Kui headel inimestel on kõrvalsuhted. Mira Kirshenbaum

Vahel tahavad nad olla just sellega, kellega nad hetkel ei ole.

      Vahel on see, mis paistab kõige parem olevat, seotud mingite kummaliste üksikasjadega. Ühel päeval pöördub nende laps, kes kooli läheb, ümber ja ütleb: “Nägemist, õhtul näeme,” niisugusel viisil, mis tungib neile südamesse ja paneb neid otsekohe otsustama, et nad peaksid abiellu jääma. Teisel päeval, istudes vihmasajus liiklusummikus, klaasipuhastajad vaevalt oma ülesandega toime tulemas, tunnevad nad äkki niisugust üksindusepuhangut, et saab kristallselgeks: ma saan õnnelik olla vaid armukese juurde jäädes.

      Neil mõtlemisperioodidel räägivad nad sõpradega. Kuid sõbrad annavad tavaliselt vastukäivat nõu.

      Ja nad jätkavad, palavikuliselt vastuseid otsides. Viimaks langevad nad kurnatult kokku ega tee üldse midagi. Ja pendel kõigub edasi-tagasi, mitte millestki paanikasse, paanikast mitte millessegi.

      Kuid selles kõiges pole vastuseid.

      Kus need vastused siis on?

Et kahetsema ei peaks

      Siiani olen rääkinud “headest inimestest, kellel on kõrvalsuhted”. Aga kui sina oled üks neist inimestest, siis räägin sinust. Ja sa leiad vastuseid teiste inimeste kogemustest, kuidas kindlustada iga järgmist sammu, mida astud, et sa seda kahetsema ei peaks.

      Inimest ei tee rumalaks see, kui ta ei tea, kuidas midagi teha. Rumal on see, kui sa ei õpi teiste kogemustest. Kuid võib juhtuda, et sa ei saa õppida teiste kogemustest. Ja nii on see ka siiamaani olnud.

      Kuid mina võin olla selleks mentoriks või ämmaemandaks või giidiks (vali oma metafoor!), keda vajad. Mitte sellepärast, et ma oleksin nii tark, vaid kuna olen läbi käinud iga tolli neist pimedatest metsadest koos lugematute inimestega, kes on kaotanud oma tee nagu sinagi, ja ma olen õppinud, kuidas juhatada neid ohutusse kohta. Olen teada saanud kõikidest püünistest, kuhu kinni jäädakse. Ja olen uurinud, kuidas leida tee parimal võimalikul viisil, ükskõik kui eksinult võite end hetkel tunda.

      Kõige aluseks on mõte, et sa kindlustad iga järgmist sammu, nii et seda kahetsema ei peaks. See on uus idee paljudele. Me kaldume otsima, mis on “õige” või mis on “parim”. Aga kui asjad on segased, on ainsaks lahenduseks astuda üks samm korraga ja iga sammuga endalt küsida, mida sa kõige vähem kahetseksid. Ja siis lähevad asjad kõige tõenäolisemalt hästi.

      Tavaline arvamus kõrvalsuhteist on, et need lõpevad nagu autoõnnetus, kus purunenud akendest ronivad välja haavatud ja veritsevad ellujäänud. Ja vahel tekib tõesti niisugune tunne. Kuid see ei pea nii olema.

      Kui sa suudad õppida teiste kogemustest, võid uuendada oma elu ja leida armastuse, mida oled otsinud.

      Jah, sa võid küsida: aga kuidas ma alustan?

      Las ma näitan.

      ESIMENE TASAND:

      SÜÜST ÜLE SAAMINE

      “MA OLEN NII VÄSINUD TUNDMAST, ET MIND HÄBISTATAKSE.”

      Nii et sinuga juhtus see ja sattusid tõelisesse kimbatusse. Pole ime, et kadestad neid külma südamega, arvestavaid inimesi, kes ei hooli, kellele haiget teevad. Asjad oleksid palju kergemad, kui sind ei koormaks nii raske süükoorem, et see halvab sind ja muudab sind rumalaks.

      Nii et mis on tõde? Olen juba öelnud, et enamik mehi ja naisi, kellel on kõrvalsuhted, on head inimesed. Kuid mis sina arvad? Kas arvad, et oled halb inimene, vaid sellepärast, et oled seotud kahe inimesega? Pole kindel? Siin on testjuhtum. Sina ütled mulle. Kas Abby on halb inimene?

Abby, 43

      Paar nädalat pärast minu juures käima hakkamist puhkes Abby äkki nutma. “Mul on kõrvalsuhe,” pahvatas ta nuuksudes. “Ma lihtsalt ei suutnud teile varem ütelda. Mul oli liiga häbi. Kuid olen kohtunud ühe mehega nüüd juba viis aastat.”

      Abby tundis end kohutavalt süüdi olevat. Aga enne kui tema üle kohut mõista, vaatame tervet pilti.

      Abby teeks kõike oma seitsmeaastase poja heaks. Ta käis ka kirikus ja palus jumalat, et too talle näitaks, mida ta peaks tegema selles segases olukorras, kuhu ta oli sattunud.

