New York. Edward Rutherfurd

vanemaks sain, andis meinheer van Dyck mulle kõiksuguseid ülesandeid. Ma tõin ja viisin alati midagi. Kuid ainus kord, kui ta mulle peksa andis, oli siis, kui me olime Janiga akna ära lõhkunud. Siis võttis ta rihma ja mõlemad said ühepalju.

*

      Kui olin umbes neljateistkümnene, sai meinheer van Dyckist tähtsam ärimees, kui ta oli varem olnud, ja kõik hakkasid teda bossiks kutsuma, mina samuti. Nüüd kutsun teda alati niimoodi. Ja umbes sel ajal tuli emandale pähe, et ma peaksin kandma livreed nagu suure maja teenija. Boss naeris seepeale, kuid lasi naisel oma tahtmist teha, ning ma nägin selles sinises livrees väga hea välja. Olin enda üle väga uhke. Emand õpetas mind külalistele ust avama ja lauas teenima, mis mulle väga meeldis. Ja ta ütles: „Quash, sul on ilus naeratus.” Seepärast naeratasin kogu aeg ja olin emanda ning ka bossi silmis kõrges hinnas. Ühel päeval tuli meie majja vana kirikuõpetaja Cornelius. Ta oli väga tähtis mees. Pikka kasvu, alati musta riietatud ja oma ea kohta väga sirge rühiga. Temagi ütles bossi naisele, et ma olen terane poiss. Pärast seda ei teinud ma kunagi koerust. Nii et ma arvan, et selle hea kohtlemise tõttu oli mul endast liiga hea arvamine. Tõepoolest, ma pidasin end rohkem lepinguliseks teenriks kui orjaks. Ning mõtlesin sageli, mida teha, et perekond oleks minust veel paremal arvamusel.

      Umbes kuu aega pärast kirikuõpetaja visiiti, kui ma täitsin emandalt saadud ülesannet, nägin tänaval toda musta riietatud meest, laia äärega kübar peas. Vaid mõni päev enne seda olin mõelnud, kuidas bossi ja tema pere hinnangut minu suhtes tõsta, mul oli meeles, et mustanahaline vanamees oli mulle rääkinud, kuidas vabadikel lastakse saada hollandi kiriku liikmeteks. Ja kui ma nüüd kirikuõpetajat nägin, läksin tema juurde ja ütlesin väga lugupidavalt: „Tere hommikust, härra.” Ta heitis mulle pisut karmi pilgu, sest segasin teda ta mõtetes, kuid tundis mu siis ära ja lausus: „Sa oled van Dycki orjapoiss.”

      „Olen küll, härra,” ütlesin ma. „Ja ma mõtlesin, kas võiksin teie kõrgeaususelt midagi küsida.”

      „Noh? Mis see on?” küsis ta.

      „Ma mõtlesin, kui saaksin kiriku liikmeks,” ütlesin ma.

      Ta vaatas mind hetke nagu välgust rabatud.

      „Sa tahad saada minu koguduse liikmeks?”

      „Jah, härra,” ütlesin ma.

      Noh, ta ei lausunud mõne aja sõnagi, vaid lihtsalt seisis ja vaatas mind külma arupidava pilguga. Kui ta lõpuks vastas, oli tema hääl vaikne.

      „Ma näen, mis mees sa oled,” lausus ta. Ning mina, noor ja rumal, arvasin, et see tähendab mulle midagi head. „Kas sa püüad paremale järjele saada?” küsis ta minult.

      „Jah, härra,” ütlesin ma väga lootusrikkalt ja naeratasin talle nii hästi kui oskasin.

      „Seda ma arvasin,” pomises ta rohkem endamisi kui mulle. Ja noogutas siis. „Need, kes kogudusse astuvad, teevad seda jumalaarmastusest, mitte aga mingit kasu lootes,” ütles ta.

      Kuigi ma elasin van Dycki peres ja teadsin, kuidas nende lapsi kasvatati, pidin tunnistama, et tean ristiusust väga vähe. Ning unustades, et olen vaid ori ja tema on kirikuõpetaja, hakkasin vaidlema.

      „Kuid nad teevad seda põrgutulest pääsemiseks,” ütlesin ma.

      „Ei.” Mulle paistis, et ta ei taha minuga rääkida, ent olles kirikuõpetaja, on ta kohustatud isegi orjale juhatust andma. „See on juba ette määratud, kes läheb põrgusse ja kes päästetakse,” ütles ta. „Jumalakartlikud teenivad Issandat tema ja mitte enda pärast.” Siis osutas ta mulle sõrmega. „Alandlikkus on kirikusse pääsemise hind, noormees. Kas saad aru?”

      „Jah, härra,” ütlesin ma.

      „Sa pole esimene ori, kes kujutab ette, et meie kirikus käimine avab tee vabadusele. Kuid seda ei sallita. Me anname end Jumala kätte seetõttu, et ta on hea. Mitte selleks, et oma elujärge parandada.” Ja nüüd muutus tema hääl valjemaks, nii et möödaminev mees pööras pead. „Jumal ei ole pilkamiseks, noormees,” karjus ta ja marssis mulle õieti pilku heitmata minema.

      Mõni päev hiljem pöördus boss minu poole ja ütles: „Ma kuulsin, et sul oli jutuajamine kirikuõpetaja Corneliusega.” Ja ta vaatas mind veidra pilguga.

      „Jah, boss,” ütlesin ma. Kuid pärast seda otsustasin usust enam mitte rääkida.

*

      Ning peagi oli tähtsamaidki asju, mille pärast muretseda, kui oma hinge päästmine. Sest sel suvel, kui boss oli ära ülemjooksul, tulid inglased.

      Ma töötasin parajasti köögis, kui Jan selle uudisega joostes tuli.

      „Tule kähku, