Luksuslik elu. Jens Lapidus

kes tahavad oma üritustele naisi. Ja veel: terve hulk halli ala ettevõtjaid, kes ühel või teisel moel asjasse segatud on. Kui ametlik inkassofirma hätta jääb, vajavad abi võlgade sissenõudmisel. Kui masu peale hakkas. Vajavad kaitset, kui mingit vinguvat klienti alt veavad.

      Mrado jutus oli palju juba vanu tuntud asju – ta oli ikkagi juba viis aastat istunud ka. JW puhul oli asi veel kehvem. Mrado ei olnud JW-d selle aja jooksul kohanud. Aga ta on seda väikest kutsikat jälginud, nagu ta ütles.

      Mrado jutu järgi on kutt majandusgeenius, kellest oleks seaduslikus maailmas tulla midagi suurt. Aga läks persse.

*

      Kell oli kümme minutit üksteist läbi. Martin Hägerström keeras välisukse lahti. Vaatas läbi võreukse uksematile. Mati oli eritellimuse järgi teinud Liz Alpen Fay ja see oli ainueksemplar.

      Hägerström keeras võreukse lahti.

      Hägerströmile meeldis tema korter Banérgatanil.

      Hägerström võttis kingad jalast.

      Hägerström asetas jope seina ääres seisvale pingile, pistis jalga oma sametsussid – sokkis tema lihtsalt ei käi. Kui ta peaaegu kakskümmend aastat tagasi oma esimese korteri sai, siis oli isa külla tulnud ja öelnud: „Igas esikus peab olema pink.”

      Ja asetas põrandale Svenskt Tenni puupingi, millel Josef Franki kangaga kaetud padi. Pink oli ajatu väärtusega ja seisis endiselt Hägerströmi esikus.

      Mõte oli, et külalised – ja muidugi see, kes korteris ise elab –, saaksid välisjalatsite äravõtmiseks või jalgapanekuks istuda. Keegi ei pea ebaväärikal moel kummarduma, et lihtsalt kingad susside vastu vahetada. Pink lihtsustab esiku kõige tähtsamat funktsiooni, arvas isa. Aga Hägerström ei istunud sellele kunagi, ta viskas pingile hoopis oma sviitrid, kindad, kotid ja joped. Nii et natuke oli isal ka õigus olnud – pink lihtsustas esikuelu, aga mitte isa kava järgi.

      Seinal rippus David Bowie ruutmeetrisuurune kontsertfoto, saadud eelmisel aastal Sotheby oksjonilt. Milwaukee staadion, 1974. Bowie hoidis mikrit, peaaegu kramplikult. Teine käsi oli kõvasti rusikas. Ta nägi vinge välja.

      Esiku põrandat kattis Pärsia vaip. Seintel päranduseks saadud kristallist seinalambid. Hägerströmile meeldis tema isiklik segu vanast ja uuest. Sisekujundus oli tema ammune huviala. Juba ammu enne seda, kui tavakodanike kodud vallutas Martin Timelli8 ajastu. Kodused puutöömeistrid, võltssisekujundajad ja disainidiletandid vallutasid telekanalid ilma, et inimesi oleks hoiatatud, mida hea maitse tegelikult tähendab. Kõik arvavad, et see ongi seesama paljuräägitud Skandinaavia disain: Myrani toolid, Superellipsi lauad ja AJ Pendeli kuppellambid. Inimesed olid närvilised, seda näitas kõigi arvamus, et kõik peab välja nägema ühtemoodi.

      Ta võttis saabunud posti ja võttis köögis istet. Väikesel laual seisis vaas lilledega. Üks koristaja lisaülesannetest oli hoolitseda, et korteris oleksid alati värsked lõikelilled. Laua kohal seinal rippus vürst Gustaf Cronhielm af Hakunget kujutav maal. Maal oli enam kui sada aastat vana ja valgustus üleval raami servas tõi välja väikesed praod värvi sees.

      Hägerström rebis kirjad sõrmega lahti. Elektriarve. Advokaadiarve. Ilma päranduseta ei suudaks ta ka kogu politseinikupalga eest advokaadile maksta.

      Pravati toa uks seisis lahti, ta hoidis ust alati avatuna – tahtis näha poisi mänguasju ja voodit.

      Viimases ümbrikus oli mingi loteriireklaam. Rämps.

      Ta vaatas ajakirja. Vanity Fair. Lehitses huvitult.

      Kell mikrolaineahjul näitas poolt kahtteist. Pikk tööpäev. Aga võibolla töötab ta viisteist tundi jutti ainult sellepärast, et unustada. Et tuimastada ahastust, et ta Pravatiga sagedamini koos olla ei saa. Et ilma liigse kannatuseta edasi minna.

      Ta sõi Nybrogatanil, Östermalmi Vorstispetsialistis. Bruno oli selle sakslase nimi, kes pakkus umbes kuue ruutmeetri peal üle kolmekümne sordi vorstikesi. Ungari kabanoss, Saksa zwiebelwurst, Tuneesia merguez, Argentiina chorizo, ütle-ainult-mis-sa-tahad-ja-Bruno-toob. Ja kõige maitsvam: zigeunerwurst – mustlaste vorst. Hägerström võttis kaks zigeunerwurst’i ja saia. Jalutas läbi halli õhtu koju. Nautis iga suutäit.

