Luksuslik elu. Jens Lapidus

poole silmaga. Mõnikord kiikas telefonis avatud Aftonbladeti kodulehte.

      Stefanovic, Goran ja Miloran, veel üks isa meestest, olid püsti tõusnud. Elasid matšile nii kaasa, et paistis, nagu oleks nad ise kolakat saanud, kui Tomicule virutati.

      Natalie katsus end viimasteks sekunditeks kokku võtta.

      Tomic andis tublisid põlvelööke, aga seda tegi ka Yunis. Tomic jagas hoobiseeria ning üritas teist maha tõmmata. Yunis liikus hästi lähedale ja virutas vastase neerudesse. Tomic kiskus end lahti. Ründas rootslast tugevate löökidega vastu pead. Aga ootamatult: Tomici hoopidest ei olnud kasu, Yunis pettis ta nii ära, et Tomic lendas hoopis matile. Rootslane viskus talle peale. Surus Tomici käed põlvedega maha. Valas ta näo löökidega löökidega üle. Tomic üritas end vabaks kiskuda. Aga ei pääsenud. Natalie nägi, kuidas Yunise rusikad Tomici nina sisse surusid, raskelt ta lõual ja põskedel maandusid. Paistis, et Tomic hakkab alla andma.

      Aga siis võpatas. Võitlejad rullisid ringi ja maandusid teineteise kõrval. Äkki oli serblane kiire. Ta haaras Yunise pea oma reite vahele. Surus. Pressis. Yunise nägu muutus üha punasemaks. Tomic pigistas ikka. Rootslane oli lämbumas. Kohtunik puudutas Tomicit. Serblane ei teinud väljagi, kägistas rootslast edasi.

      Kohtunik puudutas teda uuesti. Yunis läks näost siniseks.

      Kohtunik surus Tomici eemale – siis tõusis püsti.

      Kõik ootasid.

      Yunis ei liigutanud.

      Natalied valdas rõõm. Ta tõusis. Tõstis rusika. „Yes!”

      Rootslane oli endiselt maas. Kohtunik luges.

      „Üks.”

      „Kaks.”

      „Kolm.”

      Kohale tormasid meedikud. Natalie istus.

      Tema isa seisis edasi. Karjus: „Ostani. Püsi paigal. Ole pikali. Ära tõuse, pičko, jobu selline.”

      „Neli.”

      „Viis.”

      „Kuus.”

      Saal mässas. Kas rootslane on üldse elus? Kiirabimees kummardus, hüüdis Yunisele midagi kõrva.

      „Seitse.”

      „Kaheksa.”

      Yunis liigutas. Ahmis õhku.

      Kohtunikul oli püsti üheksa sõrme.

      „Üheksa.”

      See oli lõpp.

      Goran väljus esimesena. Lõhestas rahvamassi nagu Stefanovic sisenedes. Umbes nagu mingi president koos turvameestega – fännid ja fotograafid, hoidke eemale. Aga nüüd ei olnud see nii lihtne kui tulles. Rahvamass pressis peale. Stefanovic liikus viltu Natalie ja isa taga ning laiendas liikumisruumi. Natalie taga tuli Milorad.

      Oli hea tunne. Hea tuju. Lazar Tomic – kangelane. Extreme Affliction Heroes õnnestus igati. Nad rääkisid matšist, naersid, selgitasid üha uuesti: Tomicsi reielihased, Yunise sinakaslilla näolapp.

      Oli hea päev. Nüüd lähevad nad kõik koos Clara’s Kök & Bar’i sööma. Aga Nataliel oli ikkagi imelik olla. Nagu ei tahaks. Mitte päevadest tingitud valu – see oli midagi muud. Midagi ebameeldivat.

      Nad jõudsid parkimismajja. Liftidest voolas inimesi. Autod ootasid sabas, teel Stockholmi öösse.

      Natalie pidi sõitma Stefanoviciga. Isa läks Gorani ja Miloradiga. Natalie nägi eemal isa Lexust. Isa pöördus ümber, et Nataliet kallistada, öelda, et varsti näeme. Et Nataliet laubale suudelda, nagu ta alati tegi.

      Siis kostis midagi.

      Teravad helid. Paugud.

      Nagu ilutulestik.

      Natalie nägi isa enda ees. Isa liigutused hakkisid. Nagu oleks Natalie näinud toimuvat piltidena videoprogrammis. Nagu vaataks ruutusid joonisfilmis. Väikesed muutused, nagu jõnklikud hüpped ühtlases voolus. Ta nägi kõike: muutusi inimeste žestides, ilmetes, hingamisviisis.

