Kui headel inimestel on kõrvalsuhted. Mira Kirshenbaum

See on nagu kaardimajake, ja mida kauem see kestab, seda tõenäolisemalt kokku kukub.

      PINGE KASVAB. Selles kõrvalsuhte staadiumis püüavad head inimesed mitte mõelda ega tegeleda asjaga, mis toimumas, nii palju kui suudavad. Nad sammuvad elus nagu uneskõndija keset liikluskeerist. See töötab seni, kuni miski neile otsa sõidab ja sunnib neid tähele panema. Ja midagi sõidab alati otsa.

      Iga päevaga kasvab risk, et nende abikaasa sellest teada saab. On e-mailide ketid (“Mu partner just leidis e-maili, mis tekitas temas kahtlusi!”), selgitamatud krediitkaardi väljavõtted, lood, mida tuleb välja mõelda ja mis lihtsalt ei pea vett (“Ütlesin talle, et mul on kontoris koosolek pärast töö lõppu, kuid ta tuli mulle midagi tooma ja leidis, et kedagi pole seal, ja ma pidin selgitama, et viisime koosoleku üle lähedalasuvasse restorani.”).

      Või ehk on nad juba teada saanud. See on väga ohtlik hetk. Inimesel on suurem võimalus pärast infarkti ellu jääda kui armastusel pärast truudusetuse avastamist haavamatult pääseda. Kuid siiski, tänapäeval jäävad paljud inimesed ellu pärast infarkti.

      See on ikkagi väga riskantne. Tuleb tegeleda haavumise ja viha ja usaldamatusega. Kindlasti avaldavad abikaasa ja perekond suurt survet kõrvalsuhte lõpetamiseks.

      Kuid teiselt poolt võib ka armuke avaldada tohutut survet abielu lõpetamiseks. (“Mu armuke tahab, et ma mingi osa jõuludest temaga veedaksin!”) Ja miks mitte? Kas ta siis alati ei rääkinud, kui õnnetu ta oma abikaasaga oli? Kas ta ei rääkinud oma armukesele, kui imeline oleks, kui nad saaksid alati koos olla?

      Ja nii kerkib pinge mõlemal pool. Nagu ka arusaamatus, mis oleks kõige parem teha. Ta tunneb end murelikult, üksildaselt, süüdlaslikult. Ta tunneb, nagu istuks püssirohutünni otsas, mis võiks plahvatada nende elu tuhandeks tükiks.

      Tema emotsioonid on haripunktis.

      SEGADUS. Ühelt poolt, ehk on nad väga lootusrikkad, et saavad veeta oma ülejäänud elu armukesega.

      Teiselt poolt, ehk hakkab neile kohale jõudma, kui kallis võib olla lahutus. Ja mitte ainult rahaliselt. Ka emotsionaalselt ja sotsiaalselt.

      Ja kolmandalt poolt, iga kord, kui nad mõtlevad oma abikaasa juurde tagasi minemisele, juhtub midagi, nende suhe halveneb ja nad mõtlevad, et milleks vaeva näha.

      Neljandalt poolt, iga kord, kui nad mõtlevad oma lastele – kui neil on lapsi –, tunnevad nad süümepiinu, mida lahutus võiks teha nende noortele ja habrastele psüühikatele. Ja nad hakkavad kartma, et kui nad enam oma laste elus nii palju ei osale, kaotavad nad nende armastuse. Lapsed mõtlevad neist kui halvast vanemast. Ja kui lapsed selle hetkeks unustavad, tuletab eksabikaasa neile seda meelde.

      Ja nii süvenevad pinge ja segadus.

      Sel viisil muretsedes pole ehk asjad nende armukestega nii suurepärased, nagu nad varem olid, ja nad hakkavad mõtlema, mis mõtet on jääda sellesse uude suhtesse. Või ehk mõtlevad nad teistpidi ja tunnetavad palju rohkem survet abielu ja seega ka stressi lõpetamiseks.

      Ja kui nende abikaasa teada saab, algab päris varsti piinarikas võitlus.

      KOLMEPOOLNE SIKUTAMISSÕDA. Kui kõrvalsuhe on paljastatud, tekib nii palju kahtlustusi ja viha, et see muutub kiiresti kolmepoolseks köieveosõjaks.

      Ütleme, et Alan on abielus Bettyga (kellega tal on kaks last) ja tal on kõrvalsuhe Caroliga.

      Carol võitleb nii kõvasti kui suudab, et panna Alanit Bettyst lahutama, püüdes siiski mitte nii tugevalt peale käia, et Alan vihastaks.

      Betty kardab ja püüab Alanit hirmutada. Ta avaldab survet ja ähvardab kõige rängema abielulahutusega, mis talle pähe tuleb. Ta mõtleb, et see kas hirmutab Alanit tema juurde tagasi tulema või ta lõpetab heal majanduslikul järjel olles, kui mees temast lahutab.

      Ja Alan… noh, Alan on äärmiselt segaduses, mida oleks parim teha, eriti kuna asi puudutab ka lapsi. Ja tal tekib soov asju aeglustada. Hetkel on tal suhe kahe inimesega ja tal seisab ees tõsine haigetsaamine, kui ta ükskõik kummal minna laseb.

