Tagaotsitav. Lee Child

verest ning paistetusest umbes. Ninakõhr võis vildakaks jäädagi. Tundus täiesti võimalik, et ta ei haista enam kunagi midagi.

      Selles olukorras polnud abi ka kompimismeelest. Ega maitsmisest. Pimeda mehena ringikobamisest ega asjade lakkumistest ta targemaks ei saaks. See jättis sõelale nägemise ja kuulmise. Ta tajus kõrvalistmel istuva mehe hääles neutraalset tooni, tuntava piirkondliku aktsendi puudumist, haritud inimesele omast intonatsioonilangust, autoriteedi ja juhtimiskogemuse hõngu. Kõigil kolmel olid pehmed rakkudeta käed, erilise muskulatuurita kehad, korralikud soengud, päevitamata näonahk. Tubased inimesed. Kontorirahvas. Mitte just ladvaubinad, kuid murupinnast kõvasti kõrgemal. Kõik nad paistsid olevat neljakümnendate keskel, elust võib-olla pool seljataga, kuid suurem osa karjäärist veel ees. Sõjaväeterminoloogias nii kolonelleitnandid. Tublid edasirühkijad, ehkki mitte superstaarid.

      Kõik nad kandsid musti pikki pükse ja siniseid teksasriidest särke. Nagu mundrit. Särgid nägid välja odavad ja uued, neil olid pakkimisvoldidki küljes. Meeskonnatöö harjutus, oletas Reacher. Mingi juhtimisgurude jura. Aetakse kamp keskastme juhte kontoritest kuskile pärapõrgusse, antakse särgid selga ja ülesanne lahendada. Võib-olla tegi kogu see krempel neid veidi seiklushimulisemaks, nii et nad ta peale võtsid. Ja võib-olla korraldatakse pärast suur avameelne vastastikune arvustamine, mis oli põhjuseks, miks nad olid kõigepealt maha pidanud kolmepoolse demokraatliku arutelu. Meeskond peab tegema meeskonnatööd, meeskonnatöö nõuab üksmeelt, üksmeel tuleb saavutada ilma jõumeetoditeta ja sooküsimus on alati hell. Tegelikult oli Reacher pisut üllatunud, et naine ei istunud ees kõrval ega roolis. Ehkki juhtimist võidi käsitleda teenindava tööna, vähemalt seltskonna ainsa naise puhul. Umbes nagu kohvi toomist.

      Täielik miiniväli.

      „Ma lähen ida suunas,” vastas Reacher.

      „Siis Iowasse?” küsis eesistuja.

      „Iowa kaudu,” ütles Reacher. „Kuni Virginiani.”

      „Hüpake peale,” sõnas mees. „Viime teid natuke lähemale.”

      Kuna naisterahvas istus Reacheriga kõnelnud mehe taga, läks Reacher ümber auto juhi poolele. Ta istus tagapingile ja tõmbas ukse kinni. Naine noogutas talle tagasihoidlikult. Ehk ka veidi kartlikult. Võib-olla tema lömmis nina pärast. Vaatepilt võis temas kõhedust tekitada.

      Rooli taga istuv mees heitis pilgu peeglisse ja auto võttis paigalt.

      KOLM

      Maakonnašerifi nimi oli Victor Goodman, mis tundus enamikule inimestest päris tabav olevat. Ta oli tõesti hea mees ja tavaliselt õnnestus tal kõik, mis ta ette võttis. Ehkki see ei tähenda, et tema nime kahe koostisosa vahel oleks tingimata lahutamatu seos olnud. Ta ei olnud edukas mitte sellepärast, et ta oli hea, vaid sellepärast, et ta oli tark. Päris kindlasti nii tark küll, et enne edasiliikumist oma varasemad otsused kriitiliselt üle vaadata. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi, selline oli tema süsteem. Mis teenis teda ausalt. Nii oli see alati olnud. Praegusel hetkel viis see ta mõttele, et ta oli tagaotsimisteate laialisaatmisega kiirustanud.

      Põhjus – kuriteopaik betoonpunkris osutus tõeliseks peavaluks. Lühidalt öeldes oli rohelise talvemantliga mees teise ilma toimetatud. Võiks öelda, hukatud. Keegi oli noaga sooritanud täpse ja eesmärgistatud töö. Mitte mingit kontrolli alt väljunud vaidlust ega rüselust. Professionaalne värk, täiesti tipptasemel. Mis oli Nebraska maapiirkondades harv nähtus. Kui olla täpne, siis sama hästi kui tundmatu.

      Seetõttu helistas Goodman kõigepealt FBI meestele Omahas ja andis neile eelinfo. Ta oli küllalt arukas, et arvestada ametkondadevaheliste vaenuste ohtu. Teiseks oli ta uuesti läbi mõelnud asjaolud, mis seostusid kahe mehega punases autos. Erepunane, oli pealtnägija öelnud. Nagu tulekahju. Mis oli täielik absurd. Professionaalid sellise autoga ei põgene, see on liiga silmatorkav. Liiga nähtav. Liiga meeldejääv. Mistõttu oli tõenäoline, et need kaks tüüpi peitsid kuskile lähedusse, sobivasse kohta teise auto. Oli tõenäoline, et nad sõitsid selle juurde ja vahetasid sõiduriista.

