New York. Edward Rutherfurd

arvatavasti saan küll. Kuid järgmisel päeval läksin tema juurde pika näoga.

      „Tekkisid mõningad raskused, lordlik kõrgus,” ütlesin talle. Seletasin, et õmbleja, kellelt ma kleidi olin tellinud, hakkas kahtlustama. Ta küsis, kas ma pole mitte kuberneri ori, ja ütles mulle, et kui leedi seda kleiti tahab, nad talle võlgu ei tee. Lordlik kõrgus oigas, kui seda ütlesin. „Nad tahavad teada, kellele see kleit läheb, ja kuna õmbleja pilk mulle ei meeldinud, ütlesin, et pean leediga nõu pidama,” rääkisin ma lordlikule kõrgusele.

      Kuigi olin selle loo välja mõelnud, sai lordlik kõrgus teada, et ta pole hollandlaste ja presbüterlaste ning paljude teiste hulgas enam kuigi populaarne. Tal oli vaenlasi. Ja neid oli maksmata arvete pärast ka leedil. Ja linnas liikusid kuulujutud lordliku kõrguse veidratest riietumisharjumustest, see tegi isegi temasuguse uhke mehe ettevaatlikuks.

      „Sa tegid õigesti,” ütles ta mulle. „Ma arvan, et jätame selle asja mõneks ajaks parem sinnapaika.” Kuid ma nägin, et ta on pettunud.

      Nii ootasin veel mõne päeva. Siis ühel õhtul, kui ta paistis veidi kurb, tegin oma järgmise käigu.

      „Ma olen mõelnud, lordlik kõrgus, et ehk on meie probleemile lahendus,” ütlesin talle.

      „Noh?” küsis ta.

      „Jah.” Ütlesin, et kui ma vabaks saan, võiksin avada linnas väikese poe, kus müüa kõiksuguseid naistekaupu ja teha ka kleite. Arvasin, et Jan ja Clara panustaksid minu ärisse ja saadaksid mulle kliente ning mul oli juba õmblejanna, kelle võiksin tööle võtta. „Kui mul see äri oleks, võiksin teha lordlikule kõrgusele ükskõik milliseid kleite ja keegi ei küsiks nende kohta midagi. Sest inimesed näeksid, et ma pole enam lordliku kõrguse ori. Keegi peale minu ei teaks, et ma teid riietega varustan. Võiksin varustada ka leedit. Ja lordliku kõrguse puhul ei peaks ma muidugi kasumit silmas. Müüksin lordlikule kõrgusele ja leedile omahinnaga.”

      „Omahinnaga?” küsis ta ja ma noogutasin.

      „Mitte ainult kleite, lordlik kõrgus. Alusseelikuid, siidsukki, kõike, mida te leediga soovite,” lubasin ma.

      „Hm,” sõnas ta. „Ja selle eest tuleb mul anda sulle vabadus?”

      „Muidu ei saa ma seda teha.”

      „Ma mõtlen selle üle,” ütles ta.

      Nüüd võite arvata, et ma võtsin suure riski, lubades varustada ka leedit, kelle arved jäid mõnikord maksmata. Kuid ma arvestasin sellega, et lordlik kõrgus hoolitseb selle eest, et mulle ära makstaks, kui ta uusi kleite tahab.

*

      Järgmisel päeval sain kutse tulla väikesesse elutuppa. Arvasin, et leian sealt eest lordliku kõrguse. Kuid seal oli leedi. Ta istus toolil ja heitis mulle mõtliku pilgu.

      „Tema lordlik kõrgus rääkis mulle teie jutuajamisest,” lausus ta. „Ja mul on üks mure.”

      „Milline, leedi Cornbury?” küsisin ma.

      „Jah. Kui lordlik kõrgus su vabaks laseb, ei saa ta sinu vastu midagi ette võtta, kui sa rääkima hakkad. Sa tead, mida ma mõtlen.” Ja ta vaatas mulle otse silma. „Ma pean teda kaitsma,” sõnas ta.

      Tal oli muidugi õigus. Lordlik kõrgus andis end minu võimusse. Ja ma imetlesin leedit, et ta seda mulle ütles. Olin hetke vait. Siis võtsin endal särgi seljast. Nägin, et ta silmad läksid imestusest pärani, kui ma seda tegin. Kuid siis pöörasin ümber ja kuulsin, kuidas ta ahhetas, kui mu seljal arme nägi.

      „Seda tegi mulle üks plantaator, enne kui ma siia tulin, leedi Cornbury,” ütlesin talle. „Ja tõtt öelda, mu leedi, ma tapaksin selle plantaatori, kui saaksin.”

      „Oh,” kostis ta.

      „Kuid siin majas olen saanud tunda vaid lahkust,” jätkasin ma. Ütlesin seda hardunult, sest see oli tõsi. „Ja kui lordlik kõrgus kingib mulle vabaduse, mida ma olen kogu elu soovinud, lasen end pigem uuesti piitsutada, kui tasun talle reetlikkusega.”

