New York. Edward Rutherfurd

lahendas ka ühe teise probleemi.

      Mercy oli pettunud, kui tütar Susan ei tahtnud nendega Londonisse tulla, kuid sai temast aru. Asi polnud selles, et Susan poleks oma vanemaid armastanud või maailma vastu huvi tundnud. Kuid kõik tema sõbrad ja mees, kellega ta võiks ühel päeval abielluda, olid New Yorgis. Sõit üle ookeani Londonisse polnud tühine ettevõtmine ning enne aastat ei oleks nad tagasi jõudnud. Susani-vanusele tüdrukule paistis see pikk aeg ning ta oleks veetnud selle aasta parema meelega Ameerikas. Temaga vaielda oli mõttetu. Teda oleks võinud sundida, kuid milleks? Ta ei kavatsenud oma meelt muuta. Ja kui vanaisa elas nende majas, oli ta turvaliselt tema hoole all.

      Kuid Jamesiga oli lugu teine. Kui ta emale tunnistas, et ka temal pole mingit soovi Londonisse minna, ütles Mercy talle avameelselt: „Su isa on otsustanud, et sa peaksid tulema, James.” Ja nähes poja häiritud pilku, lisa ta: „See murrab tema südame, kui sa ei tule.”

      Mercy polnud üllatunud. Selles vanuses poisid on sageli tujukad. Asja tegi hullemaks see, et James oli nende ainus poeg, kellele koondusid isa lootused. Oli loomulik, et John tegi poisi jaoks kogu aeg plaane ja James tundis end rõhutuna. Kuid Mercy ei teadnud tegelikult, mida teha. „Su isa armastab sind ja tahab sulle vaid head,” tuletas ta pojale meelde. Ja tema meelest oli abikaasal õigus. James pidi kindlasti Londonisse tulema ja ta ütles talle seda.

      Kuid merereis osutus katsumuseks. Suvi oli juba alanud, kui nad postilaevaga üle Atlandi Londonisse purjetasid, saatjaks sõjalaevade eskort, mis pidi neid kaitsma Prantsuse kaaperdajate eest. Mercy abikaasa oli oivaline meremees. Ta tundis end laeval veedetud nädalatel hästi. Ta jõi öösiti tekil vaikse tähistaeva all rummi või trotsis tuulepuhanguid, mis laeva lainetel loopisid. Mercy polnud teda kunagi õnnelikumana näinud. James aga istus tundide viisi tekil ja vahtis sünge pilguga Atlandi ookeani, nagu oleks see tema isiklik vaenlane. Ning tormi ajal, kui isa rõõmsalt tekil viibis, jäi James haledana alla kajutisse, mõeldes, et nüüd ta upub ja isa on süüdi selles, et vedas ta asjatult merereisile, kus pole tema koht. Kui John kurtis, et nende poeg ei räägi midagi, ütles Mercy: „Ta on sellises eas, John, ja tunneb end laeval nagu kanakuudis.”

      „Ma arvan, et ta süüdistab mind,” lausus John kurvalt.

      „Sugugi mitte,” valetas Mercy. Kuid ta lootis väga, et Londonis Jamesi meeleolu paraneb.

*

      Niipea kui nad Londonis maale said, tuli nende juurde ennenägematult siniste silmadega meeldiv keskealine mees ja ulatas tervituseks käe.

      „Kas härra Master? Mina olen Arthur Albion, teie teenistuses.” Ning mõne hetke pärast oli ta nad oma tõlda paigutanud ning poisid laadisid pagasi järel sõitvasse vankrisse. „Võtsin endale vabaduse hankida teile peatuskoht,” teatas ta. „See pole kaugel kohast, kus elab veel üks silmapaistev Ameerika härrasmees, keda praegu küll Londonis ei ole.”

      „Tõesti või?” sõnas John Master. „Ja kes see võiks olla?”

      „Härra Benjamin Franklin, sir. Ma julgen öelda, et ta on peagi Londonis tagasi.”

      Kui aga Benjamin Franklinist järgmistel nädalatel mingit märki polnud, ei paistnud sel suurt tähtsust olevat. Sest Mercyt huvitas üksnes London.

      Üsna pea ütles John talle, et on rahul, sest Albionide kaubakontor on Londoni parimaid. See oli soliidne ja usaldusväärne. Arthur Albion oli ühe linna parima gildi liige. „Mis puutub meie sõpra Albioni, siis ta on kõige džentelmenlikum mees,” kuulutas John naerdes. „Kui aga on võimalus natuke raha teenida, pole ma oma elus kärmemat meest näinud.”

      Härra Albion osutus suurepäraseks teejuhiks. Kuigi ta oli kaupmees ja tegutses linnas, oli ta pärit New Foresti vanast maa-aadli perekonnast ning oma perekonnasidemete ja õukondlike maneeridega oli tal juurdepääs paljudesse aristokraatlikesse majadesse. Tema naine oli pärit vanast prantsuse hugenotiperekonnast. „Me olime siidikaupmehed ja juveliirid,” ütles ta Mercyle rõõmsalt. Kes oleks olnud veel parem isik Mercyt mööda moekauplusi vedama? Neist said nädalaga sõbrannad. Nad proovisid kõike: kübaraid ja linte, siidkleite ja kingi, rääkimata vürtspoes Fortnum & Mason leiduvatest delikatessidest.

