Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

mis keerutas soojust tema sisemuses. Ka pole ma kunagi varem olnud nii lähedal mõnele ilusale tüdrukule, seda mainin ma korra huvides, sest Ora arvab muidugi, et jälle üks selline nägus poiss, kelle jalgade ees kõik tüdrukud maas on. Ora ajas lõua ette ja huuled torru, kuid tema põsele tekkis naerulohuke, taas imestas ta, kuidas ta laskis end sellel poisil naerutada, ning kohe sundis ta end tõsiseks, tuletades endale meelde, kes ta oli, poisid pidid vähemalt kuubikuid sittuma, et temalt tibatillukest naeratust kätte saada. See taevane iludus, kes mulle kõrgemalt poolt kingituseks anti, jätkas Avram oma loba, on tegelikult raske saatus, ning Ora lootis, et lõpuks lõpetab ta rääkimise tema välimusest. Kui imelik inimene, kunagi ei tea, kas tal on tõsi taga või teeb ta nalja, kas ta on väga tark või puruloll, kogu aeg ta muutub, ning Ora pühkis tekiservaga higi laubalt ja mõtles, et see, mis selle poisi juures kõige enam närvidele käib, mis tundub väljakannatamatu ja võib lausa hulluks ajada, on Avrami püsiv vaimne lähedus, nii et temast ei saa hetkekski rahu. Sellest hetkest peale, kui ta Ora kõrvale oli istunud, eile või millal iganes see oli olnud, oli Ora alati täpselt teadnud, millal poiss oli erutatud, millal ta tundis end hästi ja millal halvasti, ning eelkõige teadis ta, millal Avram teda tahab. Ta polnud iial uskunud, et võõrast inimest on võimalik nii hästi tunda, ning nüüd läks tema nahk üle kogu keha kuumaks, ta kattus higiga, sest Avram muidugi vastas kohe tema mõtetele, ning ta püüdis mitte mõelda oma mõtteid, lihtsalt üldse mitte mõelda, aga ka sellest sai teine kohe aru, see suli, see pikanäpumees, see spioon Avram, ning tema sisemuses vingerdas äkitselt väike väle angerjas otsekui punane paindlik keeleke, üldse mitte tema oma, kust see äkki siia sai, ning Ora kargas ehmunult voodist: tule siia! Seisa korraks siia!

      Mis… Mis juhtus?

      Tõuse!

      Mis ma sulle tegin?

      Ole vait ja pööra ümber!

      Nad liikusid kobamisi pimeduses, kuni seisid selg selja vastu, nad värisesid kuumusest ja teist laadi lõõmast, ning nende kehad vappusid teineteise vastas. Ilan ohkas ning Avram mõtles, et kena küll, kui see peaks praegu üles ärkama. Ta tundis tüdruku lihaselist reit oma reie vastas, ning kuidas tüdruku võbisev tagumik puudutab tema tagumikku. Kuid siis tulid suisa pettumused: tema õlad toetusid vastu Ora selga ning tema pea vajus Ora kuklalohku. Sa oled minust peajagu pikem, lausus Avram hämmastava kergusega, ehmudes ise sellest, kuidas tema kartused olid kinnitust leidnud. Aga me oleme ometi ühevanused, ütles Ora, pöördus ning seisis nüüd poisi vastas, nägi pimedusest hoolimata tolle nägu ning ülemäära suuri silmi, mis vaatasid Orad igatseva ja nukra pilguga, ning Ora püüdis kiiresti tabada oma sisemusest Adad, selleks et Ada ulataks talle oma iroonia niidiotsa, millest ta kinni haaraks ning mille abil ta tükeldaks poisi kuju ja kogu tema olemuse, samuti kogu selle koha koos tolle tüübiga, kes palati teises otsas lamades tema peas kummitas, kuid juba tõmbus ta süda krampi otsekui mõne halva sõnumi ootel.

      Ütle, sosistas ta kurnatult, kas sa näed mind? Avram pomises: jah. Kuidas on võimalik, et me äkitselt näeme? imestas Ora, kartes, et näeb palavikunägemusi. Ta pööras pilgu palatile ega näinud midagi. Ei tühje voodeid ega toda tüüpi, aga kui ta taas enda ette vaatas, nägi ta Avrami ja iga joont tema näos.

      Äkki puhkes Avram naerma. Ora vaatas teda umbusklikult: mis on siin naljakat? Et sa ei luba mul enda kohta midagi halvasti öelda. Avram kähistas veel sisemist naeru, pani pea viltu ning vaatas tüdrukut uut moodi, väljakutsuval pilgul, nagu oleks ta koos julgusega, millega ta Orad ennist oli kirjeldanud, tema peale mingi õiguse omandanud. Kuid just naerdes muutus tema näoilme täielikult. Tal olid ilusad hambad, valged ja ühtlased, ja missugused huuled! Kogu tema suu, mõtles Ora raugenult, on otsekui kellegi teise oma. Kui mõni tüdruk teda suudleb, paneb too kindlasti silmad kinni, mõtles Ora, ja siis on tal üksnes Avrami suu. Kas saab ainult suuga leppida? Rumal mõte. Ora põlved nõtkusid pisut. Veel hetk, ja ta kukub.

