New York. Edward Rutherfurd

Ja siis hakkas too minu hämmastuseks minu poole jooksma ja võttis mind oma embusesse ning ma nägin, et see on minu poeg Hudson.

*

      Järgmistel päevadel rääkis Hudson mulle kõiksuguseid lugusid oma merereisist, koolerast ja sellest, kuidas nad polnud suutnud leida mingeid Prantsuse aluseid. Ta ütles, et kapten oli järginud oma volitusi, kuid paljud meeskonnaliikmed olid piraadid ja ta suutis neid suure vaevaga takistada isegi Hollandi laevu ründamast. Hudson ütles mulle, et need olid halvad inimesed. Lõpuks võtsid nad üle ühe Prantsuse laeva, kuid selle kapten osutus inglaseks ja sellest tuli palju tüli.

      „Ka mind vahistati Bostonis,” rääkis Hudson mulle. „Ent kui boss kohale tuli ja ütles, et ma olen vaid ori, kelle ta oli kapten Kiddile rentinud, uskudes, et too on aus kaaperdaja, said nad aru, et ma olen tähtsusetu isik, ja lasid mu tulema. Ma arvan, et boss võis neile midagi maksta ka.”

      Kuid kapten Kiddil oli vähem õnne. Teda hoiti kaua aega Bostonis ja siis saatsid nad ta kohtupidamiseks Inglismaale.

      New Yorgis ei rääkinud rahvas muust kui rahast, mida kapten Kidd selle reisiga kindlasti teenis. Need, kes olid laevasse oma raha paigutanud, ei näinud kunagi pennigi, välja arvatud kuberner. Kapten Kidd oli matnud osa saagist Gardineri saarele, kuid öelnud kubernerile, kus see seal on, ja kuberner sai selle endale. Kuid rahvas rääkis, et kusagile on veel midagi maetud, võib-olla Long Islandile. Ma pärisin Hudsonilt, kas see on tõsi, kuid ta raputas vaid pead, aga mulle jäi tunne, et ta teab midagi, kuid ei räägi.

      Mulle ei läinud see tõtt öelda korda. Ainus asi, millest ma hoolisin, oli see, et mu poeg on tagasi ja ühel päeval saab ta vabaks. Kuid ma kuulasin bossi sõna ega rääkinud talle sellest kunagi.

*

      Olin tänulik veel ühe asja eest. Pärast seda, kui Hudson oli nende piraatide seltsis olnud, ei tahtnud ta mõni aeg nii hirmsasti merele minna. Ta elas rõõmuga minu juures ja mitu kuud olime eluga päris rahul. New Yorgis oli üsna rahulik. Boss käis tihti Jani ja proua Clara juures, kuid ma nägin, et eriti rõõmustab teda väike tütrepoeg Dirk.

      1701. aastal kuulsime, et kapten Kidd on Londonis piraatluse pärast hukatud. Hudson ütles, et kohtupidamine ei olnud kindlasti õiglane, kuid ei tunnistanud, et kapten oli kedagi tapnud. Mul oli kaptenist kahju, aga ma hingasin kergendatult, sest kaaperdamine paistis mu poja silmis nüüd ohtlikum kui varem.

      Boss laenas Hudsonit sageli välja, et poiss mõne aja mujal töötaks, ja kuna ma olin teda hästi õpetanud, maksti bossile selle eest head raha. Ta andis iga kord osa sellest Hudsonile, nii et poisil hakkas nüüd omal veidi raha kogunema.

      Ühel oktoobrihommikul saatis boss mu kirjaga mehe juurde, kes pidas Staten Islandil rummikoda. Ma käisin sealkandis harva ja läksin seepärast hea meelega. Sinna läks sadamasillalt paat ning me tegime meeldiva sõidu üle lahe sadamasse, mis asus vanalinnaks kutsutud küla juures. Inglased nimetavad seda Richmondiks. Ma teadsin, et seal on kaks suurt mõisat, ja nägin väikestel küngastel talusid. See paistis väga meeldiv paik olevat.

      Tagasi tulin alles õhtupoolikul. Kõndisin mööda randa meie maja poole, kui nägin, et Hudson jookseb minu poole.

      „Tule kähku,” karjus ta. „Boss on suremas.” Jooksime majja. Meile öeldi, et bossil oli olnud kohe pärast minu lahkumist hirmus haigushoog ja ta ei jää vist ellu. Ning mind viidi kohe bossi juurde.

      Seal olid arst ja mõned lähedased, ka Clara oli seal. Boss oli väga kahvatu ja ma nägin, et ta hingab sügavalt. Kuid ta tundis mu ära ja püüdis naeratada, kui ma tema juurde läksin.

      „Ma olen tagasi, boss,” ütlesin talle. „Ja mul on kahju, et ma sind tervemana ei näe.” Siis üritas ta mulle midagi öelda, kuid sellest tuli välja ainult veider pomin. Kuid ma teadsin, millest ta räägib. Ta ütles mulle: „Sa oled vaba, Quash. Sa oled vaba.” Ja kuigi keegi ei saanud temast aru, naeratasin ma ja laususin: „Ma tean, boss. Ma tean.” Hetke pärast langes ta pea padjale ja ma ütlesin: „Ära muretse nüüd selle asja pärast, boss.” Ning võtsin ta käe. Ta kortsutas kulmu ja püüdis mu kätt suruda. Siis vaatas mulle väga pingsalt otsa. Ma teadsin, mida ta tahab. „Ma pole oma lubadust unustanud, boss,” ütlesin talle. „Ma mäletan, mida sa käskisid mul teha.” Ta ei suutnud küll rääkida, kuid pigistas mu kätt.

