Kaksteist I. Justin Cronin

oligi põhjus. Just sellest David aru ei saanud. See David, kellel oli liiga palju tegemist maailma päästmisega, et teda lastetoas abistada, kes sõitis autoga, mille kütuseks on spargel või haldjatolm või tervisele kasulikud mõtted või mis iganes, ja kes jättis ta siia üksi. Üksi! Ja veelgi hullem ning tõesti kõige hullem oli see, et Davidile ei meeldinud Peeter Pikk-kõrv. Kuidas on võimalik, et ta sünnitab lapse mehele, kellele ei meeldi Peeter Pikk-kõrv? Lila jõudis järeldusele, et ei, ei ole Davidi asi, mida ta teeb, võttis esikulaualt ridiküli ja võtmed ning tõmbas välisuksel riivi eest. Ei ole Davidi asi, kas ta läheb välja või värvib lastetoa rohekaskollaseks, kinaverpunaseks või lillakaspruuniks. David sõitku seenele. Just nimelt seda ta võib teha.

      Lila Kyle ostab värvi ise.

      8

      Asedirektori kabinetis ei olnud see päev teps mitte hea päev. Tänane päev ehk 31. mai – sõdades langenute mälestuspäev, kuigi sellel polnud tähtsust – oli maailmalõpu moodi päev.

      Colorado oli üldiselt läinud. Coloradoga oli kaputt. Denver, Greeley, Fort Collins, Boulder, Grand Junction, Durango ja tuhat väikest linna nende vahel. Kõige värkemad õhuluurefotod nägid välja nii, nagu oleks tegemist sõjategevuse piirkonnaga – purunenud autod maanteedel, põlevad hooned ja kõikjal surnukehad. Päevasel ajal ei paistnud liikuvat keegi peale suurte spiraalina tiirutavate linnuparvede, otsekui oleks maailm läinud üle raisakotkaste keskväejuhatuse alluvusse.

      Kas keegi räägiks talle, kellele tuli pähe mõte tappa maha kogu Colorado osariik?

      Ja viirus liikus edasi. Laotas ennast igas suunas edasi nagu kaheteistkümne sõrmega käsi. Kui sisejulgeoleku ministeerium oli lõpuks tähtsamad osariikidevahelised liikluskoridorid sulgenud – nood koperdistest tagumendiaugud poleks suutnud iseennastki põlevast majast välja toimetada –, oli hobune juba tallist välja kapanud. Täna hommikuks olid haiguskontrollikeskused kinnitanud nakatumisjuhtumeid Nebraska osariigis Kearneys, New Mexicos Farmingtonis, Lõuna-Dakotas Sturgises ja Wyomingi osariigis Laramies. Ja tegemist oli kõigest neile teada olevate juhtumitega. Utah’s ja Kansases polnud veel midagi, kuid see oli üksnes aja, võib-olla mõne tunni küsimus. Virginias oli praegu kell pool kuus ja päikeseloojanguni jäi kolm tundi, läänes aga viis.

      Nad liikusid alati ringi öösiti.

      Staabiülemate ühendkomitee nõupidamine ei kulgenud hästi, ehkki Guilder polnud seda lootnudki. Kõigepealt võeti ette kogu erirelvade „probleem”. Sõjaväe tähtsad ninad ei olnud ennast kunagi tundnud eriti mugavalt selle suhtes, millega tegeleb erirelvade amet, see ei olnud neile ka just kuigi selge ega saanud nad aru, miks ta tegutseb väljaspool sõjaväelist käsuahelat ja saab oma eelarveraha koguni põllumajandusministeeriumist. (Vastus: aga seepärast, et põllumajandus ei huvita keda kuraditki.) Sõjaväelastel oleneb kõik hierarhiast ja sellest, kes urineerib tuletõrjehüdrandile kõige kõrgemalt, ning pagunikandjate meelest ei vastuta erirelvad kellegi ees ja selle üksikud tükid on kokku lapitud tosinast muust ametkonnast ja eraettevõtjast. Kõige rohkem meenutas see kolme tagurpidi pööratud kaardi hulgast õige äraaimamise sulimängu, kus emand liigub kogu aeg ega ole iial seal, kus ta sinu arvates peaks olema. Selle kohta, mida ERA tegelikult teeb, oli Guilder kuulnud mitmesuguseid naljatusi. „Erakordselt Rahumeelsed Asjamehed”. „Eeslirautajate Amet”. „Eriti Rabav Andevaesus”. Ja tema isiklik lemmik „Eriline Rämps, Allahinnatud”. (Ta oli koguni hakanud ametit rämpsulaoks nimetama.)

      Nõnda siis leidiski asedirektor Horace Guilder (kas pärisdirektoreid ongi veel kusagil olemas?) ennast istumast staabiülemate ühendkomitee ees (laua ümber oli piisavalt palju tähti ja triipe, panemaks gaidisalka võpatama), et pakkuda välja oma ametlik hinnang Colorado olukorrale. (Palun vabandust, me valmistasime vampiire. Tollal tundus see olevat hea mõte.) Järgnes tervenisti pool minutit rabatud vaikust, mille jooksul kõik ootasid, kes järgmisena rääkima hakkab.

      „Lubage mul kontrollida, kas ma sain teist õigesti aru,” leelutas esimees. Ta toetas kokkupandud käed lauale. Guilder tundis kaenlaalustest nõrguvat higi, mis vingerdas kogu ülakeha läbides allapoole. „Te otsustasite teisendada üht igivana viirust nii, et see muudaks tosin surmamõistetut hävimatuteks koletisteks, kes toituvad verest, ja teile ei tulnud pähe sellest kellelegi rääkida?”

