Kaksteist I. Justin Cronin

olnud Danny Chayesi jaoks kõige halvem asi maailmas.

      Elektri puudumine tähendas ka seda, et ei olnud enam televiisorit ja ta ei saanud Thomast vaadata. Emme oli talle miljon korda rääkinud, et Thomas on pisikestele poistele, kuid raviarst doktor Francis ütles, et selle vaatamisest pole midagi, kui Danny püüab teha ka teisi asju. Tema lemmik oli vedur James. Dannyle meeldisid selle punane värv ja sama värvi tender ning veduri tuututamine tegi kurgus kõige suuremat kõdi. Nägudest oli Dannyl raske aru saada, aga Thomase rongide ilmed olid alati täpsed ja kergesti jälgitavad ning asjad, mida nad üksteisega tegid, ja vingerpussid, mida nad armastasid mängida, olid naljakad. Kui pöörmed seati ümber nii, et Percy kihutas vastu söelaadurit. Kui kiirrongi vedav Gordon kallati tervenisti šokolaadiga üle, sest ta oli nii ennasttäis vedur. Lapsed heitsid bussis vahel Danny üle nalja, kutsudes teda raudteeülem Topham Hattiks ja lauldes seda laulu mitte õigete, vaid inetute sõnadega, kuid enamasti ei teinud Danny sellest väljagi. Oli siiski üks laps. Tema nimi oli Billy Nice, aga ta polnud sugugi meeldiv. Ta käis kuuendas klassis, kuid Danny meelest oli ta mitu korda istuma jäänud, sest tal oli täiskasvanud mehe keha. Ta tuli iga päev bussi ainsagi raamatuta, irvitas trepist üles astudes Danny poole ja lonkis sigaretihaisust saba järele vedades ning teiste poistega käsi kokku lüües ja neid tervitades istmeridade vahelt läbi.

      Hei, Topham Hatt, kuidas täna Sodori saarel lood on? Kas vastab tõele, et proua Hatt tahab saada köögis?

      Ha-ha-haa, naeris Billy. Ha-ha-haa. Danny ei öelnud kunagi midagi vastu, sest see oleks asja ainult hullemaks teinud. Ta ei rääkinud härra Purvisele kunagi midagi, sest ta teadis, mida too ütleks. Pagana päralt, Danny, miks sa lased tollel pisikesel pasajunnil endaga niiviisi ümber käia? Issand ise teab, et sa oled üks isemoodi tegelane, kuid sa pead siiski enda eest seisma. Sina oled selle laeva kapten. Kui sa lased neil mässama hakata, on järgmise asi see, et kõik lendab vastu taevast.

      Ekspediitor härra Purvis meeldis Dannyle. Härra Purvis oli alati olnud Danny ja ka emme sõber. Emme oli üks sööklatädidest ja seetõttu nad teineteist tundsidki ning härra Purvis käis pidevalt nende majas ja parandas prügiveskit või lõi lahtise verandalaua kinni, kuigi tal oli endal olemas abikaasa proua Purvis. Ta oli suurt kasvu kiilaspäine mees, kellele meeldis läbi hammaste vilistada ja kes sikutas kogu aeg pükse ülespoole. Mõnikord käis ta külas õhtul pärast seda, kui Danny oli voodisse heitnud. Danny kuulis elutoas mängivat televiisorit ning seda, kuidas nad kahekesi naersid ja juttu ajasid. Need õhtud meeldisid Dannyle. Need tekitasid temas hea tunde, mis oli väga mõnus. Kui keegi küsis, siis ütles emme alati, et Danny isa „ei ole pildil”, ja see vastaski täpipealt tõele. Oli küll pilte emmest majas ja Dannyst ja neist mõlemast kahekesi. Aga ta polnud kordagi näinud pilti, millel oleks olnud tema isa. Danny isegi ei teadnud selle mehe nime.

      Buss oli olnud härra Purvise idee. Ta õpetas Danny bussipargi juures parklas autot juhtima, käis koos temaga bussijuhiluba hankimas ja aitas tal taotlust koostada. Emme ei olnud esialgu asjas nii kindel, sest ta vajas majas kasulikust vedurist Danny abi, ja ka sotsiaaltoetuse pärast, mis tähendas valitsuselt saadavat raha. Kuid Danny teadis tõelist põhjust, mis seisnes selles, et ta oli teistsugune ja eriline. Emme selgitas oma hoolitseva häälega, et tööga on niiviisi, et inimene peab olema „kohanemisvõimeline”. Seal juhtub nii mõndagi ja igasuguseid asju. Võtkem näiteks söökla. Mõnel päeva pakutakse sööklas hot dog’i, mõnel päeval lasanjet ja mõnel päeval kanakotletti. Menüüs võidakse öelda üht asja, aga tuleb välja, et on teine asi. Sa ei saa seda alati kindlalt teada. Kas see ei vii teda endast välja?

      Aga buss ei ole söökla. Buss on buss ja liigub täpselt sõiduplaani järgi. Rooli taha saades tundis Danny ennast väga mõnusalt suurema ja sügavamana kui kordagi varem oma elu jooksul. Ma juhin bussi! Suurt kollast bussi, mille istmed on kõik ühtlaselt reas, käigukastil on kuus käiku ja tagasikäik ning kõik asjad on kenasti ja korralikult tema ette laotud. See polnud küll rong, aga midagi üsna sinnapoole, ja bussipargist minema sõites kujutas ta igal hommikul ette, et on Gordon, Henry, Percy või koguni Thomas ise.

