Kaksteist I. Justin Cronin

Seal pidavat kõik olema väljaspool ohtu.”

      Otsustades selle järgi, mida Danny oli näinud, oli ka sõjavägi kaunikesti surnud. Aga Mile High oleks nende jaoks vähemalt mingi koht, kuhu minna. Selle peale ei olnud ta tegelikult varem mõelnudki. Kuhu ta õige läheb?

      „Mina olen April,” ütles tüdruk.

      Ta nägigi aprilli moodi välja. On naljakas, kuidas mõned nimed saavad niisugused olla. Nad lihtsalt just nagu sobiksid.

      „Mina olen Danny,” kostis ta.

      „Ma tean,” ütles April. „Danny, palun, eks? Sa vii meid siit kuhu tahes.”

      7

      Värv ei ole õige, jõudis Lila otsusele. Ei, ei ole kohe sugugi õige.

      Seda varjundit nimetatakse võikreemiks. Kaupluse proovitükil oli see mahe luitunudkollane nagu vana linane riie. Aga kui Lila nüüd oma tööd üle vaadates tahapoole astus, tilkuv värvirull käes – ta tekitas tõepoolest kohutavat sodipodi, ja miks ei võiks niisuguseid asju teha David? –, nägi see pigem välja kui … noh, mis asi? Sidrun. Elektriseeritud sidrun. Mõnesse aia poole vaatavate akendega valgesse ja päikselisse kööki oleks see võib-olla isegi kõlvanud. Aga mitte lastetuppa. Jumalukene, mõtles ta, sellise värviga ei maga titt mitte silmatäitki.

      Kui masendav. Kogu tema ränk töö oli tühja läinud. Tiri redel mööda treppi keldrist üles, laota kaitseks tilkade eest riided maha ja lase ennast neljakäpakile, et põrandaliistud kleeplindiga kinni katta, kuid ainult selleks, et saada teada, et ta peab poodi tagasi minema ja otsast alustama. Ta oli kavatsenud toaga lõunaks ühele poole jõuda, jättes nii värvile piisavalt palju aega kuivada, enne kui ta paneb üles Beatrix Potteri korduvate stseenidega tapeedipoordi. David meelest oli säärane poort tobe – ta kasutas sõna „sentimentaalne” –, kuid Lila ei hoolinud sellest. Ta oli tüdrukupõlves armastanud Peeter Pikk-kõrva jutte ning ronis isa sülle või heitis voodisse mõnulema, et kuulda sajandat kord lugu sellest, kuidas Peeter pääses härra McGregori aiast põgenema. Nende Wellesleys asunud kodu õue ümbritses hekk ning ta otsis pisikeses sinises pintsakus jänkut kannatlikult aastaid, ja isegi veel tükk aega pärast seda, kui oleks pidanud lõpetama sellistesse asjadesse uskumise.

      Aga nüüd tuli Peeter Pikk-kõrval ootama jääda. Kurnatuselaine mattis ta enda alla. Ta vajas puhkust. Ja pealegi tegid need aurud ta uimaseks. Kliimaseadmel paistis midagi häda olevat, kuigi last oodates tundis ta ennast kogu aeg pisut ülekuumenenuna. Ta lootis, et David jõuab varsti koju. Haiglas oli täielik hullumaja. David helistas korra ja andis teada, et jääb hiljaks, kuid pärast seda ei olnud Lila temalt enam sõnumeid saanud.

      Ta läks trepist alla kööki. Seal valitses kohutav segadus. Valamusse kuhjatud sööginõud, määrdunud lauad, jalgade all sopast kleepuv põrand. Lila jäi hämmeldunult uksele seisma. Ta ei olnud taibanudki, kuivõrd ta oli kõik käest lasknud … ja mis oli juhtunud Yolandaga? Millal ta viimati siin käis? Koduabilise tavalised tööpäevad olid teisipäev ja reede. Mis päev täna on? Kööki vaadates võiks arvata, et Yolanda pole nädalaid majas käinud, mõtles Lila. Heakene küll. Selle naisterahva inglise keel ei kuulunud just parimate kilda ja mõnikord tegi ta veidraid asju, näiteks vahetas teelusikad ära supilusikatega – kuidas David küll selle pärast porises – või viskas arved neid läbi lugemata prügikasti. Tegi seda laadi närvi ajavaid asju. Kuid Yolanda ei olnud inimene, kes oleks tööpäeva vahele jätnud. Ühel talvehommikul ilmus ta platsi nii rängalt köhides, et Lila kuulis seda teiselgi korrusel. Ta pidi põrandalapi naisel sama hästi kui vägisi käest väänama, öeldes talle: „Por favor, Yolanda, laske ma aitan teid, ma olen ju arst. Soy médico.” (Muidugi oli see bronhiit. Lila kuulas naise rindkere sealsamas köögi läbi ja kirjutas välja amoksitsilliini retsepti, teades väga hästi, et Yolandal tõenäoliselt ei olegi arsti, rääkimata juba kindlustusest.) Nii et, heakene küll, ta viskas vahetevahel mõne kirja ära, ajas söögiriistad segamini ja pani sokid aluspesu sahtlisse, kuid ta oli kõva, tegelikult väsimatu töötegija, kelle lustakast ja täpipealt õigeaegsest kohalviibimisest nad oma hullumeelset töögraafikut arvestades sõltusid. Ja nüüd ei olnud ta isegi mitte helistanud.

