New York. Edward Rutherfurd

ja pingestunud närvilisus millestki muust. Ta polnud oma elus isa veel kunagi nii innukana näinud.

      Tüse ja enesekindel justiitsminister Bradley, parukas peas ja pikk must rüü seljas, noogutas kärmelt siia-sinna. Kohus oli määranud trükkali kaitsjaks advokaat Chambersi, kes oli üsnagi pädev. Justiitsminister noogutas ka Chambersile, nagu tahaks öelda: „Pole teie süü, härra, et teid peagi pihuks ja põrmuks tehakse.”

      Ja nüüd tekkis saalis elevus. Kaks ohvitseri, kes nägid välja nagu suured kimalased, tõid tagumisest väikesest uksest sisse Zengeri. Ta paistis nende vahel nii väike. Kena sinises kuues mees hoidis pead vapralt püsti, kui ta süüaluste pinki juhiti ja barjäär suleti.

      Süüdistus loeti ette. Justiitsminister tõusis püsti.

      Kate oli kohtuprotsessidel olnud ka varem. Ta teadis, mida oodata. Süüdistajal ei võtnud kaua aega väitmaks, et Zenger on „mässuline isik”, keda süüdistatakse laimus, mille eesmärk on tubli kuberner Cosby kõlbeline šokeerimine ja halvustamine. Vandemehed kuulasid. Kate ei osanud arvata, mida nad mõtlevad.

      Siis tõusis püsti Chambers ja lausus trükkali kaitseks paar ilmetut sõna. Kate nägi, et isa kortsutab kulmu. „Oleks võinud arvata, et Zengeri toetajad on andnud talle parema advokaadi kui see siin,” sosistas isa talle kõrva.

      Kuid just siis juhtus midagi imelikku. Üks vanahärra, kes oli istunud vaikselt tagapool, tõusis äkki püsti ja suundus kähku ettepoole.

      „Kui lubate, Teie Ausus, mind on palgatud süüdistatava esindajaks.”

      „Ja kes te olete?” küsis üks kohtunikest ärritunult.

      „Minu nimi on Hamilton, Teie Ausus. Andrew Hamilton. Philadelphiast.”

      Ja nüüd nägi Kate, et isa võpatab ja küünitab end erutatult ettepoole.

      „Kes see on?” küsis ta.

      „Parim kohtuadvokaat Ameerikas,” vastas isa vaikse häälega, samal ajal kui kogu kohtusaal sumises.

      Oli selge, et kohtunikele ja justiitsministrile tuli see täieliku üllatusena, kuid nad ei saanud selle vastu midagi teha. Nad olid veel rohkem hämmastunud, kui Philadelphia advokaat neile rahulikult ütles: „Minu klient ei eita, et ta avaldas solvavaid artikleid.” Süüdistajal polnud seetõttu vajadust tunnistajaid välja kutsuda. Sellele järgnes pikk vaikus, mille järel üsna nõutuna paistev justiitsminister Bradley püsti tõusis, kuulutamaks, et kui süüdistatav tõepoolest ei eita laimu avaldamist, peavad vandemehed ta süüdi mõistma. Heitnud Hamiltonile veidi närvilise pilgu, tuletas ta vandemeestele meelde, et see ei loe, kas ajaleheartiklid on tõde või vale. Laim on see niikuinii. Siis tsiteeris ta mõne aja seadust ja Piiblit ning seletas vandemeestele, miks laim on tõsine kuritegu ja miks neil pole seaduse põhjal muud valikut kui Zenger süüdi mõista. Viimaks võttis ta istet.

      „Hamilton on juba kaotanud,” sosistas Kate isale, kuid too vastas üksnes: „Oota.”

      Philadelphiast tulnud vanahärral ei paistnud kiiret olevat.

      Ta ootas, kuni Chambers lausub süüaluse kaitseks mõne sõna, lappas oma pabereid ja tõusis siis aeglaselt püsti. Kuigi ta pöördus kohtu poole viisakalt, paistis tema pilk näitavat, et ta on toimuvast veidi hämmelduses. Ta ütles, et tal on raske mõista, miks nad kõik seal on. Kui halva juhtimise kohta käiv mõistlik kaebus on laim, on see talle uudiseks. Tõepoolest ‒ ta heitis vandemeestele viltuse kõrvalpilgu ‒, ta poleks osanud isegi arvata, et artiklid Zengeri lehes viitavad isiklikult kubernerile, kui süüdistaja poleks seda kohtule kinnitanud. Mitu vandemeest irvitasid selle peale.

      Siis juhtis ta tähelepanu asjaolule, et laimuseadus, millele süüdistaja toetub, pärineb 15. sajandi Inglismaa kurikuulsast Tähekojast. See oli vaevalt et julgustav. Ja pealegi, kas polnud võimalik, et sajandeid tagasi Inglismaal tehtud seadus võib tänapäeval olla muutunud Ameerika kolooniatele kohatuks?

      Kate’ile paistis, et see kõlab Inglismaa suhtes ebalojaalselt, ja ta vaatas isa poole, kuid too küünitas end talle lähemale ja sosistas: „Seitsmel vandemehel on hollandi nimi.”