      Ka kahe pintsaku seljastvõtmiseks kulub vaid hetk. Tunnistaja ei osanud kindlalt öelda, mis värvi särgid neil olid. Valged, arvas ta. Nii üldiselt. Või kreemjad. Võib-olla triibulised. Või ruudulised. Või midagi sellist. Lipse ei olnud. Või ehk ühel siiski oli.

      Niisiis võttis Goodman uuesti ühendust maanteepolitsei patrullide ja õhuüksusega ning annulleeris oma tagaotsimisteate: nüüd otsis ta mistahes rõivastuses kaht meest mistahes liiklusvahendis.

      Juhi kõrvalistmel istuv meesterahvas pööras ennast Reacheri poole ja küsis üpris sõbralikul moel: „Kas tohib küsida, mis teie näoga juhtus?”

      „Kõndisin vastu ust,” kostis Racher.

      „Kas tõesti?”

      „Tegelikult mitte päris. Tegelikult komistasin ja kukkusin näoli maha. Mitte just vaimukas. Nagu sellised asjad ikka juhtuvad.”

      „Millal?”

      „Eile öösel.”

      „Kas valutab?”

      „Pole haigust, mida ei raviks üks aspiriin.”

      Mees keeras ennast veel rohkem ja heitis pilgu naisele. Siis juhile. „Ega meil siin aspiriini ei leidu? Saaks meest aidata.”

      Reacher naeratas. Meeskond, valimis rinda pistma iga probleemiga, olgu suure või väiksega. „Ärge selle pärast muretsege,” sõnas ta.

      „Mul peaks olema,” ütles naine. Ta kummardus alla ja võttis auto põrandalt käekoti. Ta sobras selles. Juhi kõrval istuv mees jälgis tema tegevust suurima tähelepanuga. Ta näis elevil olevat. Eesmärk oli püstitatud, see pidi kohe saavutatama. Naine tõmbas välja paki Bayerseid. Ta raputas ühe tableti välja.

      „Anna talle kaks,” sõnas mees. „Paistab, et tal on vaja. Pagan, anna kolm.”

      See oli Reacheri arvates natuke liiga kamandav. Ei pruugi mängujärgse analüüsi käigus kõige paremat muljet jätta. Naine sattus raskesse olukorda. Võib-olla oli tal neid tablette endal vaja. Võib-olla oli tal mingi tervisehäire. Võib-olla oli tal piinlik seda välja öelda. Või kes teab, võib-olla see eesistme tüüp tegeles mingi topeltblufiga. Viimati oli ta igas muus mõttes nii suurepärane, et see kamandamine antakse talle süütu joviaalsuse pähe andeks.

      „Aituma, ühest piisab täiesti,” lausus Reacher.

      Naine poetas väikese valge tableti oma peost tema omasse. Ees istuv mees ulatas veepudeli. Avamata ja külmkapi jahedust alles täis. Reacher neelas tableti alla, keeras korgi lahti ja võttis mehise lonksu.

      „Tänan,” ütles ta. „Tõesti suur tänu.”

      Ta ulatas pudeli mehele tagasi. Too võttis selle vastu ja pakkus juhile. Juht raputas vaikides pead. Ta oli keskendunud teele, hoides kiirust seitsmekümne ja kaheksakümne miili vahel tunnis, ning tuhises edasi. Reacheri arvates oli ta ligi kuue jala pikkune, kuid õlgadest kiitsakas ja veidi kühmus. Tema kael oli peenike ja ilma udemeteta. Hiljuti juuksuris käinud, konservatiivne lõikus. Sõrmuseid ei olnud. Odava sinise särgi käised jäid talle lühikeseks. Randmel oli väikeste keeruliste nupukestega üle külvatud kell.

      Tema kõrval istuv mees oli lühem ja laiem. Mitte just paks, kuid rohkem kui üks hamburger nädalas võiks ta üle kriitilise piiri viia. Nägu prink ja roosa. Juuksed olid heledamad kui juhil, kah hiljuti sama lühikeseks pügatud ja tukk ühele poole kammitud nagu koolipoisil. Talle olid särgikäised pikad, särk ise aga kõhu pealt kitsas ja õlgade juurest lai. Särgikrae oli pakendis seismisest alles kolmnurkne, nii et kraeküljed vastu kaela surusid.

      Naine tema kõrval oli ehk aasta või paar meestest noorem. Pigem neljakümnendate alguses kui keskpaigas. Tema pigimustad juuksed olid kuklale kokku tõmmatud ja patsi punutud. Või hobusesabaks. Või midagi sinnakanti. Reacher ei teadnud täpset juuksuriterminit. Ta paistis olevat keskmist kasvu ja kõhn. Tema särk oli kindlasti väiksema mõõduga kui meeste omad, kuid talle ikkagi suur. Ta oli oma ranguse ja jätke lollused hoiaku juures päris kena. Heledad palged, suured silmad, ohtralt kosmeetikat. Ta näis olevat väsinud ja veidi pinges.