      Ema Lottie üritas lahutuse üle nalja heita. Ütles: „Anna on ju Norrlandist. Ja seal on ju kõigi nime lõpus ström, sellepärast te vist arvasitegi, et olete paar.”

      Aga siis peaks see ju ka ema kohta käima. Ema oli olnud Hägerström kauem kui Martin. Tegelikult ei andnud emale rahu, et ta sai endale tavalise talupojanime. Ema neiupõlvenimi oli olnud Cronhielm af Hakunge – seinal rippuv krahv Gustaf oli ema isapoolne vanaisa. Ema pärines vürstlikust suguvõsast, kuid rüütelkonna reeglite järgi paigutusid lapsed selles reas allapoole. Emal tuli elada teadmisega, et nad kuuluvad igavesti madalamasse klassi. Peale Tin-Tini muidugi: õde abiellub ju muidugi õigesse klassi tagasi.

      Ema isa oli sündinud Linköpingi lähedal Idingstadi mõisas, aga kolis kolmekümnendatel aastatel Stockholmi. Lottie sündis Narvavägenil. Ta kolis oma elus kolme koha vahet: vanematekodu, ema ja isa esimene korter Kommendörsgatanil ja siis praegune korter Ulrikagatanil. Kõige rohkem viiesajameetrine reis läbi elu. Nii et Norrlandile jõudis ema kõige lähemale arvatavasti Kommendörsgatanil.

      Hägerström mõtles Mrado jutule.

      Mrado-sugusele mehele oli neljateistaastane vanglakaristus räige, rõve, jäle – aga mitte midagi sellist, mida häbeneda. Sellega oli ta arvestanud. Vanglaots, võib-olla küll mitte nii pikk, oli midagi, millega kõik tema maailma mehed arvestasid. Aga JW elu langes kõige täiega kokku. Või õigemini: tema mõlemad elud.

      Ühelt poolt tavalise rootslase maailm, kust ta tegelikult pärit oli. Tema ema ei saanud aru. Tema gümnaasiumisõbrad Robertsforsist olid šokeeritud. Tema isa ei suutnud isegi andestada.

      Teiselt poolt tema uus maailm, ülemklass. Kriminaalhoolduse jutu järgi ei külastanud JW-d nende aastate jooksul ükski tema uutest sõpradest. Keegi neist, kellega sarnanemiseks ta oli andnud kõik, ei saatnud talle isegi kirja. Mitte keegi. Nii palju siis tõelisest sõprusest. Kuigi teisest küljest, Kriminaalhooldus ei osanud öelda, kes talle viimaste aastate jooksul helistanud on. Selle kohta nad arvet ei pea.

      Hägerströmile ei meeldinud, kui Mrado kasutas sõna „ülemklass”. Ta teadis, mida see tähendab – seda kasutavad need, kes tahavad Rootsit klassideks jaotada ja väita, et näiteks tema pere on midagi teistsugust. Ka Anna haaras sellest kinni, kui tal Martini vastu enam muid argumente polnud.

      Aga ta ei jää sellesse kinni. Tema pere ongi ju teistsugune. Vähemalt natuke.

      Mrado rääkis, et esimestel kuudel pärast kohtuotsust oli JW pooleldi apaatne. Aga siis tuli tasapisi tagasi. Ja paistis, et mingi plaaniga. Ta aktsepteeris oma saatust. Muretses uusi sõpru. Sõlmis uusi suhteid. JW-l oli ilmselt õnnestunud peita ära osa rahast, mida ta vanglast kontrollida sai. Ta hakkas inimestele väiksemaid summasid laenama. Ta sai Kriminaalhoolduselt õiguse kaugõppes ülikoolis õppida – see oli ainult paberil. Mrado jutu järgi haldas JW hoopis oma raha ja mõtles välja nutikaid nippe, kuidas aidata teisi samasuguste vajadustega inimesi.

      Mrado tundis inimesi, keda JW aidanud oli. Röövitud raha, narkoraha, bordelliraha, väljapressitud raha: kõike saab pesta, kui oled piisavalt täpne ja kannatlik.

      Aga nimesid Mrado anda ei tahtnud. See oli tagasilöök.

      Torsfjäll ütles, et ta ise oleks võinud enam-vähem arvata, mida Mrado räägib. Selge, et JW aitab inimestel vanglast väljas raha pesta. Küsimus oli, kui ulatuslik see kõik on. Kuidas ta infot sisse ja välja liigutas? Ja mis kõige tähtsam: kes on JW kliendid?

      Torsfjäll oli kursis ka ühe teise asjaga. JW-l oli saladus. Paar aastat enne tema süüdimõistmist toimunud traagiline mõistatus. JW õde Camilla Westlund oli Stockholmis. Käis läbi valede inimestega. Käis valedes kohtades. Aga midagi läks viltu. JW õde kadus ja paistis, et keegi ei tea, mis temaga juhtus – aga kõik teadsid, et midagi halba. JW otsis, uuris, ajas teda taga.

      Torsfjäll ei teadnud, mida JW teada sai. Aga midagi

8

Martin Timell (s 1957) on Rootsi tisler, koomik ja televisiooni saatejuht, juhtis muu hulgas sisekujundussaateid (tlk).