      Noh, ta vaatas mind pika pilguga ja lausus siis: „Tänan sind, Quash.” Ma panin särgi uuesti selga, kummardasin ja lahkusin.

*

      Nii et aastal 1705, kui ma olin umbes viiekümne viie aastane, sain viimaks vabaks. Kõik läks, nagu olin oodanud. Jan oli minu vastu hea ja aitas mul üürida Queen Streetil poe, mis asus heas linnaosas, ning näitas mulle, kuidas osta kõige paremaid kaupu, ja proua Clara saatis mulle nii palju kliente, et mul olid käed tööd täis. Peale väikese Rose’i võtsin tööle veel kaks temasugust tüdrukut. Nad olid noored ja ma ei pidanud neile palju maksma, kuid nad olid rõõmsad, et neil oli alaline töö, ja peagi teenisin ma head raha.

      Kõige selle ja varasema järgi sain aru, et kui sa teed inimestele, mida nad tahavad, võib see sust vaba mehe teha.

      Järgmisel aastal leedi Cornbury suri. Mul oli temast kahju. Kaks aastat pärast seda langes lordliku kõrguse partei Londonis põlu alla. Ja niipea, kui lordliku kõrguse vaenlased New Yorgis sellest teada said, saatsid nad Londonisse tungiva palve, et lordlik kõrgus ametist kõrvaldataks, sest ta oli endiselt paljudele võlgu. Öeldi ka, et ta kannab naiseriideid. Sellest räägiti rahva hulgas üha enam, kuid minu suust polnud keegi selle kohta sõnagi kuulnud. Lordlik kõrgus pandi koguni võlavanglasse.

      Tema õnneks suri ta isa ja tast sai krahv Clarendon, mis Inglise seaduste järgi tähendas seda, et teda ei saanud kohtulikule vastutusele võtta. Pean ütlema, et see oli tore juhus. Ja nüüd on ta tagasi Inglismaal.

      Jan ja proua Clara olid minu vastu endiselt abivalmid, andsid mulle teada, kui sadamasse saabus laev riidelasti või muude kaupadega, ning aitasid mul saada mõnd asja omahinnaga. Seepärast polnud ma üllatunud, kui varsti pärast lordliku kõrguse ärasõitu Inglismaale sain sõnumi, et Janil on minu jaoks mõningaid häid kaupu, kui ma samal päeval tema majja tulen.

      Ja juhtus nii, et proua Clara oli ka seal, kui ma tulin, ja me läksime võõrastetuppa.

      „Ostsin mõningaid kaupu, mis võiksid sind minu arust huvitada, Quash,” ütles Jan. „Ja Clara arvab ka, et need meeldivad sulle.”

      Teadsin, et Claral on rõivaste peale hea silm, ja tahtsin neid näha.

      „Noh, siin nad on,” ütles Jan. Ja ma kuulsin, et võõrastetoa uks avanes ja pöörasin ringi. Ja sisse tuli minu poeg Hudson.

      „Härra Masteri kaaperlaeva kapten ostis ta ühelt laevalt Jamaical,” seletas Jan. „Kas sa tahad teda?”

      Hudson nägi hea ja tugev välja ning naeratas. Ma arvan, et ka proua Clara naeratas, kuid ta võis ka nutta, ma pole kindel, sest mu silmad täitusid äkki pisaratega ja ma ei näinud hästi.

      Pärast seda, kui olime teineteist emmanud, tahtsin ma kindel olla, kas olin õigesti aru saanud.

      „Nii et Hudson kuulub nüüd …?”

      „Hudson on vaba,” sõnas Clara. „Me ostsime ta ära ja anname nüüd sulle.”

      „Ta on siis vaba,” kordasin ma ning ei saanud mõne hetke sõnagi suust.

      Kuid siis ‒ ma ei tea, miks ‒ tuli mulle pähe mõte, et ma pole rahul. Teadsin, et nad suhtuvad minusse ja Hudsonisse lahkelt. Aga ma teadsin ka oma elukogemustest, et see inimkaubandus, millega härra Master tegeleb, on kohutav asi. Südames leidsin, et ei tema ega keegi teine ei tohiks omada teist inimest ja kui ta ühe orja ära annab, on see parem kui mitte midagi. Ja ma teadsin, et tahan Hudsonile vabadust rohkem, kui olin tahtnud endale. Kuid kõigest sellest hoolimata teadsin oma südamepõhjas, et pole selle tehinguga rahul.

      „Tänan teid lahkuse eest,” ütlesin härra Masterile. „Kuid ma olen tema isa ja mulle meeldiks oma poeg vabaks osta.”

      Nägin, et Jan vaatas proua Clara otsa.

      „Ta läks mulle maksma viis naela,” ütles ta. Olin kindel, et see on liiga väike hind, kuid ütlesin, et ta saab selle ja andsin talle esimese osa samal õhtul.

      „Nüüd on su isa sulle vabaduse ostnud,” ütlesin pojale. Ma ei tea, kas see oli õige või väär tegu, kuid see