New York. Edward Rutherfurd

Charlie pööras itta, Beaver Streetile. Selle lõpus kõrgus piirdeaed paari kena raudväravaga, millel põlesid laternad. Nende taga oli lai sillutatud tee ja trepp, mis viis suure klassitsistliku maja juurde. Aknaluugid polnud suletud ning kõrgetest akendest paistis õue sooja valgust.

      See oli John Masteri maja. Ta oli ehitanud selle kohe pärast Londonist tagasitulekut.

      Charlie jätkas teekonda läbi Manhattani lõunaotsa, kuni jõudis Idajõe äärde. Pikk rannariba oma dokkide ja laohoonetega oli nüüd vaikne ning laevad heitsid veele varje. Mees kõndis veidi mööda sadamasildu ja pööras siis Queen Streetile. Seal olid aknad veel valged, sest kõrtsid olid alles lahti.

      Ta oli kõndinud viiskümmend jardi, kui sattus maas lebavale kogule. See oli must mees, kes kössitas teki sees laohoone seina najal. Ta tõstis pilgu Charliele ja sirutas ilma erilise lootuseta käe.

      „Boss?”

      Charlie vaatas teda. Veel üks aja märk. Kõikjal linnas olid väiksemad isandad rahapuuduses oma koduorjad vabaks lasknud. See oli odavam kui nende toitmine. Kõikjal oli vabu mustanahalisi, kel polnud midagi muud teha kui almust paluda. Või nälga surra. Charlie andis mehele penni. Pärast Schemmerhorni kaid jõudis ta suure kõrtsi juurde ja läks sisse.

      Seal oli üsna palju rahvast, peamiselt meremehed. Ühe laua taga silmas ta tuttavat voorimeest. See oli suur mees, punaste juustega. Ta polnud talle kunagi eriti meeldinud. Ta oletas, et kui mees tema nime mäletab, võib ta teda kõnetada, kuid tegelikult ei tahtnud ta seda. Kuid voorimees oli püsti tõusnud ja tuli tema poole. Noh, pole vaja temaga jäme olla. Charlie noogutas.

      Kuid mees ulatas talle käe. Bill. See oli tema nimi.

      „Mul on su poisist kahju, Charlie,” ütles ta.

      „Minu poisist? Kas sa mõtled Sami?” Charlie tundis, et kahvatab. „Mis temaga on?”

      „Kas sa ei tea?” Bill paistis olevat murelik. „Ta pole surnud, Charlie,” seletas ta rutakalt. „Ei midagi sellist. Kuid värbamissalk võttis ta õhtupoolikul koos tosina teise poisiga kinni.”

      „Värbamissalk?”

      „Nad tegutsesid uskumatult kiiresti. Laev on juba merel. Sinu Sam on nüüd kuninglikus mereväes, teenib tema majesteeti.”

      Charlie tundis, kuidas tugev käsi teda toetab, ja sai aru, et kukub jalult. „Istu siia, Charlie. Andke talle rummi!” Ta tundis, kuidas tuline vedelik tal kõrist alla läheb ja magu soojendab. Ta istus abitult ja suur punapäine mees istus tema kõrvale.

      Ja siis hakkas Charlie White needma. Ta needis kuninglikku mereväge, kes oli röövinud talt poja, ja Briti valitsust, kes oli laostanud linna. Ta needis kuberneri ja Kolmainsuse kogudust ja John Masterit ja tema suurt maja ja Oxfordis õppivat poega. Ta needis nad kõik põrgupõhja.

*

      Mõni nädal hiljem, rõskel kevadpäeval otsis Hudson maja väikesest raamatukogust oma tööandjat ja nägi, et John Master püüab lõpetada mingit kirjatööd, kuid tema põlvel istuv viieaastane tütarlaps segab teda. Majaproua oli välja läinud.

      „Kas lähme nüüd, papa?” küsis tüdrukuke.

      „Kohe, Abby,” vastas Master.

      Hudson astus ligi ja võttis vaikselt lapse isa sülest.

      „Ma vaatan tema järele, kuni te valmis olete,” ütles ta lahkelt ja Master naeratas talle tänulikult. Laps võttis Hudsonil kaela ümbert kinni ja nad läksid köögi poole. „Otsime sulle küpsise, preili Abby,” lubas mees.

      Abigail ei vaielnud vastu. Ta oli sünnist saadik Hudsoni sõber. Tegelikult oli Hudson aidanud tal ilmale tulla.

      Sellest ajast, kui John Master oli ta päästnud, oli Hudson veerand sajandit töötanud tema perekonna heaks. Ta oli teinud seda vabast tahtest. Pärast esimest õhtut polnud Master kunagi vaidlustanud Hudsoni väidet, et ta pole ori. Ta palkas ta mõistliku hinna eest ja Hudsonil oli alati vabadus minna, kui tahab. Viis korda, kui ta vabadustungi oli tundnud, oli ta läinud ühe Masteri laevaga merele, kuid aastate möödudes tema rännuiha vähenes. Siin majas oli John palganud ta kõigepealt töömeheks ja pärast teiste tööde peale. Nüüd korraldas ta kogu majapidamist. Kui pere läks ära Londonisse, jättis Master maja kõhklemata tema hooleks.

