New York. Edward Rutherfurd

kergendustunne.

      Sellele aga järgnes kohe paanika. Sest vankriga sadamasse jõudes nägi Hudson, et Mercy on iga hetk last saamas. Nad aitasid Masteriga naisel vankrisse istuda, Saalomon saadeti jooksuga arsti järele, kutsuti ämmaemand ning Hudson ja Master kandsid Mercy magamistuppa, kartes, et laps sünnib enne, kui nad trepist üles jõuavad.

      Oli see alles päev. Kuid millist rõõmu see tõi! Sest kaks tundi hiljem oli väike Abigail sündinud.

      Hudson armastas Abigaili. Kõik armastasid teda. Tal olid suured pruunid lokid ja sõstrakarva silmad. Ta oli pisut matsakas. Titena nuttis ta harva ning väikese tüdrukuna paistis kõiki armastavat. „See on kõige hellaloomulisem laps, keda ma kunagi olen näinud,” ütles Hudson Ruthile. Tema näol säras naeratus ja ta mängis tüdrukuga nagu oma lapsega.

      Abigail korvas Mercyle teiste laste lahkumise kodunt. Sama aasta lõpus Susan abiellus. Järgmisel suvel lasti Jamesil Inglismaale tagasi minna, et end Oxfordi jaoks ette valmistada. „Abigail aga on siin ja laseb meid kõiki end noorena tunda,” ütles Master Hudsonile naeratades.

      Nüüd andis Hudson lapsele köögis pooleks tunniks tegevust, kuni isa tööga valmis sai.

*

      John Master vaatas kaht enda ees lebavat kirja ja ohkas. Ta teadis, et tegi õigesti, kui lasi Jamesil Inglismaale tagasi minna, kuid tundis tema järele igatsust ja soovis, et ta koju tuleks.

      Esimene kiri oli kapten Riversilt. Nad olid kirjavahetuses sestsaadik, kui Londonis kohtusid. Nagu lubatud, külastas Rivers New Yorki ning nad veetsid koos meeldiva nädala. Siis oli kapten läinud Carolinasse ja abiellunud seal oma rikka lesega. Neil oli juba kaks last. Kõigi juttude põhjal oli kapten oma istandustega hästi hakkama saanud ja Master teadis, et Albion on temast heal arvamusel. Kuid Rivers kirjutas, et paljud tema naabrid nurisevad inglastest võlausaldajate üle. Nad olid elanud aastaid hõlpsat elu, ostes kõiksuguseid kaupu võlgu, mida Londoni kaupmehed neile hea meelega andsid. „Nüüd on ajad raskemad ja nad ei suuda võlgu maksta,” kirjutas ta. Riversil oli mõistust elada oma võimaluste piires.

      Ta kirjeldas ka oma külaskäiku Virginiasse. Tema võõrustaja oli olnud endine Briti ohvitser George Washington, kel olid seal suured maavaldused. Ka Washingtonil oli oma emamaa vastu kaebusi, kuid need olid teistlaadi. „Talle ei meeldi valitsuse piirangud kaubandusele, eriti rauakaubandusele, millest tema naine saab suurt kasu,” kirjutas Rivers. Kuid sügavamat muret tegi Washingtonile läänepiir. Pärast sõjaväes teenimist oli talle antud indiaanlaste territooriumil rohkesti maad. Kuid nüüd oli indiaanlastega rahu hoida tahtev ministeerium Londonis öelnud, et ta ei saa oma maid indiaanlastelt ära võtta ja neid sealt välja ajada. „Ma kohtasin palju samas olukorras olevaid virginialasi,” kirjutas Rivers. „Nad loodavad neist maadest suurt tulu saada ja on nüüd vihased, kui Washington käsib neil kannatlik olla.”

      Üldiselt arvas Master, et brittide seisukoht on õige. Idas oli veel palju vaba maad. Iga aasta saabus emamaalt tuhandeid perekondi ‒ inglasi, šotlasi ja iirlasi ‒, kes otsisid odavat maad. Ja nad leidsid seda. Washington ja tema sõbrad pidid kannatlikud olema.

      Kuid teine kiri tegi Masterile muret. See oli Albionilt.

      Kiri algas üsna rõõmsas toonis. James oli Oxfordis õnnelik. Ta oli pikakasvuline ja kena ning noor Grey Albion pidas teda oma sangariks. Londonis oli üks Wilkesi nimeline mees kirjutanud valitsusvastaseid artikleid ja selle eest vangi pandud. Kuid kogu linn oli tõstnud protesti ning Wilkes oli nüüd rahvuskangelane. See tuletas Masterile meelde tema noorusajal toimunud Zengeri kohtuprotsessi ja ta oli rõõmus, kuid mitte üllatunud, et tublid inglased sõnavabadust kaitsevad.

      Kuid siis tuli Albion oma kirja põhiteema juurde.

      Suurbritannia rahaasjad olid haledas seisus. Sõja-aastad olid jätnud endast maha suure impeeriumi, aga ka suured võlad. Krediiti oli raske saada. Valitsus püüdis tõsta makse, kus sai, kuid inglased olid nüüd kõrgemalt maksustatud kui ükski rahvas Euroopas. Hiljutine katse kehtestada Lääne-Inglismaal siidrimaksu oli põhjustanud mässe. Veelgi hullem oli see, et kuna parlament oli lubanud kõrgeid sõjaaegseid maamakse alandada, nõudsid saadikud nüüd valjuhäälselt maksude vähendamist.

