New York. Edward Rutherfurd

an selle raamatu Eleanor Janet Wintle’ile ja jään talle igavesti tänuvõlglaseks

      EESSÕNA

      „NEW YORK” ON EELKÕIGE ROMAAN. Kõik perekonnad, kelle saatust see jälgib, on välja mõeldud, samuti nende osa kirjeldatud ajaloosündmustes. Kuid need kujuteldud perekonnad püüdsin ma panna keset sündmusi ja inimesi, kes olid tegelikult olemas või võisid olla.

      Peamiste perekondade nimed selles raamatus on valitud nii, et need oleksid oma päritolumaal traditsioonilised. Van Dyk on tavaline ja kergesti meeldejääv hollandi nimi. Master on üsna tavaline inglise nimi, kuid ma tunnistan, et pidades silmas selle pere saatust kaupmeeste ja Wall Streeti inimestena, tuli mulle loomulikult pähe fraas „maailma isand”. White on teine tüüpiline inglise nimi. Keller, mis tähendab „keldrit”, on viieteistkümne kõige populaarsema saksa nime hulgas. O’Donnell on hästi tuntud iiri nimi, Caruso on tuntud nimi Lõuna-Itaalias ja Adler, mis tähendab saksa keeles „kotkast”, esineb kõikjal Kesk-Euroopas. Lühiajalistest tegelastest on Riversi perekond välja mõeldud, Albioni perekonda aga kohtab minu raamatus „Mets”. Nime Juan Campos inspireeris mind valima kuulus Puerto Rico helilooja Juan Morel Campos. Nime Humblay minu teada tegelikkuses ei eksisteeri, kuid 16. sajandi palveraamatutes kirjutatakse niimoodi sõna „humbly”. Nimede Vorpal ja Bandersnatch algupära leiab lugeja Lewis Carrolli poeemist „Jabberwokey”.

      Mis puudutab ajaloolisi sündmusi, siis tuli mul selles loos väga vähe välja mõelda. Siin ja seal on jutustuse voolavuse huvides mõnd ajaloolist seika lihtsustatud, kuid ma usun, et ükski neist lihtsustustest ei ole ajalooga vastuolus. Ajaloolise tõlgenduse kohta aga tuleb öelda mõni sõna.

      Indiaanlaste hõimud. Kuigi olen viidanud mõnele kohalikule hõimule, nagu näiteks tappanid ja hakensakid (samanimelisi kohti võib kohalikel kaartidel ikka veel leida), on New Yorgi piirkonnas hõimurühmi nii palju, et ma ei tahtnud lugejat nende nimetamisega segadusse ajada. Selle asemel olen tavaliselt määratlenud neid algonkini keelerühma järgi. Samamoodi on põhjapoolseid hõime, nagu mohooke, sageli nimetatud nende keele järgi irokeesideks. Lugejad on võib-olla üllatunud, et loo esimeses osas pole ma Manhattani piirkonna pärismaalastest kirjutades viidanud delavaridele. Tegelikult tähistatakse selle nimetusega hilisema perioodi hõimurühmi ja ma eelistasin seda kirjeldatud rahva puhul mitte kasutada.

      Mõnes hiljutises ajalooraamatus, näiteks Russell Shorto imetlusväärses teoses Uus-Amsterdamist („The Island at the Center of the World”), rõhutatakse hollandlaste pärandit New Yorgi kodanikuvabadustes. Olen üritanud kasutada seda teost oma loos mööndusega, et kodanike iseseisvusel on keskaega ulatuv ajalugu ka Inglismaal ja suuremas osas Euroopas.

      Raamatut kavandades arvasin, et inglased olid kalgimad orjapidajad kui hollandlased, kuid see arvamus muutus jutuajamistes professor Graham Hodgesiga, kelle raamat „Root & Branch” käsitleb seda teemat põhjalikult.

      Olen võtnud nõuks uskuda, et Inglise kuberner lord Cornbury oli transvestiit. Mitu silmapaistvat ajaloolast on selle arvamusega lahkelt päri.

      Minu arusaam inglaste ja ameeriklaste muutuvatest suhetest teisenes märgatavalt tänu vestlustele professor Edwin G. Burrowsiga, kelle sel teemal kirjutatud teos „Forgotten Patriots” ilmus minu raamatu kirjutamise ajal.

      New York on suur ja üks maailma keerukamaid linnu. Iga kirjanik, kes tema rikast ajalugu käsitleb, peab tegema palju valikuid. Võin vaid loota, et lugeja meelest annab minu raamat edasi vähemalt midagi selle mulle armsa linna ajaloost ja vaimust.

      UUS-AMSTERDAM

1664

      SEE OLI SIIS VABADUS.

      Kanuu läks tõusulainega kaasa ja vesi loksus vastu käila. Dirk van Dyck vaatas väikest tüdrukut ja mõtles, kas selle teekonna ettevõtmine võis olla kohutav viga.

      Suur jõgi kutsus teda endaga põhja poole. Avar taevas kutsus läände. See oli paljude jõgede, paljude mägede ja suurte metsade maa. Kui kaugele ta ulatus? Keegi ei teadnud seda. Vähemalt kindlalt mitte. Vaid päike, kes käis kotkastest kõrgemal, võis teekonnal läände näha teda tervikuna.