      Ta oli alati õigel ajal kohal. Nelikümmend kaks minutit bussipargist lõpp-peatuseni, 8,2 miili, üheksateist peatust, kakskümmend üheksa reisijat – just nimelt nii. Robert-Shelly-Brittany-Maybeth-Joey-Darla-ja-Denise(kaksikud) – Pedro-Damien-Jordan-Charlie-Oliver(O-mees) – Sasha-Billy-Molly-Lyle-Dick (Pakspea) – Richard-Lisa-Mckenna-Anna-Lily-Matthew-Charlie-Emily-JohnJohn-Kayla-Sean-Timothy. Vahel ootas mõni kodukitlis ema või kohvikruusi käes hoidev pintsaku ja lipsuga isa koos nendega tänavanurgal. Danny, kuidas sul täna läheb? võisid nad öelda, näol naeratus, mis tähendas „tere hommikust”. Tead sa, sinu järgi võiks kella õigeks seada.

      „Ole mu vedur,” ütles emme ikka, ja seda Danny oligi.

      Aga nüüd olid lapsed läinud. Mitte ainult lapsed, vaid kõik. Emme ja härra Purvis ja võib-olla kõik inimesed maailmas. Ööd olid pimedad ja vaiksed, kusagil ei põlenud ainsatki lampi. Mõnda aega oli olnud palju lärmi – inimesed karjusid ja sireenid huilgasid. Tänaval mürisesid sõjaväeveokid. Ta oli kuulnud püssipauke. Pauh-pauh-pauh-pauh! Danny oleks tahtnud teada, mille pihta seal lastakse, kuid emme ei öelnud. Ta käskis oma tugevat häält kasutades Dannyl majja jääda, televiisorit mitte vaadata ja akendest eemale hoida. Danny küsis, kuidas jääb bussiga, ja emme ütles kõigest, et pagana päralt, Danny, ära sa nüüd bussi pärast küll muretse. Kool jääb täna ära. Aga mis saab homme, küsis Danny. Ja emme ütles, et ka homme jääb ära.

      Ta ei teadnud, mida endaga ilma bussita ette võtta. Ta aru oli hüplik nagu maisitera tulisel pannil. Ta soovis, et härra Purvis tuleks nende juurde ja vaataks koos emmega televiisorit, sest see tekitas temas alati igas mõttes parema tunde, kuid mees ei tulnud. Maailm jäi vaikseks ehk selliseks, nagu ta nüüd oli. Väljas olid koletised. Nii palju oli Danny ära jaganud. Praegu oli aga väljas see naine teiselt poolt tänavat, proua Kim. Proua Kim õpetas viiulit mängima, lapsed käisid tema majas tunnis ja kui suviti olid aknad päeval lahti, kuulis Danny nende mängu: „Sära, sära, täheke” ja „Maryl oli väike tall” ja muid asju, mille pealkirju ta ei teadnud. Nüüd viiulit ei olnud ja proua Kim rippus üle verandapiirde.

      Ja siis kuulis Danny ühel ööl, et emme nutab magamistoas. Vahetevahel ta nuttiski niiviisi ihuüksinda ning see oli normaalne ja loomulik ja Dannyl polnud vaja seepärast muretseda, kuid see nutt tundus olevat teistmoodi. Ta lamas pikka aega voodis, kuulatas ja oleks tahtnud teada, kuidas see on, kui sa tunned midagi nii kurba, et see paneb su nutma, aga säärane mõte oli nagu mõni asi niisugusel riiulil, kuhu sa ei ulata. Mõnda aega hiljem ta ärkas pimeduses tundest, et keegi puudutab ta juukseid, ja silmi avades ta nägi, et ema istubki seal. Dannyle ei meeldinud, kui teda puudutati, sest see tekitas ebaleva tunde, nagu oleks midagi kohutavalt valesti, aga emme puudutusest polnud tal midagi – enamasti küll seepärast, et ta oli sellega harjunud. Emme, milles on asi, küsis Danny. Mis on valesti? Kuid emme ütles ainult, et jää nüüd kuss, Danny, jää kuss. Emmel lebas süles miski asi, mis oli käterätikusse mähitud. Danny, ma armastan sind. Kas sa tead, kui väga ma sind armastan? Emme, ka mina armastan sind, ütles ta, sest see on õige asi vastata, kui keegi ütleb „ma armastan sind”, ja ta jäi emme hellitavat kätt tundes magama, hommikul oli aga emme magamistoa uks suletud ja seda ei tehtudki enam lahti ning Danny teadis. Tal ei olnud isegi vaja vaatama minna.

      Ta jõudis otsusele, et sõidab sellegipoolest bussiga.

      Sest võib-olla ta polnudki ainus ikka veel elus olev inimene. Sest bussi juhtimine tegi talle kangesti mõnusa tunde. Sest ta ei teadnud, mida muud võiks ta endaga ette võtta nüüd, kui emme on magamistoas ja piim pahaks läinud ja nii palju päevi möödunud.

      Eelmisel õhtul pani ta oma riided – khakipüksid, valge kõva kraega särgi ja pruunid paeltega kingad – valmis ja pakkis sisse lõunaeine, nagu emme oli alati teinud. Peale maapähklivõi, mõne täisterajahust kuivikleiva ja kotikese kõvaks läinud vahukommide ei olnud enam suurt midagi söödavat järel, kuid ta oli hoidnud alles pudeli Mountain Dew’d, ning ta tõstis kõik need asjad koos taskunoa ja oma õnnemündiga seljakotti ning läks siis kapi juurde, et võtta siniste triipudega vedurijuhimüts, mille emme oli talle Rongilinnas ostnud. Rongilinn oli üks park, kus lapsed said sõita selliste rongidega,