Kaksteist I. Justin Cronin

sai asja. Guilder teadis, et sai asja. Sest Amy ongi senimaani elus.

      Guilderi kabinet asus Fairfaxi maakonnas igas muus mõttes ilmetu madala föderaalasutuste hoone kolmandal korrusel – ERA jagas maja muu hulgas ka tehnoloogiate hindamise büroo, sisejulgeoleku ministeeriumi jõujaamade eriüksuse, riikliku ookeani- ja atmosfääritalituse ning laste päevakoduga – ja selle aken vaatas 66. osariikidevahelise maantee poole. Oli mälestuspäeva nädalavahetusele järgnev esmaspäev, kuid maanteel polnud peaaegu ainsatki autot. Paljud inimesed olid linnast juba lahkunud. Guilderi ettekujutuse kohaselt nõuti nüüd sisse rohkesti tänuvõlgu. Ämm New Yorgi osariigi põhjaosas. Sõber mägedes palkmajakeses. Aga kuna kogu lennuliiklus oli peatatud, said inimesed sõita ainult teatavale kaugusele, ja suurt vahet seal lõppude lõpuks ei olnudki. Pole võimalik ennast igavesti looduse eest peita. Või vähemalt nii oli Guilderile räägitud.

      Tüdruk oli kuidagiviisi Coloradost minema pääsenud. Mõne tunni pärast püüti tema tunnussignaal kinni Wyomingi lõunaosas. See tähendas, et ta viibib autos ega ole üksi, sest keegi pidi ju autot juhtima. Seejärel ta kadus. Tema biomonitori raadiosaatja oli väikese levialaga ja tehiskaaslaste jaoks liiga nõrk. Ta pidi jääma kõigest paari miili kaugusele mõnest mobiilsidemastist ja pealegi mitte kohaliku, vaid föderaalse jälgimisvõrguga ühendatud süsteemi mastist. Wyomingis aga oli tähtsamatest maanteedest kaugemale hoidudes kerge neid vältida. Ta võis praegu olla kus tahes. Inimene, kelle seltsis ta viibis, oli taibukas.

      Uksekoputus katkestas ta mõttejärje. Guilder pööras ennast aknalt ära ja nägi uksel seismas ameti peatehnikut Nelsonit. Tont küll, mis nüüd lahti on?

      „Mul on häid uudiseid ja halbu uudiseid,” kuulutas Nelson.

      Nelson kandis nagu ikka musta värvi T-särki ja džiine, tema kasimata jalad olid aga topitud plätudesse. Kiire jutuga Nelson oli Rhodesi stipendiumi saades lõpetanud Massachusettsi tehnoloogiainstituudi mitte ühe, vaid kahe doktorikraadiga – biokeemia ja infosüsteemide alal – ning tarkuselt kõikidest teistest hoones viibijatest miili võrra eespool, kusjuures see tõsiasi oli talle endale liigagi hästi teada. Talle oli ikka veel omane noore inimese hoiak pidada maailma terveks sarjaks pisut ärritavateks probleemideks, mida loovad inimesed, kes ei ole nii vinged ja nutikad, kui on tema ise. Ehkki nende suhted olid südamlikud, oli Nelsonil kombeks kohelda Guilderit nagu tudisevast vanurist lapsevanemat, kes väärib küll austust, aga pole enam päris täisväärtuslik, ja see tekitas nördimust, sest tuli tegelaselt, kes kammib juukseid vist ainult igal neljandal päeval, kuigi Guilder oli sunnitud möönma, et lausa alusetu selline suhtumine ka ei olnud. Nelson ei olnud viiekümne seitsmene nagu Guilder, vaid kahekümne kaheksane, ning kõik, mida ta tegi, pani Guilderi ennast vanana tundma.

      „Kas tüdrukust on mingeid märke?”

      „Nada.” Nelson sügas oma sassi habet. „Neid ei ole me saanud.”

      Guilder hõõrus magamatusest kipitavaid silmi. Ta pidi koju minema, et duši all käia ja puhas ülikond selga panna. Ta polnud kahe ööpäeva jooksul kontorist lahkunud, oli tukkunud sohval ainult mõne silmatäie ja toitunud müügiautomaatide rämpsust. Ka sõrmedega oli midagi lahti. Need olid tuimad ja kihelesid.

      „Sa ju ütlesid midagi heade uudiste kohta?”

      „Sõltub sellest, kuidas asja vaadata. Väljendusvabaduse seisukohalt ei ole tegu tõenäoliselt just parima uudisega, aga näib, et keegi on selle Denveri kuutõbise lõpuks vaikima sundinud. Minu oletuse kohaselt oli see RJA või siis sai mõni Leari lemmikloomake ta viimaks ometi kätte. Emmal-kummal juhul on too eputis eetrist igaveseks väljas.”

      Denveri Viimane Kaitseliin … Guilder oli nagu kõik teisedki tema videoid vaadanud. Seda selli tuleb söakuse eest tunnustada. Tema isiku kohta liikus ringi mitmesuguseid teooriaid ja üldise arvamuse kohaselt oli ta erivägedes või mereväe eriüksustes teeninud endine sõjaväelane.

