New York. Edward Rutherfurd

tulla, kartes, et vandemehed otsustavad samamoodi. Selline oli vana Hamiltoni taktika, mida ta kasutas. Ja hiilgavalt.”

      „Kas see toimib?”

      „Ma arvan, et kohe saame teada.”

      Sest vandemehed tulid juba tagasi kohtusaali. Nad asusid oma kohtadele. Kohtunik, küsis, kas nad on otsusele jõudnud. Eesistuja ütles, et on. Tal kästi see kohtule teatavaks teha.

      „Kohtualune ei ole süüdi, teie ausus,” ütles mees kindlalt.

      Kohtunik tõstis pilgu taeva poole. Ja rahvas kohtusaalis hõiskas rõõmust.

      Eliot Master paistis kohtust lahkudes nii õnnelik, et Kate võttis tal ümbert kinni. Harilikult poleks ta sellist familiaarsust üritanud, kuid isal ei olnud midagi selle vastu.

      „See on meie ajaloos tähtis päev,” täheldas ta. „Ma olen rõõmus, Kate, et sa siin olid ja seda nägid. Arvan, et homme võime rahulikult Bostonisse sõita. Tegelikult kahetsan ma vaid üht,” lisas ta viltuse naeratusega.

      „Mis see on, isa?”

      „Et meil tuleb täna oma sugulastega õhtust süüa.”

*

      Noor John Master pööras Broadwayle. Ta möödus mitmest tuttavast, kuid noogutas neile vaid põgusalt ja jätkas teekonda langetatud peaga. Kolmainsuse kirikust möödudes tõstis ta pilgu. Kiriku ilus anglikaani stiilis torn paistis tema peale põlglikult vaatavat. John soovis, et ta oleks läinud mõnd teist tänavat mööda.

      Talle ei olnud vaja tema kõlbamatust meelde tuletada.

      Kinninööbitud kuuega mees Bostonist oli selle talle eile üsna selgeks teinud. Viisakalt muidugi. Ent kui advokaat oli teada saanud, et ta on lugenud „Robinson Crusoed”, ütles tema isalik „noh, see on ka midagi” kõik. Bostoni mees pidas teda idioodiks. John oli sellega harjunud. Nende kiriku vikaar ja tema kooli direktor olid samal arvamusel.

      Isa oli tal alati lasknud äris töötada ja nautida meremeeste seltskonda, kus ta tundis end mugavalt. Ta oli lahke ja leppis sellega, et poeg on, nagu ta on.

      Isa ja õpetajad oleksid olnud üllatunud, kui nad oleksid teadnud, et John oli salamisi püüdnud midagi õppida. Ta mõtles, et kui suudab omandada mõningaid teadmisi, üllatab ta ühel päeval kõiki. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta võis küll raamatusse vahtida, kuid leheküljel olevad sõnad paistsid talle mõttetu surimurina. Ta hakkas nihelema, vaatas aknast välja, vaatas uuesti lehekülge, proovis kõigest väest, kuid millelgi ei paistnud olevat mõtet. Isegi kui ta mõne lehekülje luges, leidis ta peagi, et ei mäleta sellest midagi.

      Jumal teadis, et ka isa polnud mingi õpetatud mees. John oli jälginud, kuidas ta Bostoni advokaadi ja selle tütrega bluffis, kui need filosoofiast ja muust säärasest rääkisid. Kuid isa teadis vähemalt niipalju, et bluffida. Ja tal oli piinlik olnud, kui poeg polnud kuulnud Addisoni „Catost”. Etteheitenoot isa hääles oli pannud Johni häbi tundma.

      Justkui oleksid need Bostoni inimesed olnud teisest maailmast. Ta ei saanud öelda, et need on juristid, teisest seisusest mehed, kellel pole meiesugustega midagi tegemist. Nad olid tema omaksed. Lähedased sugulased. Kate oli temavanune tüdruk. Mida nad küll oma New Yorgi sugulastest mõelda võivad?

      Mitte ainult seda, et nad on rumalad ja harimatud, vaid ka seda, et nad on tavalised salakaubavedajad. Jah, ta oli oma rumaluses ka selle välja lobisenud, mis isale veel rohkem piinlikkust valmistas.

      Kuid kõige hullem hetk, mis pani teda häbi tundma, oli seotud tüdrukuga.

      Kuigi ta tõtt öelda tundis tüdrukuid, keda ta meremeeste seltskonnas linnas kohtas, üsna hästi, oli ta omasuguste tütarlaste seltsis üsna häbelik. Need teadsid kõik, et ta oli koolis olnud loll. Tema käitumine oli lihvimata. Varanduse tõttu peeti teda heaks saagiks ning see teadmine pani teda moodsaid tüdrukuid veel rohkem vältima.