      Eelkõige võis Mercy osta asju oma abikaasale.

      Ta nägi kohe, et härra Albionil, kes riietus küll tagasihoidlikult, on suurepärane moetaju. John käis hästi riides. Ja Londoni moed jõudsid New Yorki üsna ruttu. Kuid Londoni rätsepatel oli oma eriline stiil, mida oli raske määratleda, kuid mida märkas kohe. Enne nädala möödumist lasi Mercy härra Albionil Johni oma rätsepa ja parukameistri juurde viia.

      Oli veel muid asju, mida ta võis koos härra Albioniga mehe jaoks osta. Hõbedased pandlad kingadele, uus uhke taskukell, mõõk, mõõgatutt, peen linane riie särkide jaoks. Ta ostis Johnile isegi hõbedast nuusktubakatoosi. „Kui ma hakkan tubakat ninna tõmbama, aevastan ma sinu peale kogu päeva ja öö,” lubas mees lustakalt.

*

      John Master nautis Londonit väga. Albion oli valinud neile peatuspaiga targalt ‒ kohe Strandi lähedale keset linnakära. John võis igal ajal külastada parimaid kohvikuid, kus sai lugeda ajalehti ja Gentlemen’s Magazine’i, ning laskuda vestlusse igasuguste huvitavate tegelastega. Teatrites näidati komöödiaid, mis vastasid tema maitsele. Et Mercyle heameelt teha, istus ta isegi Handeli muusika kontserdil ja koguni nautis seda.

      Kuid suurimat heameelt tegi neile James.

      John Master mäletas oma noorust väga hästi ning teadis, milliseid pettumusi ta oli oma isale valmistanud. Nii et kui ta Jamesi jaoks plaane tegi, lootis ta vaid, et poeg käitub veidi paremini. New Yorgis oli ta arvanud, et James peaks õppima Charlie White’i sugustelt meestelt, Londonis aga nägi ta sootuks teistsuguseid võimalusi. Siin impeeriumi lätetel oli võimalik omandada teadmisi ajaloost ja õigusteadusest ning kombeid, mida džentelmen peaks tundma. Enne kui nad teele asusid, oli ta Albionile kirjutanud ja palunud leida Jamesi jaoks koduõpetaja. Ta lootis, et see ei tee Jamesi veel mornimaks. Kuid tema suureks kergenduseks selgus peagi, et Albion on teinud hea valiku. See oli terane noormees, kes oli hiljuti käinud Oxfordis ja võis Jamesile ka mõnikord seltsi pakkuda.

      Noormees teatas: „Ma arvan, et esimestel päevadel oleks mul kõige parem Jamesile linna näidata. Seejuures võin anda talle mõne ajalootunni.” Ja sest paistis kasu olevat. Nädal hiljem, kui Master möödus koos pojaga Westminsterist, oli ta üsna hämmastunud, kui palju James Briti parlamendi ajaloost teadis. Mõni päev pärast seda parandas James viisakalt, kuid kindlalt ühe tema õigekeelevea. „Käi põrgu oma ninakusega,” hüüdis isa. Kuid ta ei mõelnud seda tõsiselt.

      James sai oma noore koduõpetajaga suurepäraselt läbi. Kui Albionid tutvustasid teda temavanustele rikastele Londoni poistele, leidis ta, et need pole temast kuigi erinevad. New Yorgi moodsad noorhärrad olid võtnud üle Londoni kõrgklassi venitatud rääkimisviisi ja James tundis seda kunsti. Oli meeldiv näha, et need Inglise poisid aktsepteerisid teda nagu omasugust. Albioni poeg Grey, kes oli Jamesist kolm aastat noorem, vaatas tema poole alt üles, mis veelgi tõstis Jamesi meeleolu, ning peagi sai Lincoln Inni juures asuvast Albioni majast tema teine kodu.

      Vastsest enesekindlusest julgustatud, hakkas James ka isa seltsi otsima.

      John Master teadis, et selles vanuses poisid vajavad isa seltskonda, ja oli tahtnud oma poega mööda Londonit ringi vedada. Ta polnud aga ette näinud, et tegelikult vedas James teda.

      Iga päev või ülepäeviti läksid nad oma peatuskohast Strandi lähedal Londoni imesid avastama. Lühikese teekonna kaugusel ida pool asus vana templirüütlite maja, kus nüüd olid advokaatide korterid. Tagapool töötasid muistsel künkal kõrguva St Pauli kiriku varjus Fleet Streeti trükkalid ja lehemehed. Käidi ka Toweris. Ja Albion viis neid koos Greyga kuninglikule börsile ja sadamasse.

      Strandilt lääne poole pöörates lonkisid nad mööda Whitehalli Westminsterini või mööda Malli St Jamesi kuningalossini ja jalutasid kuni Piccadillyni. Vähemalt kord nädalas tuli James õhinal välja mingi ettepanekuga. Kas isa ei tahaks minna Tyburni, kus eelmine nädal oli üles poodud üks teeröövel? Või Ranelagh’ lustaeda? Või sõita paadiga allajõge kuni Greenwichini või ülesjõge Chelseani?

      John