Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

korraks oma tuppa.” Nagu kiirhiir Speedy Gonzales! Kaob ära ja jätab mind mitmeks tunniks üksi.

      Sinu peas on need tunnid! Kõige rohkem pool tundi, ja sa polnud siin ka üksi.

      Ole vait. Parem, kui sa vait oled.

      Avram oli vait. Ora puudutas oma huuli. Need oleksid nagu põlenud.

      Ütle mulle ainult ühte asja…

      Mida?

      Mis sa ütlesid, et ta nimi on?

      Ilan. Miks?

      Niisama.

      Mis? Oota, kas ta ütles midagi? Kas ta rääkis?

      Jäta mind rahule. Ma tahan magada.

      Ütle mulle ainult…

      Mida veel?

      Kas… siin juhtus midagi, kui ma ära olin?

      Mida sai juhtuda? Sa läksid ja tulid, mis sai…

      Ma läksin-ja-tulin? Äkki on see „läksin-ja-tulin”?

      Aitab, jäta mind rahule.

      Üks hetk, kas ta rääkis? Kas ta ütles unes midagi?

      Sinu sõber?

      Tema nimi on Ilan. Sa tead seda küll: I-lan. Kas ta rääkis sinuga?

      Ma ei tea. Ma ei kuulnud midagi.

      Aga sa tõusid voodist, eks ole?

      Lase mul magada, ütlen ma sulle.

      Sa läksid tema juurde.

      Kes sa õige oled? Salapolitseist või?

      Ja panid tule põlema?

      Pole sinu asi.

      Ma teadsin seda, ma teadsin!

      Kui sa seda teadsid, sa tarkpea, miks sa läksid siis, kui ma…

      Ja sa nägid teda.

      Hüva, ma nägin teda, nägin! Ja mis siis?

      Pole midagi. Avram?

      Mida?

      Kas ta on tõesti väga haige?

      Jah.

      Ma arvan, et ta on haigem kui meie.

      Jah.

      Kas sa arvad, et – ma mõtlen, et ta on ohus?

      Kust mina tean?

      Oi, vallandus Oral hingepõhjast, kui ma saaksin nüüd magada kuu aega, aasta aega järjest!

      Ora!

      Mida?

      Mitte midagi.

      Noh, ütle juba, ja ära…

      Aga ta on ilus poiss, eks ole?

      Ma ei tea, pole vaadanud.

      Ütle, et ta on ilus.

      Mitte päris minu maitse.

      Ilus nagu ingel.

      Jah, hea küll, kuulsime juba.

      Meie tüdrukud on tema järele hullud.

      Küll on põnev!

      Isegi kaheksanda klassi tüdrukud.

      Kas sa jätad juba järele?

      Ja sa rääkisid temaga?

      Ta magab, öeldakse sulle! Ta ei kuule midagi.

      Ma mõtlen, kas sa rääkisid talle? Kas sa jutustasid talle midagi?

      Jäta mind rahule, jäta juba rahule!

      Siis sa rääkisid talle.

      Pole sinu asi.

      Sa hüpnotiseerisid end temaga, eks ole?

      Mis sul hakkas? Jumal küll!

      Ja ütle mulle…

      Mida veel?

      Kas sa tahad teda veel kord näha?

      Ei!

      Võib-olla me üheskoos…

      Jäta mind rahule, sa…

      Kus tikud on?

      Ma ei tea.

      Näe, siin, voodil sinu kõrval.

      Ära tüüta mind rohkem!

      Mida see tähendab?

      Mis?

      Tikutoos.

      Mis sellega on?

      See on tühi.

      Jama.

      Ainult üks tikk on alles.

      See pole võimalik.

      Tikutoos oli täis…

      Mida sa naerad, ah?

      Niisama.

      Sa oled uskumatu närukael. Sa mängid teiste inimeste tunnetega, just seda sa teed.

      o Ora?

      Mida?

      Kas ta tegi silmad lahti? Nägi ta sind ka?

      Ma ei kuule sind. Ma ei kuule midagi. Näe: ta-ta-ta-ta-ta…

      Kas ta ütles sulle midagi? Kas ta rääkis sinuga?

      Ojfn furl ligt dos kelbl, ligt gebunden mit a štrik…

      Ütle ainult, kas ta rääkis.

      Hojch in himl flit dos švelbl…

      Pea kinni, kas see pole see laul?

      Mis laul?

      See, mida sa laulsid.

      Kui sa mind äratasid?

      See on seesama laul…

      Oled sa kindel?

      Ainult et sa karjusid nii, et millestki ei saanud aru.

      See laul…

      Ojfn furl ligt dos kelbl… dona, dona, dona… 10

      Ma laulsin seda…

      Sa karjusid seda, otsekui oleksid kellegagi tülitsenud…

      Ora tundis, et ta vallandub iseendast ning kandub mingisse paika, mis polnudki mingi paik, ja et seal on Ada, ning nad lähevad üheskoos ja laulavad üheskoos seda laulu, mis Adale väga meeldis. Samuti Ada emale, ta laulis seda jidiši keeles mõnikord nõudepesemise ajal. Laulu vasikast, kes viiakse tapale, ja pääsukesest ülal taevas, kes naerab vasika üle ning seejärel rõõmsalt ja kerge südamega minema lendab.

      Avram, pahvatas äkki Ora, mine! Mine!

      Mida ma nüüd tegin?

      Mul on vaja magada.

      Oota üks hetk, mida sa…

      Ei, mine ära. Ja kohe.

      Oota, ära käi peale…

      Ja võta see seal kaasa!

      Aga mis siis juhtus?

      Mine, Avram, mul on tarvis magada, kähku!

      Ainult ütle, mis juhtus.

      Ma tahan…

      Mida?

      Ma pean Adat unes nägema…

      Hiljem, juba vastu hommikut, seisis Ora äkki kolmanda palati uksel ja sosistas Avrami nime, ning poiss ärkas võpatades: mida sa siin teed? Ora ütles, et ta ei saa magama jääda, tal on nii kuum, nagu oleks ta praepannil. Avram istus voodi ühele otsale ja tegi vaikides Orale enda kõrval ruumi, ning Ora ütles kurvalt, ma pole sinusarnast seni veel kohanud, ning parandas end kohe, sellist poissi nagu sina. Avram istus kössitades ning pomises, aga sina, kas sa nägid siis Adad unes? Ning Ora ütles, ei, ma ei saanud magama jääda. Ma tahtsin nii väga, et ma ei suutnud. Avram küsis: aga miks sa tahtsid, mis oli nii… Ora ütles, ma pean talle midagi olulist ütlema, ning Avram, mida, ning Ora põlglikult, ma ei räägi sulle enam midagi, ning Avram langetas

10

Šolom Secunda (1894–1974) laul Aaron Zeitlini (1898–1973) jidišikeelsetele sõnadele, otsetõlkes: „Vankril lamab köiega seotud vasikas, ülal taevas lendab vaba pääsuke…” Heldur Karmo tõlgituna (”Vankris väriseb seotult uteke…”) on laul olnud populaarne ka Eestis.