New York. Edward Rutherfurd

ei huvita, millal see tehti. Mul on korralik Hollandi testament.”

      Võite ette kujutada, et pärast seda läksin ma uksele lähemale. Kuulsin, et notar räägib midagi, kuid ei kuulnud, mida ta ütles. Mida emand talle vastu karjus, kuulsin aga üsna selgesti.

      „Mis te sellega tahate öelda, et ma võin jääda siia aastaks ajaks? See on minu maja. Ma jään siia elu lõpuni, kui tahan.” Kui notar oli veel midagi rääkinud, hüüdis emand: „Hudson vabaks lasta? See on minu otsustada. Hudson kuulub mulle.” Kuulsin jälle notari häält, ikka väga vaikset. Siis hakkas emand uuesti karjuma: „Ma näen, mis siin toimub, sa reetur! Ma ei usu üldse, et minu abikaasa sellele Inglise testamendile alla kirjutas. Näita mulle tema allkirja! Anna siia!”

      Hetke valitses vaikus. Siis kuulsin Jani valju häält.

      Mul oli kõrv otse vastu ust, nii et kui see valla paiskus, oleksin peaaegu tuppa kukkunud. Samal hetkel tormas emand minust mööda. Ta vahtis otse enda ette. Ma pole kindel, kas ta mind üldse nägi. Dokument oli tal käes ja ta läks köögi poole. Järgmisena põrkasin kokku Janiga, kes tormas emandale järele. Kui tasakaalu tagasi sain, oli emand juba köögis ja lõi ukse pauguga kinni. Kuulsin, kuidas ta selle enda taga riivi pani. Jan ei jõudnud teda kinni püüda. Ta hakkas karjuma ja ukse pihta taguma, kuid sellest polnud kasu.

      Hudson oli köögis ja rääkis mulle pärast, mis edasi sai. Emand läks otse tulekolde juurde, viskas testamendi leekidesse ja vaatas, kuni see söestus. Siis võttis ahjuroobi ja segas sellega, kuni järele jäi vaid tuhk. Seejärel avas ta üsna rahulikult köögiukse, mille taga seisid Jan ja notar.

      „Kus testament on?” küsis notar.

      „Mis testament?” vastas emand. „Ainus testament, mida ma tean, asub minu advokaadi seifis.”

      „Nii ei saa,” ütles Jan. „Testamendil olid tunnistajad. Ma võin su kohtusse anda.”

      „Anna,” sõnas emand. „Kuid sa ei pruugi võita. Ja kui sa ei võida, hoolitsen ma selle eest, et sa ei saa midagi, kuigi oled minu liha ja veri. Ma kulutan kogu vara ära. Seni kui kohtunik pole teist otsust teinud, on see maja ja kõik, mis siin sees, minu oma.”

      Pärast seda läksid Jan ja notar minema, öeldes, et emand kuuleb neist peagi. Ja ma oletasin, et nüüd on minu kord emanda viha ohvriks langeda. Kuid minu üllatuseks pöördus ta minu poole ja ütles väga rahulikult: „Quash, too mulle klaas genever’i!” Ja kui ma selle talle tõin, lausus ta: „Ma olen praegu väsinud, Quash, kuid sinu ja Hudsoni vabadusest räägime homme.”

      „Jah, emand,” kostsin ma.

*

      Järgmisel hommikul tõusis emand vara üles ja läks välja, käskides mul maja järele vaadata, kuni ta ära on, ja mitte kedagi sisse lasta.

      Ennelõunal saatis ta Hudsonile sõna, et vajab turul poisi abi, ja Hudson läks sinna. Mõne aja pärast tuli emand Hudsonita tagasi ning käskis mul tulla võõrastetuppa, kus ta oli istet võtnud.

      „Noh, Quash, viimased päevad on olnud kurvad,” ütles ta mulle.

      „Mul on bossist väga kahju,” laususin ma.

      „Usun, et on,” vastas ta. Ta oli hetke vait, nagu mõtleks millegi üle.

      „Ma avastasin kurvastusega, Quash, et minu abikaasa tahtis mind omandist ilma jätta ja mu majast välja tõsta. Ja et mu enda pere oli selles osaline.” Ta heitis mulle külma pilgu. Siis vaatas enda ette maha. „Mind kurvastas ka see, Quash, et sa eile minu sõna ei kuulanud ja selle indiaani vööga minema jooksid. Võib-olla sa teadsid sellest Inglise testamendist ja arvasid, et kuna oled oma pojaga peagi vaba, võid mind nüüd solvata, kui tahad.”

      „Boss rääkis mulle ainult, et me Hudsoniga saame vabaks, kui ta sureb,” ütlesin ma. Sest see oli tõsi.

      „Noh,” sõnas ta ja tema hääl oli rahulik. „Mina otsustasin teisiti. Hudson on juba ära müüdud.”