      Noh, mitte just „otsustasime”. Guilder ei tulnud ERAsse päris selle alguses. Ta saabus juhtkonna vahetumise ajal, kui sinna rotiurgu oli maetud juba nii palju raha ja töötunde, et ta ei oleks enam saanud pidureid peale tõmmata, isegi kui oleks püüdnud. Projekti NOA juhiti niivõrd varjatud käsuahela kaudu, et isegi Guilder ei teadnud, kust see alguse sai – tõenäoliselt riiklikust julgeolekuagentuurist, kuigi tal oli tunne, et võib-olla ulatub ots veelgi kõrgemale ja vahest isegi Valgesse Majja endasse. Aga staabiülemate ühendkomitee ees istudes mõistis ta, et sellisel täpsel eristamisel polekski mõtet. Ta oli saatnud kolmkümmend aastat mööda teenistustes, kus nii paljud asjad olid salastatud, et tegelikult ei vastutanud mitte keegi mitte millegi eest. Jäi mulje, nagu puhkeksid seal ideed õitsele iseenda suva järgi. Mida me tegime? Ei, me ei teinud seda. Ja nii läkski kõik paberihunti. Ning täpipealt niisamuti pidi õige pea sündima ka erirelvade ameti ja arvatavasti ka Guilderi endaga.

      Kuid esialgu oli tarvis süü laiali jaotada. Kohtumisest sai kähku kisamisvõistlus ning Guilderit tabas üks verbaalne rusikahoop teise järel. Ta tundis kergendust, kui ta ruumist välja saadeti, sest teadis, et olukord on tema kontrolli alt väljunud. Edaspidi tegelevad sellega sõjaväelased nii, nagu nad tegelevad kõikide probleemidega: lasevad maha igaühe, kes nende vaateväljale ilmub.

      Kui nüüd järele mõelda, oleks Guilder ju võinud tutvustada olukorda diplomaatilisemalt. Haiguskontrollikeskuste prognoosid kõnelesid siiski iseenda eest. Kolme või äärmisel juhul nelja nädala jooksul vallutab viirus Chicago, St. Louisi ja Salt Lake City. Kuue nädala pärast on nende pilk suunatud juba rannikutele.

      Jumala eest … vampiirid. Mida ta küll oli mõelnud?

      Mida nad kõik olid mõelnud?

      Ja ometi polnud kahtlustki, et Lear oli olnud millegi jälil. Suur Jonas Lear – Harvardi haridusega biokeemik, kelle IQ oli mustmiljon ja kes oli vähimagi kahtluseta loonud paleoviroloogia nimelise teadusharu, mis otsis üles ja äratas taas ellu muistseid organisme – avaldas muljet isegi Guilderile. Leari erialakaaslaste ringkonnas oldi üldiselt arvamusel, et kunagi saab ta kindla peale Nobeli auhinna. Heakene küll, võib-olla ei olnud surmanuhtluse täideviimist ootavate vangide rakendamine kõige nutikam käik. Ja kindlasti ei olnud Learil peas kõik kruvid kõvasti kinni keeratud. Aga tuli paratamatult tunnistada, et selle ideega kaasnesid teatavad võimalused. Näiteks võimalus mitte surra. Mitte kunagi. Guilder oli hiljaaegu avastanud, et siinkohal on tal mängus ka sugugi mitte väike isiklik huvi.

      Tema ainus lootus oli see tüdruk.

      Perekonnanimeta Amy. Kolmeteistkümnes katsealune, kes näpati Tennessee osariigist Memphisest ühest nunnakloostrist, kuhu ema oli ta jätnud. Selliseks asjaks luba andes ei tundnud Guilder ennast just päris mõnusalt. Armas jumal, ta on ju laps. Keegi pidi teda paratamatult märkama, ja teda märgatagi: enne kui Wolgast ta kohale tõi, olid kõik korrakaitsjad Oklahoma liikluspolitseinikest kuni kohtutäituriteni teda otsides kogu riigi läbi kamminud, hullumeelne Richards aga oli jätnud endast maha miililaiuse laibarea. Une pealt maha lastud nunnad kloostris. Kaks väikelinna võmmi. Kuus kohvikus istunud inimest, kelle ainus eksitus seisnes selles, et nad olid tulnud Wolgasti ja tüdrukuga ühel ajal hommikust sööma.

      Kuid Leari isiklik nõudmine see tüdruk hankida ei olnud midagi niisugust, mille Guilder oleks saanud kõrvale heita. Kõiki vange nakatati pisut teisendatud viirusevariandiga, kuigi tulemused olid samasugused. Haigestumine, kooma ja moondumine, ning järgmine asi, mida sa teadsid, oli see, et nad ripuvad pea allapoole laes ja rapivad küülikut. Amy variant oli aga teistsugune. See ei olnud pärit biokeemik Fanningult, kes nakatus Leari rappaläinud Boliivia-retke, vaid tuli kogu selle värgi käivitanud matkajate salgalt – need ravimatut vähktõbe põdenud haiged käisid maheturismifirma Viimane Soov vahendusel džunglis seiklemas. Kõik nad surid seejärel ühe kuu jooksul insuldi, infarkti või aneurüsmi tagajärjel ehk nende kehad läksid lihtsalt lõhki. Kuid vahepeal nende tervislik seisund paranes märkimisväärselt