      Mingil põhjusel paistis vanahärra mõte äkki kõrvale põikavat. Ta kuulutas, et see on nagu Ameerika farmerite allutamine Inglise seadustele, mis on mõeldud teistsuguse maavaldussüsteemi jaoks. Põllumajandus paistis teda eriti huvitavat. Ta rääkis hobustest ja veistest ning valmistus just jutuks võtma kariloomade tarastamise, kui süüdistaja tõusis püsti ja juhtis tähelepanu tõigale, et sel kõigel ei ole kohtuasjaga midagi tegemist. Kate võis järeldada, et Philadelphia vanahärra on tõesti kaotanud mõttelõnga, kui ta äkki märkas, et kolm vandemeest, kes nägid farmerite moodi välja, heitsid süüdistajale süngeid pilke.

      Süüdistajat ei saanud aga eirata. Ta tuletas meelde, et kohtualust süüdistatakse laimus ja kaitse on sellega juba nõus olnud. Kuid nüüd vangutas vana Andrew Hamilton pead.

      „Meid süüdistatakse pahatahtliku, ässitava ja skandaalse laimu trükkimises ja avaldamises,” ütles ta kohtule. Nüüd oli süüdistaja asi tõestada, et Zengeri kaebused halva kuberneri kohta on valed. Sest tema on valmis tõestama, et iga sõna neis on tõde.

      Vandemeeste näod selginesid. Nad nägid siin edasiminekut. Kuid Kate nägi, et isa raputab pead.

      „Sellega end puhtaks ei pese,” pomises ta. Ja tõepoolest, järgnevate minutite jooksul, kui vana advokaat kõigest väest vaeva nägi, katkestasid süüdistaja ja kohtunik teda ikka ja jälle, et tema väited ümber lükata. Seadus oli seadus. Tõde ei tähendanud midagi. Vanal advokaadil polnud kohtualuse kaitseks midagi öelda. Süüdistaja paistis olevat rahul, vandemehed mitte. Vana Andrew Hamilton seisi oma tooli kõrval. Tema nägu oli pingul. Paistis, et ta piinleb ja tahab istuda.

      Kõik oli läbi. Vaene Zenger mõistetakse koletusliku seaduse alusel süüdi. Kate vaatas trükkalit, kes istus loožis endiselt väga kahvatuna ja sirge seljaga, ning ei tundnud mitte üksnes kaastunnet tema vastu, vaid ka häbi süsteemi pärast, mis tahtis teda süüdi mõista. Seepärast oli ta väga üllatunud, kui nägi, et isa vaatab vana Hamiltoni äkki imetlusega.

      „Jumala eest,” pomises Eliot. „Vana kaval rebane.” Ja enne kui ta jõudis tütrele midagi seletada, nägid nad Philadelphia advokaadi uut käiku.

      Muutus oli märgatav. Hamiltoni nägu oli selginenud. Ta seisis sirgelt. Ta oli äkki nagu võluriks muutunud. Tema silmist kiirgas uut tuld. Kui ta kõnelema asus, kõlas tema hääl autoriteetselt. Seekord ei julgenud keegi teda segada.

      Tema kokkuvõte oli meisterlik ja lihtne. Ta tuletas vandemeestele meelde, et nemad on selles kohtus otsustajad. Juristid võivad vaielda, kohtunik võib neid tõe leidmisel suunata, kuid vandemeestel on võim valida. Ja see on nende kohus. See armetu laimuseadus oli segane ja halb. Peaaegu kõik, mida sa ütlesid, võidi väänata laimuks. Isegi kaebus kuritarvituste vastu, milleks igal inimesel on loomulik õigus.

      See tähendas, et kuberner, kes ei taha, et teda kritiseeritaks, võib kasutada seda seadust relvana ja asetada end seadusest kõrgemale. See oli seadusega sanktsioneeritud võimu kuritarvitamine. Ja kes seisavad selle türannia ja rahva vabaduse vahel? Nemad, vandemehed. Ei keegi muu.

      „Suuremeelse vaimu vabaduse kaotus on hullem kui surm,” kuulutas Hamilton. Asi polnud ainult ühes New Yorgi trükkalis. Asi oli õiguses ja kohustuses kaitsta vaba inimest meelevaldse võimu eest, nagu varem olid teinud paljud vaprad mehed.

      Ta ütles vandemeestele, et nüüd oleneb kõik neist. Valik on nende käes. Seejärel võttis ta istet.

      Kohtunik ei olnud rahul. Ta ütles vandemeestele, et hoolimata kõigest, mida Philadelphia advokaat rääkis, peaksid nad trükkali süüdi mõistma. Vandemehed läksid otsust tegema.

      Kohtusaalis puhkes sumin ja Zenger istus endiselt sirge seljaga oma loožis. Isa seletas Kate’ile:

      „Ma ei saanud aru, mille peale ta välja läheb. Ta ajas vandemehed vihale, et Zengerit ‒ seda vaest kuradit, kes ei teinud midagi muud, kui rääkis tõtt ‒ ei lasta terve mõistuse alusel kaitsta. Ja siis käis ta välja kaardi, mille oli kavatsenud algusest peale mängu panna. Seda kutsutakse vandekogu