      See oli veel üks asi. Telefon ei paistnud töötavat ja lisaks sellele ei olnud ka kirju. Ega ajalehte. Aga David oli talle öelnud, et ta ei tohi mitte mingil juhul majast välja minna, mistõttu Lila ei olnud saanud seda kontrollida. Võib-olla lebas ajaleht sissesõiduteel.

      Ta tõi kapist klaasi ja keeras kraani lahti. Ägamine kusagil allpool, välja röhitsetud õhk ja … mitte midagi. Ka mitte vett! Seepeale tuli talle meelde, et vett ei ole olnud juba mõnda aega. Nüüd pidi ta peale kõige muu ka torulukksepale helistama. Või oleks pidanud helistama, kui telefon oleks töötanud. Kas see pole Davidi moodi: olla kodust ära just nimelt siis, kui kõik ühe ropsuga käsikorvis põrgusse sõidavad. Käsikorvis põrgusse sõitmine oli olnud Lila isa lemmikväljendeid. Kui Lila nüüd mõtlema hakkas, siis see oli ju kummaline ütlemine. Mis asi nimelt on käsikorv ja kuidas erineb see tavalisest korvist? On ohtrasti väljendid või isegi kõigest üksikuid sõnu, mis võivad jätta ootamatult kummalise mulje, otsekui poleks sa neid kunagi varem näinud. Mähe. Ninapidi veetud. Torujüri. Abielu.

      Kas abiellumine Davidiga oli olnud tõepoolest tema enda idee? Sest ta ei mäletanud ennast mõtlemas: „Ma abiellun Davidiga”. Ja seda inimene tõenäoliselt peaks mõtlema, enne kui ta läheb ja tüki ära teeb. Veidral kombel on su elu ühel hetkel üht moodi ja siis on ta teist moodi, sina aga ei mäleta, mida sa tegid, et see kõik nii juhtuks. Ta poleks saanud öelda, et ta Davidit lausa armastab. David meeldis talle. Ta imetles Davidit. (Ja kes oleks suutnud David Centre’it mitte imetleda? Ta oli Denveri üldhaigla kardioloogiaosakonna juhataja, Colorado elektrofüsioloogia instituudi asutaja, mees, kes jookseb maratoni, kuulub igasugu juhatustesse, kel on nii Nuggetsi kossumängude kui ka ooperietenduste abonentpiletid ja toob päevast päeva patsiente sõna otseses mõttes surmasuust tagasi.)

      Aga kas need tunded annavad liitmisel kokku armastuse? Ja kui ei anna, siis kas tegelikult ikka pead niisuguse mehega abielluma üksnes seepärast, et kannad tema last – midagi ei olnud ette plaanitud, see lihtsalt juhtus – ja et David kuulutas ühel talle iseloomulikul üllushetkel, et „kavatseb teha õiget asja”? Mis see õige asi ikkagi on? Ja miks nägi ta Davidis mõnikord mitte Davidit, vaid kedagi, kes meenutab Davidit, põhineb Davidil, kes on Davidi-sarnane inimese mõõtmetega ese? Seda uudist isale teatades nägi Lila tema nägu – isa teadis. Isa, kes istus oma armastatud raamatutest ümbritsetuna kabinetis töölaua taga, kattis parajasti ühe laevamudeli vööri liimiga. Tõde oli kirjutatud tema lopsakate kulmude ülipõgusasse kergitusse. „Noh,” ütles isa, köhis kurgu puhtaks ja pidas vahet, et tillukesele liimipurgikesele kaant peale keerata. „Ma saan aru, kuidas sa võid kõnealuseid asjaolusid arvestades seda tahta. Ta on hea inimene. Kui soovite, siis võite teha seda siin.”

      Hea inimene ta oli ja seal nad seda tegidki, lennates kevadtormi serva eest põgenedes Bostonisse, kõikjal nende ümber rutt ja liiklusummikud, nii et viimasel hetkel jõudis kohale ainult käputäis sugulasi ja sõpru, kes seisid abielutõotuste vahetamise ajal kohmetult elutoas (kõige peale kokku kulus ligikaudu kaks minutit), et seejärel lahkumise pärast vabandust paluda. Ka lauakatja läks varakult minema. Kohmetustunnet ei põhjustanud kogu asja juures siiski mitte asjaolu, et Lila oli rase. Ta teadis, et küsimus on selles, et keegi puudus.

      Keegi jääb alati puuduma.

      Aga tühja temast. Tühja sellest Davidist, tühja nende söömata jäänud lõhekuhjade ja lumesajuga kohutavast pulmapeost (tegelikult nägi see rohkem peiede moodi välja) ja tühja kõigest muust. Tähtis oli laps ja iseenda eest hoolitsemine. Kui maailm tahab, siis võib ta käsikorvis põrgusse sõita. Oluline oli laps. Sünnib tüdruk. Lila oli teda ultraheliga näinud. Tillukest tüdrukut. Tillukesi käsi ja tillukesi jalgu ja tillukest südant, mis hõljusid tema enda keha soojas leemes. Lapsele meeldis luksuda. Luks! tegi titeke. Luks! Luks! Ja ka see on üks naljakas sõna. Laps hingas diafragmat liigutades lootevedelikku sisse ja välja, nii et kõripealis sulgus. Diafragma sünkroonne võdin ehk ladina keeles singultus, „hingamiskatkestus nuuksumise ajal”.