New York. Edward Rutherfurd

endiselt enda juurde oma sugulasi. Nii et kõiki neid hollandlaste maju vaadates ja tänaval hollandi keelt kuuldes võisid arvata, et kuberner Stuyvesant on endiselt ametis.

      Neil päevil sai meinheer Leislerist üsna tähtis kuju ja ta meeldis kõigile vaesematele hollandlastele. Ta käis tihti ka emanda juures külas ning oli alati väga viisakas ja korralikult riides, sulg kübara küljes. Emand, kes oli endiselt kena naine, hakkas lapsesaamise east välja jõudma ja oli mõnikord pisut rusutud meeleolus. Boss, kes sai sellest aru, oli tema vastu alati tähelepanelik ning tegi mis sai, et leida viise tema rõõmustamiseks.

      Kui vaid seda oleks võinud öelda ka Clara kohta. Sest sellest ajast, kui tema vend abiellus, oli sest väikesest tüdrukust, keda ma nii armastasin, saanud koletis. Ma ei suutnud seda uskuda. Pealt vaadates oli ta sama, armsa näo ja kuldsete juustega tüdruk, keda ma olin kogu aeg tundnud. Minu vastu oli ta endiselt lahke ja isa suhtes enamasti lugupidav. Kuid oma emaga käitus ta nagu vanakurat. Kui ema palus teda appi süüa tegema või palus tal turule minna, hakkas ta hädaldama, et ema teab väga hästi, et ta oli lubanud sõbrale külla minna, ja ei arvesta temaga. Kui emand midagi ütles, kostis preili Clara, et see pole nii. Kui miski oli halvasti, ütles ta, et see on ema süü, kuni emand ei suutnud seda enam mõnikord taluda. Boss püüdis Clarale mõistust pähe panna ja ähvardas teda karistada. Kuid peagi hakkas tüdruk jälle hädaldama. Mul oli emandast neil kordadel tõeliselt kahju.

      Ühel päeval tuli härra Master meie majja koos inglasest plantaatoriga. Nad rääkisid bossiga inglise keeles. Mina olin ka seal. Selleks ajaks olin ma saanud selgeks mõne ingliskeelse sõna, millest piisas, et aru saada, mida nad räägivad.

      Kui nad olid oma juttu alustanud, palus boss mind hollandi keeles, et ma talle midagi tooksin. Ja kui ma tõin, palus ta midagi muud, mispeale ma ütlesin midagi, mis teda naerma ajas. Kuid ma nägin, et inglasest plantaator vahib mind ja siis ütles see inglane bossile, et ärgu ta olgu minuga nii sõbralik, sest neil istandustes on mustade orjadega igavene häda ning nendega suhtlemisel peab sul olema relv käepärast ning kui nad püüavad ninakad olla, tuleb neid piitsutada. Vaatasin maha ja teesklesin, et ei saa tema jutust aru, ja boss naeris ja ütles, et peab nõuannet meeles.

      Juhtumisi rääkisid nad orjadest. Sest härra Master oli just tulnud New Yorki orjalastiga ning mõned neist orjadest olid indiaanlased. Hoidmaks ära teiste riikide kaebusi, et me müüme nende inimesi, oli kuberner Andros andnud käsu, et orjaturul müüdaks ainult mustanahalisi ‒ sest kõik maailma rahvad olid seda meelt, et neegrid peavad olema orjad ‒, ning see tegi härra Masterile tüli.

      „Ma kavatsen need indiaanlased üksikult maha müüa,” ütles ta. „Mul on üks kena noor indiaani tüdruk ja ma mõtlesin, et sa ehk tahad teda osta.”

      Sel hetkel tuli sisse emand ja paistis olevat endast väljas, nii et ma oletasin, et preili Clara on teda jälle kurvastanud. Emand teeskles mõnikord, et ta ei saa inglise keelest aru, kuid nüüd ei vaevunud ta seda tegema, vaid karjus: „Ma ei lase siia majja haisvaid indiaanlasi tuua!”. Kuid siis pöördus ta bossi poole ja lausus: „Ma vajan aga orjatüdrukut, kes mind aitaks. Võid osta mulle mõne musta.”

      Ja boss oli nii rõõmus, et saab teha midagi, mis naist rõõmustab, et läks kohe järgmisel päeval ja ostis orjatüdruku. Tolle nimi oli Naomi.

*

      Ma olin tollal umbes kolmekümnene. Naomi oli kümme aastat noorem. Kuid oma ea kohta arukas. Ta oli üsna väikest kasvu, ümara näo ja lopsakate kehavormidega, mis mulle meeldis. Olles majas võõras, oli ta alguses vaikne, aga me rääkisime omavahel. Mõne päevaga õppisime teineteist paremini tundma ning rääkisime teisele oma elust. Tüdruk oli elanud istanduses, kuid töötanud õnneks teenijana majas. Kui majaomaniku naine ära suri ja mees uuesti abiellus, ütles uus naine, et ta tahab majja uusi orje ja vanad tuleb ära müüa. Nii müüs omanik Naomi ühele vahendajale, kes tõi ta New Yorki, kus orjade eest maksti head hinda.

