Kaksteist I. Justin Cronin

oma ringe teevad. Väljaspool maja lubaski emme tal seda mütsi pähe panna ainult Rongilinnas, sest inimesed viskaksid muidu tema üle nalja, kuid nüüd tohtis Danny enda meelest seda mütsi kanda küll.

      Ta asus teele koidu ajal. Bussivõtmed olid taskus otse vastu reit surutud. Bussipark asus täpselt 3,2 miili kaugusel. Ta polnud veel järgmise kvartalinigi kõndinud, kui nägi esimesi surnukehi. Mõned olid autos, mõned aga lebasid koduesisel muruplatsil või lösutasid prügikonteineril või rippusid koguni puu otsas. Nende nahk oli muutunud samasugusel viisil sinakashalliks nagu proua Kimi oma ja riided liibusid tihedasti suvekuumuses punsunud jäsemetele. Seda oli halb, kuid samas kummaline ja ühtlasi ka huvitav vaadata. Kui Dannyl oleks olnud rohkem aega, oleks ta seisma jäänud, et neid lähemalt uurida. Oli palju prahti, paberitükke, plasttopse ja laperdavaid kilekotte, see aga ei meeldinud Dannyle. Inimesed ei tohiks prahti maha loopida.

      Kui ta bussiparki jõudis, paistis päike juba soojalt ta turjale. Suurem osa busse oli küll pargis, kuid sugugi mitte kõik. Nad olid pargitud ridadesse, kus leidus tühje kohti, ja see oli nagu puuduvate hammastega suu. Aga Danny buss number 12 ootas tavalises paigas. Maailmas leidub palju liiki busse – on linnade vahel sõitvaid busse, juhuveobusse, linnaliinibusse ja turismibusse – ning Danny teadis nendest kõike. Talle meeldis saada mõne asja kohta teada kõike, mida on võimalik teada saada. Tema buss oli Redbird 450 mudel Foresight. Kõige nõudlikumaid tehnikastandardeid järgides ehitatud 450 oli varustatud pingutamist mittevajavate raamikinnitustega, kapotitõstmisseadisega Easy Hood AssistTM, tipptasemel infopaneeliga, mis pakkus ohtrasti andmeid nii bussi juhile kui ka selle hooldajatele, ja eriprojekti alusel valmistatud šassiiga Redbird ComfortrideTM ning kujutas endast parasjagu kõige ohutumat, kvaliteetsemat ja pikema tööeaga valikuvõimalust selles valdkonnas.

      Danny ronis bussi ja torkas võtme süütelukku. Suur Caterpillari diiselmootor ärkas möirates ellu ja tema kõhtu tulvas soojust. Ta vaatas kella, mis näitas 6.52. Kui pikem osuti jõudis kaheteistkümne kohale, lükkas ta käigu sisse ja alustas sõitu.

      Esialgu oli küll imelik sõita mööda tühje tänavaid, kus polnud ainsatki inimest, aga esimesele peatusele – Mayfieldsi peatus, Robert ja Shelly – lähenedes oli Danny juba saavutanud oma tavalise hommikuse rütmi. Oli kerge ette kujutada, et täna on lihtsalt üks tavaline päev. Ta peatas bussi. Noh, Robert ja Shelly jäidki ju mõnikord hiljaks. Ta andis siis signaali ning nad sööstsid uksest välja, ema aga hüüdis neile järele, et nad oleksid tublid ja tunneksid ennast hästi, ning saatis nad kätt lehvitades teele. Rõdudega puumaja ei olnud kuigi palju suurem sellest, milles elas Danny koos emmega, kuid oli kenam, kaetud kõrvitsakollase värviga ja paiknes laia, kiigega veranda taga. Kevadel rippusid rõdupiiretelt alati alla lillekorvid. Korvid olid veel praegugi alles, kuid lilled olid närtsinud. Ka muru vajas niitmist. Danny väänutas kaela, et läbi esiklaasi ülespoole vaadata. Üks teise korruse aken nägi välja nii, nagu oleks see piida seest välja rebitud. Selle koha peal, kus oli varem aken, rippus veel praegugi keelena välja tolknev kardin. Ta tuututas ja ootas ühe minuti. Aga sellegipoolest ei tulnud kedagi.

      Seitse null kaheksa. Ta pidi ka teistesse peatustesse jõudma. Ta sõitis tänavanurgalt ära ja juhtis bussi ümber külili lebava Priuse. Tee peal sattus talle ette muidki asju. Kummuli keeratud ja laiaks litsutud politseiauto. Kiirabiauto. Surnud kass. Paljude majade uksele oli värvipihustiga joonistatud X, mille harude vahel olid numbrid ja kirjatähed. Teise peatusse Castle Oaksi nimelise elamukompleksi juures jäi ta juba kaksteist minutit hiljaks. Brittany-Maybeth-Joey-Darla/Denise. Ta andis pasunaga pika signaali ja siis veel ühe. Aga sellel polnud mingit mõtet. Danny tegi nüüd lihtsalt seda, mida oli harjunud tegema. Castle Oaks kujutas endast suitsevaid varemeid. Kogu kompleks oli maani maha põletatud.

      Uued peatused. Kõik nad oli ühesugused. Ta juhtis bussi lääne poole Cherry Creeki. Majad olid siin suuremad ja neid lahutasid teest laiad murunõlvad. Kogukad ja leherohked puud heitsid tänavale laigulisi varjukardinaid. Siin oli olemine vaikne ja rahumeelsem. Majad nägid välja täpselt nii nagu alati ja Danny pilgu ette ei jäänud ainsatki laipa. Aga lapsi ei olnud ikkagi.