      Haigus oli temast jagu saanud. Ning miks on Avrami välimus talle üldse nii tähtis? mõtles ta. Kui Avram kogu aeg sellega ei tegeleks, poleks ta seda tähelegi pannud. Või siiski? pilkas ta iseend. Kas sa poleks seda tähele pannud? Kas sa läheksid avalikku kohta koos sellega, kes küündib sulle nabani? Aga mismoodi sa koos temaga Karmeli Keskuses ringi käid, kuidas sa ta randa kaasa võtad, või mõnele klassikaaslaste peole, sa vana loll jänes. Uus peapööritushoog raputas teda ning ta haaras Avrami pidžaamakäisest, peaaegu kukkus tema peale. Tema nägu oli poisi näole väga lähedal ja kui Avram oleks üritanud teda suudelda, poleks ta suutnud pead kõrvale pöörata. Avram ootas, ning Ora vaatas talle küsivalt, peaaegu paluvalt otsa. Avram naeratas talle julgustavalt ja mõistvalt. Seejärel, uskumatult veidra liigutusega, tõstis ta pihud kõhu ette ning pööras neid aeglaselt, nii et peopesad jäid ülespoole, mõjudes hetkeks võlurina, kes tõotab tütarlapsele oma suurimaid kunsttükke ja vigureid näidata. Ora nägi: poisi peopesad olid kaks tillukest pimeduses ujuvat lootsikut. Mis see on? imestas ta, taandus sammu, istus voodile ja jäi Avrami vaatama. Mis see on? mõtles ta, näib, nagu tuleks tema kehast valgust.

      Ma tahan talle rääkida tema häälest, ütles Avram hiljem, istudes taas toolil tüdruku ees, pisut tema voodi poole kummargil. Sest hääl on mulle alati kõige tähtsam, tähtsam veel kui tüdruku välimus. Ma ei tunne kedagi, kellel oleks selline hääl, oranž hääl, vannun sulle, ära naera midagi, ainult natuke kollast on selle ümber, nagu sidrun, ja see hüpleb pisut. Kui ta tahab, võin talle kohe siinsamas praegu midagi öelda, mida ma muidu oleksin talle kunagi kirjutanud, ja huvitav, et ta ei ütle mulle ei…

      Jah, sosistas Ora.

      Avram neelatas ning talle tuli kananahk peale. Ta võttis kõigest jõust kätega enda ümbert kinni, painutas pead ning hoidis seda kramplikult tütarlapsest eemal. Kui väga ta ka ei oleks tahtnud pead tüdruku poole pöörata, et leevendada pinget kaelas, ei suutnud ta seda teha.

      Ma arvan, et sellest saab teos häältele, ainult häältele, pahvatas ta, ma mõtlen juba mitu päeva selle peale. Sellest ajast saadik, kui me hakkasime rääkima; ja see algab neljateistkümne heliga, saad aru, eraldi helidega, üks teise järel, need on inimeste hääled. Kõige rohkem meeldivad mulle inimhääled. Maailmas pole ilusamaid hääli, eks?

      Jah? Tähendab, sa tegeled… muusikaga?

      Ei, see pole just muusika, see on ühendus… Pole oluline. Hääled on need, mis mind praegu huvitavad, praegusel ajal, hääled.

      Aa, ütles Ora.

      Aga miks just neliteist heli? küsis Avram sosinal, nagu räägiks iseendaga ja nagu poleks Orad üldse kohal, tõepoolest, miks just neliteist, pomises ta endamisi. Ma ei tea, mul on selline tunne. Värin tema kehas rauges, ta hingas jälle rahulikult. Sel hetkel, kui sa Adast rääkisid, teadsin ma, et just seda oli mulle vaja. Mul oli selline… Pole tähtis. Alguses on pikk heli, saad aru? Inimene teeb pikaldast häält, umbes nagu „aahhh”, kuus neljandikku, ning alles siis, kui see on vaibunud, alustab teine oma „aahhhi”. Jah, nüüd on selge! Tead sa, kuidas see kõlab?

      Ei, ma ei saa üldse aru, mida sa…

      Nagu laevad udus, mis üksteist hõikavad. Oled sa seda kuulnud?

      Ei… See tähendab jah, ma olen ju Haifast.

      Ja see kõlab kurvalt. Avram tõmbas läbi kokkusurutud hammaste õhku ning Ora tundis: ühekorraga oli poiss sellesse kurbusse üleni uppunud, kogu maailm oli nüüd see kurbus, ning äkki tundis ka Ora ise tahtmatult, kuidas teda valdas kibe mure ja pigistas tema südant.

      Küll sa näed, see tuleb nagu pikk-pikk hüvastijätt. Avrami käsi liikus õhus ja joonistas midagi, peen, selge joon aimus pimeduses ja kadus: hüvastijätt ja veel üks hüvastijätt ja veel üks, ning see käib ka meie ööde kohta siin, kuidas me siin üksi olime ja omavahel rääkisime, ja kuidas meil kogu aeg oli hirm surra. Mida sa arvad?

      Mille kohta?

      Selle kohta, noh, mu mõtte kohta.

      Ora mõtles: neliteist heli! Tema ema oleks poissi jalamaid parandanud, enne kui ta oleks jõudnud lauset lõpetada, ning oleks pidanud teda igaveseks tolvaniks ja oleks vajutanud tema laubale eluaegse pitseri: ignorant. Kuid sellegipoolest oli Oral iseäralik tunne, kerge kõdi sisikonnas, hõiskav ja neimahimuline – et Avram oleks võimeline ajama segadusse isegi