      Ma vahtisin talle otsa, püüdes tema sõnade tähendust mõista.

      „Kuidas müüdud?” küsisin talt.

      „Jah,” kostis ta. „Ühele kaptenile. Ta on juba pardal.”

      „Ma tahan teda näha,” ütlesin ma.

      „Ei,” vastas ta.

      Just siis koputati uksele ning sisse tuli hallipäine härrasmees ja kummardas emandale. Teadsin, et olen teda varem näinud, ja siis tuli mulle meelde, et see on üks inglasest plantaator, kelle härra Master oli kord aastate eest meie majja toonud. Emand noogutas talle ja pöördus minu poole.

      „Kuna ma olen nüüd kõige omanik, mis kuulus mu abikaasale ‒ juhul kui kohtunik ei otsusta teisiti ‒, kuulud sina samuti mulle, Quash. Ja ükskõik, mida mu abikaasa ütles, olen ma otsustanud su ära müüa, sest sa ei kuulanud mu sõna. See härra juhtus täna turul olema ja ostis su ära. Sa lähed nüüd kohe temaga.”

      Ma olin nii kohkunud, et ei saanud sõnagi suust. Vaatasin vist ringi, nagu tahaksin ära joosta.

      „Mul on kaks meest kaasas,” ütles plantaator teravalt. „Ära ürita midagi.”

      Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et emand võib minuga sellist asja teha.

      „Emand, pärast kõiki neid aastaid …” laususin ma nuttes.

      Kuid ta pööras pea ära.

      „Nii. Viige ta nüüd ära,” hüüdis plantaator ja tuppa tuli kaks meest. Üks oli umbes minu kasvu, kuid võin öelda, et väga tugev. Teine oli lausa hiiglane.

      „Ma võtan oma asjad,” pomisesin.

      „Tee kähku,” sõnas plantaator. „Minge temaga kaasa,” käskis ta mehi.

      Nii korjasin oma varanatukese kokku, ka väikese rahasumma, mida olin alati tallel hoidnud. Kartsin, et nad võtavad selle ära, kuid nad ei võtnud. Olin ikka veel nagu puuga pähe saanud, kui nad mu vankrisse viisid ja minema sõidutasid.

*

      Plantaatori farm oli umbes kümme miili Manhattanist põhja pool. Seal seisis kelpkatusega Hollandi talumaja, kuid inglasest plantaator oli lisanud sellele laia veranda. Tal oli pool tosinat orja, keda hoiti karjatara lähedal asuvas madalas saras.

      Kui kohale jõudsime, ütles plantaator, et ma särgi seljast võtaksin, et ta saaks mind üle vaadata, mida ta siis ka tegi. „Noh, sa pole noor, aga näed üsna tugev välja,” ütles ta. „Julgen öelda, et sinust on veel mõni aasta töölooma.” Nad viisid mu sara juurde ja mees käskis: „Seis!” Seal oli maasse löödud suur post ning äkki võtsid mehed mul kätest kinni ja panid mu randmete ümber posti küljes keti otsas rippuvad käerauad.

      „Noh nii, neeger,” ütles plantaator mulle. „Su emand rääkis mulle, et sa varastasid tema tagant ja püüdsid minema joosta. Sellised asjad ei ole siin lubatud, kas saad aru?” Ja ta noogutas lühemale mehele, kes oli seal töödejuhataja. See läks veranda kaudu majja ja tuli sealt välja hirmuäratava piitsaga. „Nüüd õpid veidi head käitumist,” lausus plantaator. Vaatasin ringi, suutmata uskuda, mis siin toimub. „Pööra nägu ära,” käskis plantaator.

      Ja siis andis töödejuhataja esimese piitsahoobi. Kord, kui ma veel poisike olin, oli boss mulle püksirihmaga peksa andnud. Kuid piits on midagi muud.

      Kui piitsahoop üle mu selja laksatas, tundsin, kuidas see mu ihu rebis ja kõrvetas, ning olin sellest nii kohkunud, et karjatasin valjult.

      Siis kuulsin uuesti piitsa vihinat ja laksatust. Kuid see hoop oli hullem kui esimene. Oleksin peaaegu nahast välja hüpanud. Nägin, et plantaator vahib, kuidas ma selle vastu võtan. Kolmas piitsahoop oli nii kohutav, mulle tundus, et valu lõhestab mu ihu. Mu pea jõnksatas tahapoole ja ma tundsin, nagu tungiksid silmad peast välja. Nad pidasid hetke vahet ja kogu mu keha vappus ning ma arvasin, et nad on ehk lõpetanud. Siis aga nägin, et plantaator noogutab töödejuhatajale, nagu tahaks öelda: „Lase aga käia!”.

      „Ma ei ole kunagi varastanud,” karjusin talle. „Ma ei ole seda ära teeninud.”

      Kuid