Tagaotsitav. Lee Child

hall katus, ees muruplats, lühike sirge sissesõidutee ja kõnniteeservas jämeda posti otsas kirjakast.

      Kuid oli ka üks oluline erinevus.

      Kolme maja sissesõiduteel seisis auto.

      Neljanda juures ei seisnud.

      Ja neljas oli just see, mille aadressi madam Smith oli šerif Goodmanile andnud.

      „Halb märk,” lausus Sorenson.

      „Halb,” nõustus Goodman.

      Kõik neli maja olid pimedad, nagu sel kellaajal eeldada võiski. Kuid ilma autota maja paistis kuidagi veel pimedam kui teised. See paistis olevat vaikne, tardunud ja tühi.

      Sorenson ronis autost välja. Tee ei kujutanud siin endast muud kui mustkattega kaetud endist taluteed. Drenaaž oli kehv. Vihm ja veevool põldudelt olid rentslisse pori kandnud. Sorenson astus poriribast üle ja peatus tühja sissesõidutee otsas. Goodman tegi sedasama ja ühines temaga. Eriagent vaatas postkasti. Refleks. Kast oli tühi, mis oli õhtuse töölkäija puhul loomulik. Õhtust tööd tegev inimene tühjendab postkasti enne tööleminekut, mitte töölt tulles.

      Kast oli valge nagu kolm ülejäänutki. Sellel seisis omaniku nimi, kirjutatud väikeste kleepstähtedega. Delfuenso.

      „Mis ta eesnimi on?” küsis Sorenson.

      „Karen,” kostis Goodman.

      „Minge ja koputage kindluse mõttes,” ütles Sorenson.

      Goodman läks.

      Ta koputas.

      Vaikus.

      Ta koputas veel kord, pikalt ja kõvasti.

      Vaikus.

      Sorenson läks otse üle muruplatsi naabri ukse taha. Ta lasi kella – korra, kaks, kolm korda. Ta võttis oma töötõendi ja seadis selle valmis. Ootas. Kahe minuti pärast uks avanes ja tema ees seisis pidžaamas meesterahvas. Keskealine ja halli peaga. Sorenson küsis, ega mees ei näinud naabrit eile õhtul koju tulemas.

      Pidžaamas mees vastas, et ei näinud.

      Sorenson küsis, kas naaber elab üksi.

      Jah, ütles mees, üksi. Ta on lahutatud.

      Sorenson küsis, kas naabril on auto.

      Jah, vastas mees, on küll. Kusjuures täiesti korralik. Mitte üle kümne aasta vana. Lahutusrahadega ostetud. Seda nii muuseas.

      Sorenson küsis, kas naaber läheb alati autoga tööle.

      Jah, vastas mees, läheb küll. Muidu tuleks jala minna.

      Sorenson küsis, kas naabri auto seisab tavaliselt sissesõiduteel.

      Mees ütles, et seisab küll – terve päeva enne tööd ja terve öö pärast tööd. Auto seisab täpselt seal, kus on õline laik, mida nad võivad oma silmaga näha, kui lähemale astuvad ja natuke uurivad, ning lekkiv käigukast ongi selle auto ainus viga. Naaber oleks pidanud selle probleemiga ammu tegelema, muidu võib auto igal hetkel seisma jääda, aga mõned inimesed lihtsalt ignoreerivad selliseid asju. Seda nii muuseas.

      Sorenson küsis, kas naaber vahel ööseks ära ka jääb.

      Ei, vastas mees, ei jää. Ta töötab baaris ja on 00.10 igal õhtul kodus nagu kellavärk, välja arvatud koristamispäevad, kui ta jõuab koju umbes kell 00.35. Proua Delfuenso on kena inimene ja hea naaber, ütles mees, ma loodan, et temaga pole midagi halba juhtunud.

      Sorenson tänas meest ja ütles, et ta võib tagasi magama minna. Mees avaldas lootust, et temast oli abi. Sorenson kostis, et oli küll. Mees lisas, et kui ta soovib rohkem teada saada, tuleks tal ka teiselt poolt naabritega kõnelda. Nad on nagu lähedasemad. Tegelikult võib öelda, et sõbrad. Neil oli seal tööjaotus. Näiteks ööbib proua Delfuenso laps naabrite juures, kui tema on tööl.

      „Karenil on laps?” küsis Sorenson.

      „Tütar,” noogutas mees. „Kümneaastane. Sama vana kui naabritüdruk. Nad ööbivad seal ja siis toob Karen nad hommikul enda juurde, pakub hommikusööki ja viib koolibussi peale.”