      Nüüd oleks bussis pidanud olema juba kakskümmend viis last. Vaikus tekitas kõhedust. Tee peal kasvas bussis alati lärm, kõikides peatustes lisas iga sisenenud lapsuke seda veel kübekese juurde, nii nagu filmimuusika valjeneb enne lõpustseeni. Lõpustseeniks oli lamav politseinik. Lamav politseinik Lindleri avenüül. Danny, pane üle politseiniku! karjusid nad kõik. Pane üle! Ja ehkki ta poleks tohtinud seda teha, lisas ta bussile pisut gaasi, raputas nad istmelt lendu ja tundis selle üheainsa hetke jooksul, et kuulub nende hulka. Ta ei olnud kunagi olnud nendesarnane laps – üks lihtsalt koolis käiv laps. Aga kui buss üle kühmu sõitis, siis ta oli niisugune laps.

      Danny mõtles parajasti sellele ning tundis lastest puudust, tundis puudust isegi Billy Nice’ist, tema tobedatest naljadest ja ha-ha-haast, kui nägi eespool üht poissi. See oli Timothy. Ta ootas koos vanema õega nende maja juurde viiva sissesõidutee otsal. Danny oleks poisi kus tahes ära tundnud tänu tema juuksepööristele: kaks tutti tõusid pea tagaküljelt ülespoole nagu putukatundlad. Teises või kolmandas klassis õppiv Timothy oli üks noorimaid nendest lastest ja ka väikest kasvu. Vahetevahel ootas koos temaga kittelkleiti kandev matsakas pruuni nahaga majapidajanna, kuid enamasti oli see poisi vanem õde, kes õppis Danny meelest keskkoolis. Ta oli naljaka väljanägemisega tüdruk – mitte ha-haa naermiseks naljakas, vaid naljakalt veider, sest tema juuksed olid triibustatud Pepto värviga, mida emme Dannyle andis, kui ta kõht liiga kiiresti söömisest närviliseks muutus, ja ta kasutas palju musta silmapliiatsit, mis tegi ta nende õudusfilmide maalide sarnaseks, kelle silmad liiguvad. Tal oli kummaski kõrvas oma kümmekond neeti. Enamasti kandis ta koerakaelarihma. Koreakaelarihma! Nagu oleks ta koer! Kummalisel kombel oli ta Danny arvates omamoodi näguski, kui poleks olnud kogu seda imelikku kraami. Danny ei tundnud temavanuseid tüdrukuid, tegelikult mitte mingisuguses vanuses tüdrukuid, ja talle meeldis, kuidas õde koos vennaga ootas, hoides tal käest kinni, kuid lasi bussi lähenedes käe lahti, et teised lapsed ei näeks.

      Ta peatus sissesõidutee otsa juures ja tõmbas hooba, et uks lahti teha. „Hei,” ütles ta, sest talle ei tulnud midagi muud pähe. „Hei, tere hommikust.”

      Nüüd oleks just nagu pidanud olema nende kord rääkida, kuid nad ei öelnud midagi. Danny laskis pilgu kähku üle nende nägude. Nende ilmest ei osanud ta midagi välja lugeda. Ükski Thomase rong ei näinud välja nii nagu nemad praegu. Thomase rongid olid õnnelikud või kurvad või mossis, kuid see siin oli midagi muud – see oli nagu televiisori tühi ekraan siis, kui kaabeltelevisioon ei tööta. Tüdruku silmad olid paistes ja punased, juuksed aga kuidagi sasitud. Timothy nina tilkus ja ta hõõrus seda kogu aeg randmeseljaga. Nende rõivad olid kortsus ja määrdunud.

      „Me kuulsime, kuidas sa tuututasid,” ütles tüdruk. Tema hääl oli kähe ja värisev, nagu poleks ta seda mõnda aega kasutanud. „Me olime keldris peidus. Meil sai kaks päeva tagasi toit otsa.”

      Danny kehitas õlgu. „Minul oli Lucky Charmsi. Aga ainult veega. Nad ei ole niiviisi head.”

      „Kas veel keegi on jäänud?” päris tüdruk.

      „Kuhu jäänud?”

      „Ellu jäänud.”

      Danny ei teadnud, kuidas sellele vastata. Küsimus näis olevat liiga suur. Võib-olla ei olnudki kedagi. Ta oli näinud palju laipu. Timothy juuresolekul aga ei tahtnud ta seda öelda.

      Ta heitis pilgu poisi poole, kes polnud senimaani midagi lausunud, vaid üksnes närviliselt randmega nina hõõrunud. „Kuule, Timbo. Kas sul on allergia? Minul mõnikord on.”

      „Meie vanemad on Telluride’is,” nentis poiss. Ta vaatas oma jooksukingade poole. „Consuela oli koos meiega. Aga ta lahkus.”

      Danny ei teadnud, kes see Consuela on. On raske, kui inimesed ei vasta sinu küsimusele, vaid hoopiski teisele küsimusele, mis sulle pähegi ei tulnud.

      „Olgu pealegi,” sõnas Danny.

      „Ta on hoovis.”

      „Kuidas ta saab hoovis olla, kui ta lahkus?”

      Poisi silmad läksid pärani. „Sest ta on ju surnud.”

      Paari