      Jah, ta oli leidnud siin vabaduse ja kõnnumaal armastuse. Van Dyck oli suurt kasvu mees. Ta kandis Hollandi pükse, allakeeratud säärega saapaid ning särgi peal nahkvammust. Nüüd lähenesid nad sadamale ning ta oli pannud pähe sulega laiaäärelise kübara. Ta vahtis üksisilmi tüdrukut.

      See oli tema tütar. Tema patu laps. Patu, mille eest teda tuli karistada, nagu usk ütles.

      Kui vana tüdruk oli? Kümme, üksteist? Ta oli olnud nii vaimustatud, kui isa nõustus teda kaasa võtma. Tal olid ema silmad. Kena indiaani laps. Tema rahvas kutsus teda Kahvatuks Suleks. Ainult hele nahk reetis tema sünniloo.

      „Varsti oleme seal.” Hollandlane rääkis kohalike hõimude, algonkinite, keelt.

      Uus-Amsterdam. Kaupmeeste asula. Fort ja väike linnake kaitsetara taga. Kuid Hollandi ülemaailmses kaubandusimpeeriumis oli see oluline koht.

      Van Dyck oli uhke, et on hollandlane. Nende riik võis olla väike, kuid visad hollandlased olid seisnud vastu seda okupeerivale võimsale Hispaania kuningriigile ja võitnud endale iseseisvuse. Tema rahvas oli rajanud võimsaid tamme, et võita möllava mere käest suured tükid viljakat maad. Hollandi meremehed olid rajanud kaubandusimpeeriumi, mida kadestasid kõik rahvad. Hollandi linnad ‒ Amsterdam, Delft ja Antwerpen ‒, kus suursuguseid kanaleid ääristasid kõrged viilkatusega majad, olid sel kuldsel Rembrandti ja Vermeeri ajastul kogu Euroopast tulnud kunstnike, õpetlaste ja vabamõtlejate paradiis. Jah, ta oli hollandlaste üle uhke.

      Alamjooksul mõjutas suurt jõge meretõus. Sel hommikul voolas jõgi ookeani poole. Pärastlõunal muutis suunda ja voolas tagasi põhja poole.

      Tüdruk vaatas ettepoole, allavoolu. Van Dyck istus tema vastas, selg vastu suurt nahavirna. Need olid peamiselt kopranahad, mis täitsid kanuu keskosa. Kanuu oli suur ja lai, selle tugevad, kuid kerged küljed olid tehtud puukoorest. Neli indiaanlast sõudsid, kaks vööris, kaks ahtris. Kohe nende järel liikus allavoolu teine paat van Dycki meestega. Ta oli pidanud võtma selle indiaanlaste kanuu, et kaasa võetud lasti kohale tuua. Jõe ülemjooksu pool oli kevadine taevas äikeseline, nende kohal liikusid hallid pilved. Kuid ees olev veepiir helendas.

      Pilve tagant tuli ootamatult välja päikesekiir. Jõevesi loksus vastu paadi külge hoiatavas rütmis nagu pärismaalaste trumm. Kerge tuul pani mehe palge pakitsema nagu pärlendav vein. Ta hakkas taas rääkima. Ta ei tahtnud tüdrukut haavata, kuid seda oli vaja.

      „Sa ei tohi öelda, et ma olen su isa.”

      Tüdruk langetas pilgu ja vaatas väikest kivist ripatsit, mis tal kaelas rippus. See kujutas tillukest mustaks ja punaseks värvitud nägu, mis rippus kaelas tagurpidi, nagu indiaanlastel kombeks. See oli loogiline, sest kui sa võtad ripatsi, et seda vaadata, näed sa nägu õigetpidi. See oli õnne toov amulett. Metsa maski kandev isand, kes hoiab loodust tasakaalus.

      Kahvatu Sulg ei vastanud mehele, vaid vaatas üksisilmi indiaani jumala nägu. Mida ta mõtles? Kas ta mõistis, mida talle öeldi? Mees polnud selles kindel.

      Kaljuse järsaku tagant, mis kulges piki läänepoolset kallast nagu kõrge kivisein, kostis nüüd kauget kõuekõminat. Tüdrukuke naeratas. Hollandlastele, kes pidasid end mererahvaks, ei meeldinud äike. Neile tõi see ohte ja hirmu. Kuid indiaanlased olid targemad. Nad teadsid, mida see tähendab, kui kõu kõneleb. See tähendab, et jumalad, kes elavad kõige alumises taevas, kaitsevad maailma kurja eest.

      Kõuekõmin kaikus piki jõge ja hääbus avaruses. Kahvatu Sulg lasi ripatsil graatsilise liigutusega langeda. Siis tõstis ta pilgu.

      „Kas ma kohtan seal sinu naist?”

      Dirk van Dyck tõmbas veidi hinge. Tema naisel Margarethal polnud aimugi, et ta on nii lähedal. Ta polnud talle sõna saatnud, et tuleb tagasi. Kuid kas ta tõesti lootis tuua tüdruku kaldale ja peita teda naise eest? See oleks olnud hull mõte. Ta pööras end kohmetult ja vaatas jõge. Nad olid juba jõudnud Manhattaniks kutsutud kitsa maariba põhjatippu ja mõõn kandis neid. Nüüd oli juba liiga hilja tagasi pöörduda.

*

      Margaretha