      Boss elas päeva lõpuni. Õhtul, kui ma aias olin, tuli pisarais Clara majast välja ja ütles, et bossil oli veel üks tõsine haigushoog ja nüüd on ta läinud.

      „Ma tean, et sa armastasid teda, Quash,” lausus ta.

      „Jah, proua Clara,” ütlesin ma. Ühest küljest olin kurb, sest boss kohtles mind kindlasti nii hästi, nagu üks ori võib loota. Kuid teisest küljest mõtlesin oma vabadusele. Ma ei teadnud, kas boss oli perekonnale öelnud, et ma nüüd vaba olen, kuid teadsin, et see seisab tema testamendis, ja nii ei muretsenud selle pärast.

*

      Bossi matused olid suurejoonelised. Ma arvan, et pool New Yorki oli kohal, tulid nii hollandlased kui ka inglased. Ja kõik olid emanda vastu väga kenad ja lugupidavad. Sel õhtul läks emand mõneks ajaks Jani majja. Ja kuna ta ära oli, tuli mulle mõte, et nüüd on hea aeg bossi indiaani vöö peidupaigast ära võtta. Nii läksin ja tegin seda ning viisin riidetükki mähitud vöö oma magamisnurka ja peitsin sinna. Keegi ei saanud sellest teada.

      Järgmise päeva hommikul ütles emand, et läheb bossi äriasjade pärast välja. Arvasin, et ehk on nüüd varsti aeg talle minu vabadusest rääkida. Mõtlesin, kui ta tagasi tuleb ja heas tujus juhtub olema, võiksin seda mainida. Vahepeal aga otsustasin täide viia oma lubaduse, mis puudutas bossi indiaani vööd, et asi saaks aetud. Nii võtsin riidetükki mähitud vöö ja hakkasin minema Clara maja poole, mis asus Bridge Streetil.

      Noh, olin juba poolel teel, möödusin just Mill Streeti otsast, kui kuulsin selja tagant häält:

      „Mis sul seal on, Quash?”

      See oli emand. Mõtlesin, kas teeselda, et ma ei kuulnud teda, ja vaatasin kiiresti ringi, kuidas saaksin teda vältida, kuid enne, kui midagi teha jõudsin, tundsin tema kätt oma õlal. Pöörasin siis ümber ja küsisin naeratades: „Kas ma saan sinu heaks midagi teha, maadam?”

      „Ei,” sõnas ta, „kuid sa võiksid näidata, mis sul seal on.”

      „Need on mõned minu asjad, ei midagi erilist,” ütlesin talle.

      „Näita siis mulle,” käskis ta.

      Mõtlesin, ta kindlasti arvab, et ma varastan pärast seda kõike tema tagant. Ma ei tahtnud talle vööd näidata, sest boss oli käskinud seda salajas hoida. Kuid emand haaras pakist kinni ja ma ei saanud midagi teha. Seepärast hakkasin seda riidest välja harutama. Emand nägi hetke nõutu välja, kuid sai siis aru, mis asi see on, ja tema nägu läks süngeks.

      „Anna see mulle,” ütles ta.

      „Boss käskis mul selle endale võtta,” vastasin. Ei tahtnud talle öelda, kuhu ma sellega lähen, arvaku siis, et see anti mulle.

      „Ja mina käsin sul selle mulle anda,” karjus ta. Ta oli äkki hakanud vihast värisema. Mul polnud aimugi, miks vöö nägemine teda nii marru ajas, kuid ma ei saanud midagi teha.

      Noh, pidin väga kiiresti otsustama. Teadsin, et pean tegema, mida olin bossile lubanud. Kui ma aga teen, mida ta käskis, ja annan vöö proua Clarale poja jaoks, ei saa keegi öelda, et ma olen selle varastanud. Ja mulle tuli pähe, et see ei tähenda tegelikult midagi, et emand on vihane, sest teadsin, et olen juba vaba. Selle asemel et tema sõna kuulata, pöörasin ringi ja jooksin nii kiiresti kui suutsin ja peitsin end vankrite taha ning jätkasin teekonda proua Clara majja.

      Kui sinna jõudsin, leidsin eest proua Clara ja andsin bossi sõnad talle edasi, täpselt nagu ta oli öelnud. Ütlesin, et vöö peab saama noore Dirki ja tema poegade kätte, niikaua kui perekond püsib, sest see on bossi tahtmine. Siis seletasin, mis mul emandaga oli juhtunud, ja Clara ütles mulle, et ma ei muretseks ning kui sellest pahandus tuleb, räägib ta ise emandaga. Siis lahkusin ma tema juurest, kuid ei tahtnud enne õhtut koju minna, et anda emandale rahunemiseks aega.

*

      Kui ma koju jõudsin, polnud seal