      „Ja milline on siis see halb uudis?”

      „Haiguste kontrollist saabusid äsja uued numbrid. Paistab nii, et esialgses algoritmis ei võetud õigesti arvesse seda, kui palju need elukad süüa armastavad. Kui nad oleksid minu käest küsinud, oleksin võinud neile öelda. Küsimus on kas selles või siis on mõni suveks tööle võetud intern unelenud, kuidas ta oma plikale viimati keeras, ja kusagil koma valesse kohta pannud.”

      Mõnikord meenutas Nelsoniga vestlemine katset hoida viieaastast last õigel järjel. Küll geeniust, kuid sellegipoolest viieaastast. „Palun lase lihtsalt tulla.”

      Nelson kehitas õlgu. „Praeguse seisuga näib kõige värskemate prognooside alusel sedamoodi, et meid ootab ees tihendatud ajagraafik. Midagi kolmekümne üheksa päeva kanti.”

      „Kas sa pead silmas rannikuid?”

      „Hm, mitte just täpselt.”

      „Mida siis?”

      „Kogu Põhja-Ameerika mandrit.”

      Guilderi silmade eest jooksis läbi hall vari. Ta oli sunnitud istet võtma.

      „Riigi keskosas juba toimub vastuaktsioon,” jätkas Nelson. „Minu oletuse kohaselt püüavad nad selle maha põletada. Kõigepealt suuremad asustuskeskused ja siis kõik teised, kes on sinna veel jäänud.”

      „Taevane arm.”

      Nelson kortsutas kulmu. „Üldkokkuvõttes on see väike hind. Ma tean, mida ma teeksin, kui oleksin näiteks Venemaa president. Ma ei laseks sellel mitte mingil juhul tiigi teisele kaldale karata.”

      Mees rääkis õigust ja Guilder teadis seda. Ta tajus, et tema parem käsi on tõmblema hakanud. Ta haaras sellest vasakuga kinni, et krampe kontrolli all hoida ja liigutused normaalsed välja näeksid.

      „Boss, kas sul on midagi viga?”

      Ka vasak jalg oli värisema hakanud. Ta tundis arusaamatut vajadust naerda. Arvatavasti oli põhjuseks stress. Ta neelatas vaevaliselt, sest kurku oli tekkinud sapi maitse.

      „Otsi see tüdruk üles.”

      Kui Nelson oli läinud, istus Guilder mõne minuti kabinetis ja püüdis ennast kokku võtta. Värisemine oli kadunud, kuid kihk naerma hakata ei olnud – seda sümptomit tuntakse eufemistliku nimetuse „emotsionaalne tasakaalutus” all. Lõpuks ta lihtsalt andis alla ja tõi kuuldavale üheainsa puhastava rõkatuse. Jeesus, see kõlas nii, nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Ta lootis, et ukse taga seda keegi ei kuulnud.

      Ta väljus hoonest, tõi garaažist beeži Toyota Camry ja sõitis Arlingtoni oma linnamajja. Ta tahtis küll ennast puhtaks pesta, kuid ühtäkki tundus see nagu töötegemine ja ta valas endale viskit ning sirvis telekanaleid. Ei olnud kulunud kuigi palju aega, et kõik saatevõrgud kuni ilmakanalini tähistaksid hädaolukorra mõne meeldejääva väljendiga („kriisis riik” jne), kõik uudistelugejad näeksid aga vaevatud ja magamata välja – ja iseäranis veel need, kes edastasid oma sõnumit maantee äärest, tasustaks maisipõld, mööda roomavad pikad autorivid ja mõttetu tuututamine. Kogu maa oli hangumas nagu rikkis käigukast. Ta vaatas kella – 20.05. Vähem kui tunni aja pärast laskub riigi keskosale pimedus.

      Ta hiivas oma sõnakuulmatu keha kušetilt üles ja läks mööda treppi teisele korrusele. Trepp oli olnud üks tulevikumuresid. Mida ta peale hakkab, kui ei suuda enam trepist käia? Aga nüüd pole sellel vist enam mingit tähtsust. Ta keeras vannitoas dušivee voolama, võttis ennast aluspükste väele ja jäi soojemat vett oodates peegli ette seisma. Naljakas oli see, et ta ei näinudki eriti haige välja. Vahest pisut kõhnem. Oli olnud aeg, kui ta pidas ennast sportlikuks tüübiks – ta käis Bowdoinis murdmaajooksu tegemas –, kuid nüüd olid need päevad kauge minevik. Tema töö, mille juurde kuulus saladuste hoidmise nõue, oli küll muutnud võimatuks abiellumise, kuid isegi pärast neljakümnendat eluaastat oli Guilder … noh, kui just mitte suutnud päid pöörduma panna, siis vähemalt endale tegevust leidnud. Hulk diskreetseid armulugusid – ja kõik need olid kiiduväärsed. Ta tundis enda üle uhkust, et oli neid kohtamisi kvaliteetselt ohjanud, kuid ühel heal päeval sai kõik lihtsalt otsa. Pilgud, mis oleksid võinud tema omale vastata, libisesid tast mööda, varem viimistletud sissejuhatuse ülesannet täitnud vestlused ei viinud enam