      KUUSTEIST

      Reacher ei olnud kunagi hüpnoosi all viibinud, kuid tema meelest tekitas sõit mööda tühja öist maanteed ligikaudu samasuguse efekti. Baas- ja tunnetuslikud vajadused olid nii tühised, et neid suutis rahuldada mingi mikroskoopiline ajusegment. Ülejäänu tiksus vabakäigul. Laubasagaral ei olnud midagi teha, kuklasagaral millegagi võidelda. Mis tähendab täielikku lõõgastusseisundit. Aeg ja ruum puhkasid. Dodge’i tagatuled säravad igavesti kuskilt eemalt. Reacher tundis, et ta võib sõita tuhat miili nendeni jõudmata.

      Tavaliselt täitsid tühjuse ta peas arvud. Mis ei tähenda, nagu oleks ta iseäranis tugev matemaatik olnud. Kuid arvud viipasid talle kutsuvalt, nad väänlesid ja keerlesid ning ilmutasid oma varjatud külgi. Võis näiteks juhtuda, et ta pilk langes kiirusemõõtjale ja ta märkas, et sõidab seitsekümmend kuus miili tunnis, mille järel talle torkas pähe, et 76 ruudus on 5776 – lõpus seesama 76, millest arv alguse sai, ja seega osutub 76 automorfseks arvuks, missuguseid esimeses sajas on ainult kaks, teine on 25, mille ruut on 625 ja selle ruut omakorda 390 625, mis on ju huvitav.

      Või siis lõikab ta kasu tõsiasjast, et kogu piirkonna võmmid on kõik teesulu juures, ja laseb kiirusel tõusta kaheksakümne ühe miilini tunnis, lõbustades end seejuures mõttega, et 1 jagatud 81-ga teeb kümnendmurruna 0,0123456789 ja siit edasi seesama kümnenumbriline periood – 0123456789 – ikka ja jälle uuesti, kuni igaviku lõpuni, isegi kauem, kui tal kuluks Dodge’i kinnipüüdmiseks.

      Kuid täna öösel hiilisid tema juurde kõigepealt sõnad.

      Iseäranis viis sõna Alan Kingi suust: pluss see, mida Karen soovib. Kui ta käskis kohvi tuua. Kaks topsi koore ja ühe lusikatäie suhkruga pluss see, mida Karen soovib. Mis kuidagi ründas Reacheri arusaama neist kui meeskonnast. Meeskonnakaaslased teavad üksteise kohvieelistusi une pealt. Nad on puhkeruumides sada korda koos järjekorras seisnud – lennujaamades, Starbucksi kohvikutes, nimetutes päevinäinud einelaualobudikes. Nad on söögimajades ja restoranides koos süüa tellinud. Nad on üksteisele sööki-jooki ette kandnud.

      Kuid King ei teadnud, millist kohvi Karen joob.

      Järelikult Karen kas ei olnud üldse meeskonnaliige või siis mitte alaline meeskonnaliige, ja ta võis olla ka uus liige. Hiljutine lisanduja. Mis võiks seletada tema sõnaahtrust. Võib-olla tundis ta end ebakindlalt. Võib-olla talle tema uued kaaslased lihtsalt ei meeldinud. Võib-olla tema ei meeldinud neile. Igatahes oli Alan King temast kõnelnud kärsitul ja põlglikul toonil, sealjuures tema juuresolekul. Nagu teda polekski seal. Ta ütles: Karen ei oska sõita. Ja kui Karen kohvisoovi ei ilmutanud, ütles Alan: Siis Karenile mitte midagi.

      Ei, see siin ei olnud kolmik. Kuid King ja McQueen olid paar ning vaid talusid uustulnukat.

      Sorenson ja Goodman said taas kokku Karen Delfuenso tühjal õliplekilisel sissesõiduteel ning eriagent rääkis šerifile Delfuenso tütrest.

      „Oh jumal küll,” pomises Goodman. Ta silmitses teist naabermaja. „Ja plika on praegu seal?”

      „Kui ta just unes ei kõnni. Ja arvab, et näeb hommikul ema.”

      „Me ei tohi talle praegu midagi öelda. Vara. Peame enne kindlad olema.”

      „Me ei ütlegi talle midagi. Veel mitte. Aga me peame naabriga rääkima. Veel on võimalus, et me näeme tonti, mida pole. Et juhtus midagi süütut ja Karen on sellest teatanud.”

      „Arvate?”

      „Tegelikult ei arva. Kuid me peame kontrollima.”

      Niisiis lõikasid nad koos üle teise muruplatsi ja Sorenson püüdis oma koputust nii doseerida, et see ärataks küll magava täiskasvanu, kuid mitte magavat last. Raske ülesanne. Esimesel katsel ei ärganud keegi. Teine katse võis ka kõik üles ajada. Igatahes ilmus selle tagajärjel uksele umbes kolmekümnene väsinud naisterahvas.

      Karen Delfuenso ei olnud midagi teatanud.

      SEITSETEIST

      Järgmised