      Kõige kulukam oli Suurbritanniale Ameerika. Pontiaci ülestõus oli näidanud, et kolooniad vajavad enda kaitseks endiselt kulukaid garnisone, kuid kes neid kinni maksma hakkab?

      „Pole sugugi üllatav, kui ministeerium ootab, et Ameerika kolooniad, kes seni pole maksnud peaaegu midagi, panustaksid oma kaitseks tehtavatesse kulutustesse. Eelmisel aastal kehtestatud uus suhkrutoll katab vaid kaheksandiku vajaminevast.”

      Master vangutas pead. Eelmise aasta suhkruseadus oli toonud kaasa palju ärritavaid määrusi. Newyorklased olid maruvihased. Kuid valitsusel oli kogu aeg tavaks olnud kaubanduselt tolli võtta ja Master arvas, et nurin peagi vaibub.

      „Seepärast pandi ette, et tempelmaks, mida me siin kõik maksame, nagu te teate, laieneks ka kolooniatele.”

      Kuid tempelmaks polnud kaubandustoll. See oli maks. See oli iseenesest lihtne asi. Igalt ametlikult dokumendilt, igalt ärilepingult ja kõigilt Inglismaal trükitud materjalidelt võttis valitsus maksu. See polnud suur. Kuid oli ikkagi maks.

      Kui oli üks põhimõte, mida kõik tublid inglased mõistsid, seisnes see selles, et kuningas ei saa maksustada rahvast ilma selle nõusolekuta. Ja kolonistide käest polnud nõusolekut küsitud.

      „Samuti pole kuninga ministritest eriti tark valida välja selline maks, mis ärritab kaupmehi, juriste ja trükkaleid, kes siin valitsevad,” oli John naisele tõdenud.

      Kui esimesed kuuldused sellest ettepanekust Ameerikasse jõudsid, saadeti Londonisse massiliselt kaebusi ja palvekirju. New Yorgis teatas linnapea Cruger, et linnanõukogu ei saa enam varustada Inglise sõdureid kasarmutes küttepuudega. „Laseme neil külmetada,” ütles ta Masterile lustakalt. „See paneb neid mõtlema.” Mõõdukad kolonistid nagu John Master olid olnud seda meelt, et selleks tuleb raha koguda. „Kuid las meie esindajad iga koloonia rahvakogus mõtlevad, kuidas seda teha,” arvasid nad. Ben Franklin arvas, et kolooniad peaksid tulema kokku kongressiks, et üldist lahendust leida. Valitsus Londonis teatas, et asi võetakse uuesti arutusele aasta pärast. Ning Master oletas, et sinna see jääbki. Kuni luges ülejäänud osa Albioni kirjast.

      Mulle teeb muret, et oma viimases kirjas räägid Sa kolooniate ja ministeeriumi nõupidamisest. Kuningas on andnud kogu asja peaminister Grenwille’i kätte ning kuigi Grenwille on aus ja põhjalik, on ta loomult kannatamatu ja veidi põikpäine. Ma hoiataksin Sind, sest tean kindlast allikast, et Grenwille’il pole mingit plaani oodata, kuni kolooniad mingisuguse ettepaneku teevad. Tempelmaksu seadus võetakse vastu lihavõtteks.

      Ja see paneb hundi lambakarja, mõtles John Master süngelt. Kuid lugenud kirja uuesti üle ja mõelnud selle tähenduse üle, otsustas ta, et tal pole muud teha, kui viia tütar jalutama, nagu ta oli lubanud. Kõndides võis sellest asjast edasi mõelda.

      Leidnud tütre köögist Hudsoni seltsist, käskis ta tal mantli selga panna, ja kui tüdrukuke väga armsalt küsis, kas Hudson võib ka nendega tulla, naeratas ta ja vastas: „Muidugi, Abbey. Liikumine teeb talle head.”

*

      Hudsonil oli hea meel, et välja saab. Tuul oli rõske, ent kui nad Broadwayle jõudsid, paistis päike heledalt. John tegi ettepaneku, et nad läheksid Keeglimuru parki, kus Abigail saab mängida, kuid tüdrukuke ütles, et täna tahab ta selle asemel jalutada. Hudson kõndis neist paar sammu tagapool. Tal oli rõõm näha pikakasvulist kena meest, väike tüdruk käekõrval, ja vaadata, kuidas inimesed neid tervitades naeratavad. Abigailil oli seljas lühike hall mantel ning peas teravatipuline Hollandi stiilis müts, mis oli talle kingitud ja mille üle ta oli väga uhke. Master kandis pruuni kodukootud kuube, mis oli muidugi hästi õmmeldud, kuid lihtne.

      Hudson teadis, miks John Master nüüd lihtsalt riietub. Mõne kuu eest oli hakatud rääkima, et Londonisse on ilmunud rühm dändisid. Need kutsusid end macaroni’deks. Nad olid patseerinud ringi Londoni West Endis ning nende ekstravagantsed sulgedega kübarad ja kalliskividega kaunistatud mõõgad olid tekitanud paraja skandaali. „Kuna igasugune Londoni mood jõuab New Yorki järgmise laevaga, oleme parem ettevaatlikud,”