      Kuid see tüdruk Bostonist oli teistsugune. John oli seda kohe näinud. Ta nägi kena välja, kuid oli siiras ja lihtne. Ja lahke. John oli jälginud tema jõupingutusi, kui ta püüdis teda häbelikkusest välja aidata, ning oli talle tänulik olnud. Kuigi ta polnud lugenud neid raamatuid, mida Kate oli, jättis viis, kuidas tüdruk oma isaga rääkis, talle hea mulje. Temas oli kõike seda, mida ta oleks ühel päeval tahtnud oma naises näha. Kui nad teineteisega rääkisid, leidis ta end isegi mõtlemast, kas on võimalik, et ta võiks loota abielluda kellegi sellisega. Kate oli tema vanaonu lapselaps. Nende vahel seisis see takistus. See mõte oli kummaliselt erutav. Kas ta võiks ehk tüdrukule meeldida, hoolimata oma rohmakusest? Kuigi Kate seda ei märganud, vaatles John teda tähelepanelikult. Iga kord, kui nende vestlusest ilmnes tema rumalus, ütles ta endale, et tal oleks narr isegi Kate’ist mõelda. Iga kord, kui tüdruk oli tema vastu lahke, tõusis temas uus lootus.

      Kuni tüdruk oli tema üle naernud. John teadis, et ta ei teinud seda meelega, mis aga tegi asja veel hullemaks. „Missugune Harry?” oli ta küsinud ning tüdruk ei suutnud hoiduda naerma purskamast. Ta ei saanud teda süüdistada. Ta oli end täiesti lolliks teinud. Kate’i silmis ei saa ta kunagi olla keegi muu kui tobu. Ja tüdrukul oli õigus. See ta oli. Kasutu oli näidata vastupidist.

      Nüüd tuli Kate oma isaga nende juurde õhtust sööma ja isa oli käskinud Johnil mitte hiljaks jääda. Eespool tänavanurgal asus kõrts. Ta läks sisse.

*

      Õhtusöök toimus pidulikus meeleolus. Kogu linn rõõmustas. Trükkal Zenger oli vaba. Linnas joodi Hamiltoni terviseks. Tol õhtul sai alguse ütlemine, mida kordasid ka tulevased põlvkonnad: „Kui oled omadega plindris, võta advokaat Philadelphiast.”

      Dirk Master oli toonud välja oma parima veini ning muhedas meeleolus Eliot jõi seda rõõmuga. Kuigi õhtusöök oli harilikult palju kergem kui korralik lõunasöök, kuhjati lauale peagi austrid, küpsetatud merekarbid, keedetud seakintsud, külmad lihalõigud, kompvekid ja palju muud. Proua Master paistis olevat vähem reserveeritud kui eelmine kord. Kuigi ta polnud mingi kirjandussõber, avastas ta, et Kate loeb sama innukalt populaarseid naisteromaane nagu tema, nii oli neil palju rääkimist.

      Ainult üks asi oli mõistatuslik. Kus on noor Master?

      Kate oli nende teisele kohtumisele palju mõelnud. Ta oli kahetsenud oma mõtlematut naeru, sest see oli olnud haavav ja ka ebaviisakas. Teda oli niimoodi kasvatatud, et ükskõik kui kahetsusväärt viga annab harilikult parandada. Seekord tahtis ta jätta endast parema mulje ja tehtut parandada. Ta oli end küllatulekuks hoolikalt ette valmistanud. Ta mõtles läbi jututeemad, mis võisid tema arust Johnile meeldida. Ta vaagis hoolega kõike, mida ütleb, et parandada halba muljet, mille ta eelmine kord kindlasti jättis, ning pani selga lihtsa pruuni-valgeruudulise kleidi, mis sobis talle väga hästi.

      Oma üllatuseks leidis ta, et noore Masteri puudulik haridus ei lähe talle peaaegu üldse korda. Asi polnud ainult selles, et too nägi välja nagu Kreeka jumal, kuigi ta tunnistas endale lõbuga, et see on ka tähtis tegur. Poisis oli veel midagi muud, sisemist jõudu ja ausust ning ka loomulikku intelligentsi ‒ teistsugust kui tema isal Eliotil, kuid mitte halvakspandavat. Ning omamoodi uudselt südantliigutav ja meeldiv oli äratundmine, et see Kreeka jumal on kergesti haavatav.

      Nii ootas ta kohe pärast saabumist Johni väljailmumist. Ta võis näha, et poisi isa ootab samuti nõutult, ja kui nad istusid lauda suppi sööma, söandas ta võõrustajalt küsida, kas tolle poeg ka nende seltsi tuleb.

      „Ta tuleb, preili Kate,” vastas kaupmees kerge piinlikkusega. „Ma ei tea, kuhu see poiss kadus.”

      Kuid kala koristati laualt ja liha ka, aga John ei tulnud ikka veel. Ja võib-olla lootuses teda uuesti näha või rohkem viisakusest ütles Kate majaperemehele isa kuuldes, et loodab, et too tuleb oma perega neile peagi Bostonisse külla. Seda ei juhtunud tihti, et isa kaotas enesevalitsemise. Õudusilme, mis libises üle ta näo, kestis vaid sekundi. Kuid oli kõigile nähtav. Kuigi ta kogus end kiiresti, ei jõudnud ta õigel ajal.

      „Tõepoolest,” hüüatas ta sõbralikult. „Tulge kindlasti meie juurde lõunale, kui Bostonisse tulete.”

      „Kui lahke sinust,” sõnas New Yorgi nõbu veidi kuivalt.

      „Me