      Ütlesin Naomile, et see siin on lahke maja, ja see paistis teda veidi lohutavat.

      Ma sain Naomiga väga hästi läbi. Mõnikord aitasin tal raskemaid töid teha ja kui ma väsinud olin, aitas tema mind. Olin mõne päeva haige ja ta vaatas minu järele. Aja jooksul hakkasin tundma Naomi vastu suurt kiindumust, sest ta oli nii lahke.

      Ja ma hakkasin mõtlema, et võtaks ta naiseks.

      Mul polnud sõbrataridest kunagi puudus. Peale linnanaiste oli mul üks tüdruk, keda mulle meeldis vaatamas käia. Ta elas Idajõe ääres väikeses külas, otse Hog Islandi juures ja tema nimi oli Violet. Suveõhtutel, kui boss ütles, et ei vaja mind enam, lippasin sinna. Violetil oli mitu last ja mõned neist võisid olla minu omad.

      Kuid Naomi oli teistsugune kui need naised. Olin temaga ettevaatlik. Temaga suhetesse astudes oleksin pidanud abielluma ja ma polnud sellele varem mõelnud. Nii püüdsin mõne aja olla Naomi sõber, kuid hoida teda endast eemal. Varsti võisin näha, et ta mõtleb, mida minu käitumine tähendab, kuid ta ei öelnud mulle kunagi midagi ja mina ei rääkinud talle oma mõtetest.

      Siis ühel õhtul, kui ta oli esimest talve meie juures, nägin, et ta istub üksi ja väriseb. Olles alati elanud soojades paikades, oli New Yorgi külm talv talle tundmatu. Nii istusin tema kõrvale ja panin talle käe ümber. Ning aja jooksul järgnes üks asi teisele ja varsti elasime koos nagu mees ja naine.

      Boss ja emand kindlasti teadsid seda, kuid ei öelnud midagi.

*

      Oli kevad, kui boss mulle ütles, et pean minema koos temaga Hudsoni ülemjooksule. Olin alati tahtnud seda suurt jõge näha, seepärast läksin hea meelega, ehkki see tähendas, et pidin Naomist mõneks ajaks lahkuma. Tavaliselt võttis boss selle teekonna ette mõni nädal hiljem, kuid Clara ja emand tülitsesid nii ägedalt, et ma usun, ta oli rõõmus, et nende juurest minema saab.

      Just enne meie lahkumist oli bossil olnud emandaga sõnavahetus. Emand polnud kunagi rõõmus, kui boss ülemjooksule läks, ja nüüd hakkas ta teda Clara käitumises süüdistama. Nad panid ukse kinni, nii et ma ei kuulnud kõike, ent kui me teele asusime, vahtis boss enda ette ega rääkinud suurt midagi.

      Tal oli ümber vampumvöö. Ma olin märganud, et ta paneb selle alati ümber, kui ülemjooksule läheb. Arvan, et selle vöö andis talle kindlasti mõni indiaanipealik.

      Paadis oli neli aerutajat ja boss lasi mul roolipinni hoida. Kui olime tunnikese vee peal olnud, paistis ta jälle rõõmsam. Vool ja tuul olid meile vastu ja sel päeval liikusime aeglaselt edasi, kuid boss ei paistnud sellest hoolivat. Ma arvan, ta oli lihtsalt rõõmus, et saab jõe peal olla. Manhattan paistis alles, kui me kaldale sõitsime, et laagrisse jääda.

      Järgmisel hommikul polnud me veel kuigi kaugele jõudnud, kui ta mulle pilgu heitis ja ütles: „Nii, Quash, ma arvan, et sa oled Naomi oma naiseks teinud. Kas sa ei teadnud, et pead minult luba küsima?”

      „Ma ei tea, kas ta on päriselt minu naine, boss,” ütlesin ma. „Selleks, et naist võtta, pead kirikusse minema.” Tahtsin näha, mis ta selle peale kostab.

      „Inglastel on selle jaoks oma sõna,” ütles ta mulle. „Inglise seaduste järgi, mida me peaksime täitma, kutsutakse teda sinu vabaabielunaiseks, sest ta elab sinuga ühes majas, nagu oleksite abielus. Nii et” ‒ ta naeratas ‒ „ole talle hea mees.”

      „Sa pole minu peale vihane, boss?” küsisin ma. Ta vaid naeratas ja raputas pead. „Ja emand?” küsisin ma.

      „Ära muretse.” Ta ohkas. „Vähemalt selles asjas oleme ühel meelel.”

      Pärast seda vahtis ta mõne aja ülesjõge ja tuul puhus talle näkku ning ma jälgisin teda, et näha, kas ta on endiselt heas tujus. Siis pööras ta end ja naeratas mulle.

      „Kas ma võin sult midagi paluda?” küsisin ma.

      „Lase käia,” ütles ta.

      „Noh, boss, asi on nii,” ütlesin ma. „Sa rääkisid mulle ühel päeval, et ma võin vabaks saada. Kuid isegi siis, kui Naomi on minu vabaabielunaine, poleks temal sellest mingit kasu. Ta oleks endiselt ori.”

      Ta ei vastanud midagi.

      „Vaata, boss, ma mõtlen,