      Nii tekib palju stressi ja võitlust ja see on ka põhjus, et olukord püsib muutmatuna üllatavalt pikaks ajaks. Kuigi inimeste suurim soov on, et asjad rutem selguks, on asjade dünaamika selline, et kõik jäävad nagu halvatuiks.

      LÕKSUS TUNNE. Pole ime, et nii paljud inimesed satuvad sellesse kitsikuseperioodi, kus nad lihtsalt ei tea, mis oleks kõige parem teha. Asjad pole kummaski suhtes suurepärased ja nad ei suuda ette kujutada, et need on nemad ise, kes on selles neetud olukorras.

      Kuid nad peavad siiski vastu, sest nad ei tea, mida muud teha, ja nad kardavad, et kõik tehtu muudab asju vaid hullemaks.

      Muidugi räägivad nad sageli sõbraga või pereliikmega. Nood võivad siiralt hoolida, kuid pole enamasti nii abivalmis, nagu lootsid. Sõbrad ja perekond on tavaliselt ühele või teisele poole kallutatud. Mis veel enam, inimesed ei suuda tavaliselt sõprade ega perekonnaga seda lugu täielikult jagada. Tähtsad asjaolud jäävad alati sellest välja. Ja sõbrad ning perekond on harva parimad nõuandjad.

      SEE KÕIK PLAHVATAB. Nii et inimesed jäävad sellesse olukorda nii kauaks, kui suudavad, kuni saavad tugeva äratava hoobi. Vahel on need maohaavad. Vahel ärevusehäired või isegi infarkt. Ehk tekivad ühel lastest probleemid koolis.

      Ehk on nende boss neid kohvile kutsunud, sest tema arust ei pühendu nad küllaldaselt oma ülesannetele. Neil on keskendumisraskusi ja enamik ei suuda tööle vääriliselt panustada, vahel peaaegu üldse mitte, seades ohtu oma karjääri.

      Lõpuks võtab elamine sellise stressirohke probleemiga nagu kõrvalsuhe suurt lõivu. Nad satuvad masendusse. Nad kaotavad une. Kahes suhtes olemine tühjendab neid emotsionaalsest energiast, nii et nende arust on raske anda seda inimestele, kellest nad hoolivad, ja kõik nende suhted kannatavad. Enamik ütleb, et see on heidutav, segadusseajav luupainaja. Nagu püüaksid žongleerida mootorsaagidega, ise seda oskamata.

      Ja viimaks nad mõistavad, et selle hind, mida nad teevad, on talumatu.

      Ja läbi kõige painab neid kõige tähtsam küsimus: “Mida ma tahan? Mida ma tõesti, tõesti tahan?”

“Ma tahan vaid seda, mis on kõigile hea.”

      Esimene vastus, mis neile pähe tuleb, on südamest tulev nägemus isiklikust õnnest.

      See võib olla: “Kui me vaid suudaks ravida mineviku haavu ja kui me vaid suudaks lakata teineteist hulluks ajamast viisil, mida me oleme nüüd nii kaua teinud, ja kui ma vaid selle kõrvalsuhte andeks saaksin, tahaksin minna tagasi oma abikaasa juurde.”

      Või see võib olla: “Kui see vaid ei masendaks mu lapsi ja mind nendest eemale ei ajaks, kui see ei viiks mind vaestemajja ja kui ma ei tunneks end nii neetult süüdi olevat, tahaksin lahutada abikaasast ja olla koos oma armukesega.”

      Valik oleks palju kergem, kui poleks neid neetud kui-sid. Kuid need on nii tõelised. Ja segadusseajavad.

      Seepärast, kui inimesed küsivad endalt, mida nad tegelikult tahavad, leiavad nad viimaks, et nad ei taha, et keegi haiget saaks. Nad tahavad, et kõik saaksid, mis vajavad. Nad tahavad, mis on kõigile parim. Ja nad mõtlevad seda.

      Kuid mis siis saab? Mida inimesed tõeliselt tahavad, peale selle, “mis on kõigi jaoks parim”? Kellega nad olla soovivad? Kuidas nad loodavad niikaugele jõuda? Kuidas neid küsimusi kõige paremini lahendada, mitte neid kõrvale jättes, kuid ka mitte end alla suruda lastes?

Vali või kaota

      Kui inimesed tunnevad end süüdi olevat, tegelevad nad nende küsimustega kahjulikul viisil. Nad arvavad, et väärivad karistust. Kuna nad tunnevad, et väärivad karistust, teevad nad halbu otsuseid ja rumalusi ja lõpetavad tõesti karistuse saamisega. Õnnetuseks pole protsessi jooksul nemad ainukesed, kelle elud on rikutud.

      Veel üks kahjulik viis, kuidas inimesed nende küsimustega tegelevad, on mitte midagi tehes. Nii sageli paistab mitte midagi tegemine kõige kergem, kõige meeldivam alternatiiv. Kas pole nad seda juba nii kaua teinudki? Ja see on toiminud.

      Kuid nad pole rumalad. Stress ja mure, mida nad kogevad, tulevad nende heast, tervest mõistusest. Nad teavad, et uisutavad