      Parkimismajas kajas veel üks pauk.

      Ja veel.

      Liigutused ümberringi tardusid.

      Isa karjus: „Ma sain pihta!”

      Siis läks kõik kiiresti. Stefanovic viskus isa katma. Surus isa vastu maad. Järgmisel hetkel oli ta ise Gorani all. Natalie nägi, et Milorad viibutab püstolit. Lõugab, et inimesed varju hoiaksid.

      Kõik kisasid.

      Ta tundis, kuidas Goran teda tirib. Parkimismaja nägi nii väike välja.

      Ta nägi isa Stefanovici all.

      Ta nägi laienevat vereloiku.

      Ta nägi isa kätt vaikselt betoonpõrandal lebamas.

      Ei.

      EI.

      7

      Esimene õnnestunud värbamine – Tom Lehtimäki oli muidugi nõus. Nutikas tüüp. Kaks-kolm milli sulas kätte või mis see tema osa nüüd võib tullagi: RPPP – Raha Puhtalt Peo Peale. Isegi tema ei suudaks nii lühikese ajaga sellist hunnikut kokku ajada, ükskõik kui palju ta ka ei skeemitaks.

      Järgmistel päevadel rääkis Jorge järgemööda Sergio, Roberti, Progati ja Javieriga.

      Kõigil sama suhtumine: Jorge Bernadotte, kuningas: sina oled Jeesus. Muidugi oleme kampas.

      MUIDUGI.

      Grupeering võttis kuju. Seltskond kasvas. Meeskond sai asutatud.

      Heat, Reservoir Dogs, Ocean’s Eleven – nüüd päriselt.

      Samas: Stockholmis toimus selle kümnendi suurim asi.

      Sajandi uudis. Faking aastatuhande kõrgpunkt – keegi üritas Radovani kustutada. Jugoslaavlaste boss Jorge jaoks: viha nii suur, et on tema sisse puurinud sügava augu. Ta oli varasemal ajal härra R-i huve rünnanud: Smådalarö haarang, tulistamine Hallonbergeni lõbumajas. Ja unistustes: üha uuesti. Ühe heal päeval pidi J-boy jugokunnile lõplikult otsa peale tegema. Niisiis: Radovani mõrv oli suur asi. Mitte ainult Jorge jaoks. Kogu allilma jaoks. Kõik rääkisid sellest, arutasid, oletasid. Arvasid. Käimas oli võimuvahetus, uus peremees teel tippu. Mitmel tegelasel võimalus territoorium üle võtta.

      Aga siiski: see pole asi, millele Jorge praegu keskenduda võiks. Praegu on tähtis maailma ajaloo nutikam rahaveoserööv. Jorge mõtles pealkirjadele ajalehtedes, mida ta pärast lugeda tahtis: Stockholmi sularahaautomaadid tühjad – röövlite osaks langes rekordsaak. See rööv ületab kõik senised. Suurim rahaveose rööv läbi aegade.

      Hilisem tulemus: kaks svenssonit.

      Soomlane oli kohe öelnud: „Teil läheb mõnda svenssonit ka vaja. Nad muretsevad vahendid, autod ja niuksed asjad. Kes ehitusevärki teist paremini teavad.”

      Jorge ei vaielnud vastu. Tom Lehtimäki andis mõne nime. Nad arutasid nii- ja teistpidi. Keda võiks usaldada. Keda kohe sada prossa.

      Jorge kohtus kummagiga isiklikult.

      Ühe nimi oli Jimmy. Plaatija, kel ametlik sissetulek puudus, kuid mustalt teenis küll, ja müüs netis ehitustehnikat. Kutt: ülipositiivne, überinnukas, kohe nõus.

      Teine tüüp: rahulikum. Rääkis nii, nagu teaks juba kõike. Siiski jättis hea mulje – ei paistnud loll. Pidas oma firmat. Tegeles autode ja paatidega. Ise sõitis kuuenda seeria BMW-ga. Tema nimi oli Viktor.

      Tom ütles, et Viktoril on hädasti käšši vaja. Tüübi firmal pidada kehvasti minema, ehkki ta ise väitis vastupidist. Ja oli kuni oma kitkutud kulmudeni võlgades. Jorge nägi võimalust: see on tüüp, kes teeb ära kõige mustema töö.

      Jorge tänas Tompat nõuande eest – nendest meestest on veel kasu.

      Soomlasega kohtusid Jorge ja Mahmud veel ühe korra.

      Nüüd: hoopis teises kandis. Tüüp: sitaks kaval – kui nad oleks tahtnud kitse