Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

tead, püüdis Avram head nägu teha, ta sündis üldse Tel Avivis.

      Kes?

      See seal, Ilan.

      Ja mis siis.

      Ja tuli alles aasta tagasi Jeruusalemma.

      Kui põnev!

      Tema isa on siin sõjaväebaasi ülem, kolonel või midagi sellist. Tahad sa midagi naljakat kuulda…

      Ei.

      Avram piilus ettevaatlikult palati teise otsa, kummardus ettepoole ning sosistas: ta räägib, ilma et sellest ise aru saaks.

      Mida see tähendab?

      Unes, palavikus, sonib ta maad ja ilmad kokku.

      Ora kummardus samuti ettepoole ning sosistas: aga kas see pole… pisut piinlik, mis?

      Tahad veel midagi kuulda?

      Noh…

      Me läksime tülli.

      Kes?

      Mina ja tema.

      Miks?

      Mitte ainult mina, keegi klassis ei räägi temaga.

      Kas te boikoteerite teda?

      Ei, vastupidi, tema boikoteerib meid.

      Üks poiss boikoteerib kõiki?

      Juba aasta otsa.

      Mida see tähendab?

      Ta ei räägi meiega.

      Kuidas nii?

      Lihtsalt ei räägi.

      Aga siin te räägite?

      Ei, kui ta ärkvel on.

      Ja kui ta magab?

      Ma ütlesin sulle, palavikus ei hoia ta mokka maas.

      Ma ei tea. Kas see pole pisut…

      Kui mul igav hakkab, pinnin ma teda pisut…ja ta vastab kohe.

      Unes?

      Noh, ta nagu poolenisti taipaks, aga mitte päriselt.

      Aga see…

      Mida?

      Ma ei tea, see on nagu võõraste kirjade lugemine, kas pole?

      Mida ma pean tegema, kõrvu kinni hoidma või? Ja ausalt, ka…

      Mida?

      Ma ei tea. Kui ta on ärkvel, siis vihkan ma teda, nii nagu koolis. Aga kui ta magab…

      Mis siis on?

      Ma ei tea.

      Noh, mis?

      Siis on ta kuidagi teine inimene…

      Kuidas teine? küsis Ora ning tundis kerget kadedust torkimas.

      Ma pole veel kedagi niisugust kohanud.

      Aga see pole aus, mis sa temaga teed, läks Ora uuesti elevile.

      Ikkagi on see aus, sest ma räägin temaga, kui ta nii on.

      Ma ei saa aru.

      Noh, me räägime.

      Aga sa rääkisid, et ta tegelikult ei…

      Ta räägib niisama, tühja, ja mina ka.

      Ah.

      Jaa.

      Ja kas ta räägib sulle saladusi?

      Tema puhul on kõik saladus.

      Kuidas nii?

      Ma ütlesin sulle, et klassis ei teata temast midagi.

      Kas ta tõesti on kogu aeg vait?

      Tunnis peab ta rääkima, siis ta ei ole vait. Kui teda küsitakse, siis ta vastab. Ta vastab õpetajale nagu robot, et õpetaja näeks, kuidas ta temasse suhtub. Aga muidu – tühjus. Nagu haud.

      Veider, imestas Ora, sellist asja pole ma elus veel kuulnud.

      Selline ta on.

      Ja tal pole kedagi, kes…

      Mitte kedagi.

      Ora püüdis pilguga pimedust lõhestada. Talle tundus, nagu muutuks õhk palatis üha paksemaks. Teda tõmbas sinna, Avrami poole.

      Nii et sa nüüd siis tead teda.

      Pole kuigi meeldiv, mis?

      Ja kui ta räägib, mida sa siis ütled?

      Sedasama enda kohta.

      Ahaa.

      Jah.

      Ora noogutas hajameelselt. Tal oli tunne, nagu oleks pimedus palati teises otsas tuhmilt võbisema löönud.

      Oota, võpatas Ora, mida sa ütlesid?

      Millal?

      Ma ei saanud aru. Mida nimelt sa talle ütled?

      Oletame, et ta räägib oma vanematest, jah? Isast ja sõjaväest ja nii edasi?

      Jah…

      Siis räägin ma talle oma emast ja isast, kuidas ta meid maha jättis ja mida ma temast mäletan, selliseid asju…

      Ahaa.

      Ma räägin talle kõik hinge pealt ära. Siis oleme tasa.

      Ora muutis istumisasendit ja tõmbas endale teki peale. Viimaste lausete juures oli ta Avrami hääles hoomanud kerget vihjet ja tema sääremarjadesse tekkis kerge pinge.

      Näiteks eile, ütles Avram, kui ma sinu juurest tagasi tulin, vastu hommikut, rääkis ta jälle palavikus, rääkis mingist tüdrukust, keda ta oli tänaval näinud ja kartnud teda kõnetada, sest tal oli hirm, et tüdruk ei tee temast välja… Avram itsitas: siis ma…

      Mida sa tegid?

      Ära karda, ta ei saa niikuinii millestki aru.

      Üks hetk, mida sa talle rääkisid?

      Seda, mis oli.

      Kuidas?

      Mida sina ja mina, noh, mida sa mulle rääkisid, Adast…

      Mida?

      Aga ta magas ju…

      Seda ma rääkisin sinule! See on isiklik. Need on minu saladused.

      Jah, aga ta ei saa üldse aru…

      Ütle, kas sa oled täiesti peast põrunud? Kas sa ei saa midagi endale hoitud? Isegi mõneks minutiks?

      Ei.

      Ei?!

      See tähendab, itsitas Avram jälle ja naksutas sõrmi, ma tahtsin sulle juba eile ütelda: ära räägi mulle saladusi. Kui sa ei taha, et teised teada saavad, siis ära seda mulle räägi.

      Ora kargas voodist välja, unustades oma haiguse, jooksis palatis siia-sinna, eemale Avramist ja tollest teisest, kes magas, pea rinnale vajunud, ja levitas väljakannatamatult tugevaid pulsilööke.

      Ora, ei… Oota, kuula mind ära, kui ma sinu juurest tagasi tulin, olin ma nii…

      Mis nii? karjatas Ora, meelekohad lõhkemas.

      Mina… Mul ei olnud kohta… kehas, ma olin täiesti…

      Aga saladus! Saladus! See on ju peaasi, või ei?

      Jah, aga…

      Kas sa tead, mis sa oled?

      Mis ma olen?

      Ora astus tema juurde, vehkis kätega tema näo ees, nii et Avram tõmbus kössi: just seda olen ma kogu aeg sinust arvanud, kõik on omavahel seotud!

      Mis, mis on seotud?

      Et sa pole üheski noorsooliikumises ega tee mingit sporti, ja kogu see targutamine, ja et sul pole sõpru, sul pole ju ühtki sõpra?

      Aga kuidas see seotud on?

      Seda ma teadsin! Ja et sa oled selline… selline jeruusalemlane!

      Aga mis on sellel tegemist…

      Palun,