New York. Edward Rutherfurd

Kas Kahvatu Sulg on nende hulgas? Van Dyck ei osanud seda öelda. Kas ta vaatab praegu tema poole? Kas ta teab, et isa temast hetkegi peatumata ja oma lubadusest hoolimata mööda sõidab? Kas ta arvab, et isa on talle selja pööranud?

      Van Dyck vahtis üle jõe ja pööras siis pea ära. Kui tütar oli seal, ei tahtnud ta, et tüdruk tema nägu näeks. See oli narr liigutus. Isegi oma teraste silmadega poleks tüdruk tema nägu sealt näinud. Van Dyck langetas pea, silmitses nahku oma jalge ees ja tundis häbi. Väike indiaanlaste küla kaugel kaldal hakkas selja taha jääma. Van Dyck vaatas tagasi. Ta võis endiselt näha naisi rivis, kuid nüüd juba ähmaselt.

      Nad libisesid veel sadakond jardi allavoolu. Siis veel sada jardi.

      „Aerutage üle jõe,” andis ta käsu. Aerutajad paistsid hämmeldunud.

      „Aga boss …” sõnas üks.

      „Aerutage üle!” Ta osutas idakaldale. Lõppude lõpuks oli tema siin boss. Mehed kuulasid vastumeelselt sõna.

      Kui paat pöörduma hakkas, nägi Stuyvesant seda kohe.

      „Mida te teete, kurat võtku?” karjus ta üle vee.

      Van Dyck kõhkles. Kas vastata? Ta pidas kiiresti aru.

      „Ma tulen sulle järele,” karjus ta häälega, mis, nagu ta lootis, annab mõista, et tema ainus soov on olla koos kuberneriga. „Me püüame teid varsti kinni.”

      „Hoidke kurssi,” karjus Stuyvesant vastu. Mõne sekundi pärast kostis tema hääl taas üle vee. „Ära mõtle oma indiaani värdjale, van Dyck. Mõtle oma kodumaale.”

      Kuidas ta Kahvatust Sulest teab? Van Dyck kirus kuberneri hinge põhjast. Tüdruku toomine Uus-Amsterdami oli olnud viga. Ta ei oleks pidanud seda tegema.

      „Järgne mulle, van Dyck,” kostis uuesti Stuyvesanti hääl. „Unusta oma segavereline ja järgne mulle, või su naine saab sest asjast teada, ma luban sulle seda.”

      Van Dyck kirus taas. Kas kuberner on tema naisega tüdrukust rääkinud? Mis suhted üldse olid Stuyvesantil tema naisega? Kes seda teab. Kuid ähvardus, et ta räägib Margarethaga, oli tõsine. Ent kui naine saab teada, et ta oli kubernerile avalikult vastu hakanud, polnud oma perekonda kaitsnud ‒ seda ütleks Margaretha ‒ ja kõike seda oma segaverelise tütre pärast … Selline süüdistus oleks tõsine asi. Margaretha ei jätaks seda niisama. Jumal teab, mida see tooks tema ärile ja perekonnaellu. Kuradi Puujalg! Olgu ta neetud! Van Dyck noogutas oma meestele.

      „Järgneme neile,” ütles ta alistunult.

      Paadi käil pöördus uuesti allavoolu.

      Van Dyck vahtis ettepoole. Milline kasutu toiming! Kas ta on mõistetud nüüd kogu tee Puujalale järgnema? See oli asi, millest ta oleks tahtnud hoiduda.

      Tema kõhklemise tõttu oli vahemaa nende ja kuberneri paadi vahel suurenenud. Van Dyck mõtles ees ootavale Inglise laevastikule, kindlameelsele põikpäisele kubernerile ning oma naise solvunud ja vihasele näole. Ta mõtles oma süütule kaitsetule tütrekesele, kes oli teda oodanud. Pea kohal kõrguv hall kaldajärsak paistis harmoneerivat voolava vee kõlatu halaga. Ta vaatas taas tagasi. Küla polnud enam näha, puud varjasid selle. Ta oli tulnud oma tütre juurde ja pööranud siis teisale.

      „Pöörake tagasi!”

      „Aga boss?”

      „Me läheme tagasi. Pöörake ringi,” käsutas ta mehi. Need vaatasid üksteisele otsa ja kõhklesid. „Kas tahate inglastega sõdida?” karjus van Dyck. Mehed vaatasid taas üksteise otsa. Ja kuulasid sõna. Käil pöördus idakalda poole.

      Stuyvesant jälgis neid ikka veel. Ta nägi ja mõistis kõike. Ja nüüd tuli tema hääl üle vee karjena.

      „Reetur!” See sõna jõudis van Dyckini nagu kõuekärgatus. Ja ta teadis, et see jõuab kajana mööda suurt jõge kaugele põhja. „Reetur!”

      Ta vaatas kuberneri paadi poole, kuid ei muutnud oma kurssi. Nende teed läksid lahku ja mõlemad teadsid, et Stuyvesanti viib suure jõe võimas vool lõunasse ja tema, olles vähemalt hetkeks vaba, pöördub tagasi, et anda oma tütrele hõbedane dollar.