      Viisteist aastat tagasi oli ta abiellunud. Tema naine oli ori Masteri majas. Tema nimi oli Kleopatra. Vähemalt alguses oli olnud, kuid Mercy pidas seda nime sobimatuks ja lasi tal muuta selle Ruthiks. Hudsonil olid temaga tütar ja poeg. Kui Hudson pani pojale nimeks Saalomon ja Mercy temalt küsis, miks ta sellise piibelliku nime valis, ütles ta, et sellepärast, et kuningas Saalomon oli tark. Kuid oma naisele lisas ta pärast vaikselt: „Ja kuningas Saalomon oli rikas mees.” Kuna naine oli ori, olid ka tema lapsed orjad. Kuid Master oli teinud otsekohese ettepaneku:

      „Sa võid nad nüüd õiglase hinnaga välja osta, Hudson, või nad jäävad minu omaks kuni kahekümne viie aastaseks saamiseni. Pärast seda lasen ma nad koos emaga vabaks. Kuna lapsed olid toidetud ja riietatud ning Master hoolitses selle eest, et Saalomonile õpetataks lugemist, kirjutamist ja arvutamist, polnud see halb sobing.

      „Sest New Yorgis ei ole hea olla vaba ja mustanahaline,” tuletas Hudson Ruthile meelde. „Vähemalt praegusel ajal.”

      Linnas oli endiselt musti vabu mehi. Kuid viimane pool sajandit oli olnud neegritele kindlasti halb. Vanu hollandlaste aegu, kus valged farmerid ja nende mustad orjad töötasid põldudel külg külje kõrval, isegi ei mäletatud enam. Kui Inglismaa suhkrukaubandus kasvas, suurenes ka turgudel müüdavate orjade arv. Neist päevist peale, kui Hudsoni vanaisa oli poisike, oli Lääne-India imenud endasse peaaegu miljon orja ning kogu Aafrika orjakaubandus oli nüüd brittide käes. Kui turul oli nii palju orje, langes nende hind. Enamik linna kaupmeestest ja käsitöölistest võis minna mööda Wall Streeti jõeäärsele orjaturule, et osta majapidamisse üks või kaks orja. Kingsi maakonnast tulid farmerid Brooklyni praamiga oma põldudele töölisi ostma. New Yorgi piirkonnas oli orjade osakaal elanikkonnas suurem kui kusagil mujal Virginiast põhja pool.

      Ja kui kõik need mustanahalised olid vallasvara, nagu enamik inimesi tänapäeval ütleks, pidi Jumal olema loonud nad alaväärseteks. Ja kui nad olid alaväärsed, miks nad pidid siis vabad olema? Pealegi polnud inimesed unustanud seesuguseid orjade rahutusi nagu 1741. aasta süütamised. Mustad olid ohtlikud.

      Nii et kui enamik inimesi arvas, et Hudson on John Masteri ori, ei teinud ta sellest numbrit. „Siis nad vähemalt ei tülita mind,” täheldas ta. Jäi üle pidada end õnnelikuks ja loota paremaid aegu.

      Kui John ja Mercy Inglismaal olid, oli Hudson vana Dirk Masteri majapidaja. Nad olid alati hästi läbi saanud ja Dirk oli saatnud Londonisse kirja, milles Hudsonit ohtralt kiideti. Oleks aga Hudson saatnud aruande Dirki tegevuse kohta, poleks see olnud nii ülistav. Põhjus oli noor preili Susan.

      Susan Master oli kasvanud ilusaks nooreks naiseks. Ta oli talitsetud loomuga, praktiline ja teadis, mida tahab. Tema vanaisa ütles Hudsonile: „Vähemalt tema pärast ei pea ma muretsema.”

      Kuid Hudson polnud selles kindel. Kui noor härra Meadows hakkas tüdrukuga kurameerima, oli selge, et Susanile meeldivad tema lähenemiskatsed. Ta oli kena noormees. Tal oli kindlameelne nägu, samuti oli tal oivaline hobune ja ta pidi pärima Dutchessi maakonna parimad farmid. Lühidalt öeldes, kuigi ta oli veel väga noor, oli ta just selline mees, nagu Susan tahtis.

      Kui ainult asjad ei läheks enne nende abiellumist liiga kaugele. Ja see oli võimalik. Mõnikord jäid kaks noort inimest liiga kauaks majja omapead. „Sa pead tüdrukule ütlema, et ta ette vaataks,” sundis Hudson oma naist. Ta ise võttis julguse kokku ja ütles vanale Dirkile leebelt, et noored veedavad palju aega omapead. „Kui Susaniga midagi juhtub ja härra Meadows peaks meelt muutma …” kurtis ta Ruthile.

      „Ma arvan, et Master laseks tal temaga abielluda,” rahustas Ruth teda.

      „Võib-olla, kuid see poleks õige viis,” vastas ta. Ning püüdis veel kord tüdruku vanaisa hoiatada.

      Kuid vana Dirk ei tahtnud selle asja pärast muretseda. Ta nautis New Yorgis elamist. Äriliste kohustuste koorem oli kerge.