      Aastaid tagasi hakkasid asjad tema abielus allamäge minema. Ta abikaasa Mike oli külm ja nõudlik ja tal oli kohutav iseloom – ta polnud kunagi Abbyt peksnud, kuid ta oli löönud seina auke ja üldiselt hoidnud naist ärevuses. Ta polnud hea armastaja. Ta polnud ka hea isa. (Viimane polnud vaid Abby arvamus. Kõik tuttavad ütlesid, et ta on oma poja vastu tõeliselt vastik.)

      Kuna ta oli nii vilets abikaasa, hakkas Abby lahkumisele mõtlema. Kuid kuna ta oli vilets isa, tundis Abby, et on sunnitud jääma.

      Kes teab, kas see oli saatus või kokkusattumus, kuid just siis, kui Abbyle hakkas selgeks saama, et ta abikaasa ei suuda kunagi teda õnnelikuks teha, kohtas ta Tomi. Tom paistis olevat kõik, mida Mike polnud. Mis kõige tähtsam, ta oli Abby vastu pidevalt kena. Naise jaoks, kes januneb armastust ja romantikat, pole midagi võrgutavamat kui mees, kellele ta tõeliselt meeldib. Nagu oleks juhus juhtumispaika otsinud, ja Abby sai asjast aru alles siis, kui tal juba oli Tomiga täisvereline armusuhe.

      ROOSID JA TULEVÄRK. Sel vähesel ajal, mis nad koosviibimiseks leida suutsid, oli kõik vaid roosid ja tulevärk. Kuid Abby kartis, et asjad väljuvad kontrolli alt, ja seepärast lükkas ta Tomiga kohtumisi kuude kaupa edasi, lootes kas teda unustada või et ta elu koos Mike’iga kuidagi muutub. Viimaks oli neil Tomiga kombeks kokku saada iga kuue kuu järel, et veeta üks pärastlõuna seksi ja romantikaga kenas kesklinna hotellis.

      Ka Tom oli abielus. (Inimestel on sageli kõrvalsuhteid nendega, kes on püsisuhtes – lihtsalt sellepärast, et pärast kahekümnendaid eluaastaid on nii paljud inimesed püsisuhtes.) Tomi naine polnud nii halb kui Mike, neil lihtsalt polnud enam midagi ühist. Nende abielu oli külm ja surnud. Tom oleks enda oma otsekohe lahutanud.

      Mida teha? Abby teadis, et oli vajadusel valmis poja pärast abikaasat välja kannatama. Kuid mõte ootamisest, kuni ta poeg kolledžisse läheb, enne kui tema, selleks ajaks menopausis, suudab armastust leida, oli ülimalt masendav.

      Olukorrast oli väljapääs. Abby oli kindel, et kui ta paluks Tomil ta naine maha jätta, ja kui ta lubaks, et jätab oma mehe maha, siis Tom lahutaks. Nad võisid koos õnne leida. Tom oli ainus mees, keda ta oli kunagi tõeliselt armastanud, või kes oli kunagi tõeliselt armastanud teda. Kuid naist ajasid segadusse hirm ja süütunne. Jah, mõtles ta, Tom teeks seda, kuid äkki oleks ka tema hirmust nii halvatud, et see muudaks nende armastuse müredaks nagu apelsinimahla kallatud piima?

      Peale selle Abby muretses, et kas nende armastus oli tõeline. Jah, see tundus muidugi kõige tõelisema asjana maailmas sel ühel erilisel pärastlõunal iga kuue kuu järel, ja nende harvades ülisalajastes e-mailides, mida täitis igatsus teineteise järele. Kuid see kõik oli nii romantiline. Ta teadis, et Tom oli hõivatud, töödrügav, endassesulgunud ärimees. Kuidas võis Abby olla kindel, et nende keemia oli ehtne ja mitte nende lootuste ja vajaduste ja fantaasiate kõrvalprodukt?

      Ja kui Abby abielluks Tomiga, mida teeks see tema pojale, tundlikule poisile, kelle kaasvanemaks oleks siis kättemaksuhimuline isa?

      Kuigi see kõik oli muserdav, polnud Abbyl kellegagi asja arutada. Ta oleks võinud riskida ja oma õele Bethile südant puistata. Kuid oli suur võimalus, et Beth räägib oma abikaasale edasi, ja Abby ei saanud sellega riskida, sest Bethi abikaasa oli Mike’i hea sõber.

      Nii et Abby tundis, nagu oleks lõksus miiniväljal – igal pool, kuhu ta astus, võis õhku lennata.

      Milline on sinu kohtuotsus? Kas sa arvad, et Abby on halb inimene? See on tähtis, sest mingil viisil käib see kohtuotsus ka sinu enda kohta.

Anda oma parim

      Abby ei tahtnud kunagi kellelegi liiga teha ja ta andis oma parima, et vältida teistele haigettegemist. Igal sammul püüdis ta ette võtta kõige paremaid asju. Ma ei näe mingit muud võimalust tema iseloomustamiseks: muidugi on ta hea inimene.

      Ja kui sa saad enda kohta samasuguseid asju öelda, miks sa ei võiks siis arvata, et oled samuti hea inimene? Ma pean ütlema,