälgi ajas tagasi. Nad on nagu võitluskoerad: kui nad juba sinust juba hammastega kinni on, siis enam lahti ei lase. Purustavad su selgitusi nagu mune vastu panni.

      Jorge teadis rohkem. Sõbrad, kes olid sama asja teinud, rääkisid uskumatuid lugusid. Nad olid oma jutu järgi alati nii targad. Aga J-boy targem. Ta õppis ise juurde. Tom Lehtimäki aitas tal tellida hunniku kohtuotsuseid. Kogu Rootsi ringkonnakohtud saatsid pakse paberipakke postkasti, mille aadressi ta vale nime all oli reganud. Helikopterirööv, Akalla rööv, Hallunda rööv. Jorge luges, istus, paber ja pastakas ees. Õppis teiste tehtud vigadest. Jobud, kes asja perse keerasid – neil puudus korralik alibi, laterdasid ülekuulamisel nagu eided, ei saanud aru, et mendid võivad pealt kuulata, kohe järgmisel päeval loopisid raha nagu mingid miljardärid. Jorge sai aru, kuidas mendid jälgi ajasid. Kuidas nad su kohe kinnivõtmisel üle kuulasid. Eeluurimises üle kuulates pressid. Kohtusaalis nussisid.

      „Siin on näha, et te kõik vahetasite röövieelsel päeval oma telefoni SIM-kaarti.”

      „Uurimine

9

hisp k los dies mandamientos – kümme käsku (tlk).