      NEW YORK

      MINU NIMI ON QUASH, mis näitab, et ma olen sündinud pühapäeval. Sest ma tean, et Aafrikas, kust minu rahvas tuleb, saab laps sageli nime selle päeva järgi, mil ta sünnib. Mulle on öeldud, et Aafrikas oleks mu nimi Kwasi. Kui ma oleksin sündinud reedel, oleks see Kofi, mis on inglise keeles Cuffe. Esmaspäevane laps on Kojo, mis on inglise keeles Cudjo, ja teised nimed on samasugused.

      Ma arvan, et olen sündinud issanda aastal 1650. Minu isa ja ema müüdi Aafrikas orjadeks ja saadeti tööle Barbadosele. Kui ma olin umbes viieaastane, võeti mind koos emaga isa juurest ära ja müüdi edasi. Turul lahutati mind emast. Sellest hetkest saadik ei tea ma, mis temast sai, kuid minu ostis üks Hollandi laevakapten ja mul vedas, sest too hollandlasest kapten tõi mu Uus-Amsterdami, nagu seda linna siis kutsuti, ja kui ma poleks sinna jäänud, ei oleks ma praegu tõenäoliselt enam elus. Uus-Amsterdamis müüs hollandlasest kapten mu ära ja minust sai meinheer Dirk van Dycki omand. Olin siis umbes kuus aastat vana. Oma isa ei mäleta ma üldse ja ema mäletan vaid pisut. Nad on kindlasti ammu surnud.

      Varasest noorusest peale unistasin, et saan ehk ühel päeval vabaks.

      Selle mõtte andis mulle üks mustanahaline vanamees, keda ma kohtasin, kui olin kaheksa või üheksa aastat vana. Sel ajal oli Uus-Hollandi provintsis võib-olla ainult kuussada orja, pooled neist elasid linnas. Mõned kuulusid siinsetele perekondadele, teised Hollandi Lääne-India Kompaniile. Ja ühel päeval nägin ma turul musta vanameest. Ta istus vankris, suur õlgkübar peas, naeratas ja paistis endaga rahul olevat. Ma olin selles eas üsna ninakas, seepärast läksin tema juurde ja ütlesin: „Sa paistad olevat õnnelik, vanamees. Kes on su isand?” Ja tema ütles: „Mul pole isandat. Ma olen vaba.” Ja siis seletas, kuidas see nii on.

      Hollandi Lääne-India Kompanii, kes oli ostnud mõne aasta eest partii orje ning kasutanud neid paljudel abitöödel, nagu fordi ehitamine, tänavate sillutamine ja muu säärane, oli andnud mõnele, kes oli töötanud kõige kauem ja paremini ja käinud nende kirikus, pisut maad ning lasknud nad teatud tingimustel vabaks. Neid nimetati vabadikeks. Ma küsisin vanamehelt, kas selliseid inimesi on palju.

      „Ei,” ütles ta, „ainult mõni.” Mõned elasid veidi eemal müüri taga, teised idapoolsel saarel ja mõned teisel pool Põhjajõge piirkonnas, mida nad kutsusid Pavoniaks. Minu enda jaoks tundus olevat vähe lootust, kuid mulle tundus, et oleks tore, kui inimene oleks vaba.

      Mul aga oli õnne elada lahkes perekonnas. Meinheer van Dyck oli tarmukas mees, kellele meeldis kaubelda ja jõe ülemjooksul käia. Tema naine oli suurekasvuline kena daam. Ta pidas lugu hollandlaste reformitud kirikust, kirikuõpetajast ja kuberner Stuyvesantist. Indiaanlastest oli ta halval arvamusel ning polnud kunagi rõõmus, kui abikaasa nende juures oli.

      Kui ma sinna majja tulin, olid seal kokk ja lepinguline teenija nimega Anna. Tollele oli üle Atlandi sõit kinni makstud ja vastutasuks pidi ta seitse aastat töötama, mille järel anti talle väike rahasumma ja vabadus. Mina olin seal ainuke ori.

      Meinheer van Dyck ja tema naine mõtlesid alati oma perekonnale. Me kuulsime neilt harva vihaseid sõnu ja nende suurim rõõm oli olla oma pere hulgas. Majas töötades olin ma tihti nende laste seltsis ning räägin seepärast hollandi keelt peaaegu sama hästi kui nemad.

      Nende poeg Jan oli minuga umbes üheealine. Ta oli kena pruuni juustekahluga poiss. Nägi isa moodi välja, kuid oli tugevama kehaehitusega, mis minu meelest oli tal päritud emalt. Kui me lapsed olime, mängisime sageli koos ja olime alati sõbrad. Jani väike õde Clara oli kõige kenam laps, keda ma olin näinud. Tal olid kuldsed juuksed ja sinised säravad silmad. Kui ta väike oli, kandsin ma teda kukil ning ta sundis mind seda tegema ka siis, kui oli juba kümne- või üheteistkümneaastane, et mind kiusata, nagu ta naerdes ütles. Ma armastasin seda last.

      Olin alati kiire jooksja. Mõnikord lasi meinheer van Dyck meil võidu joosta, pannes Jani minust palju ettepoole ja Clara peaaegu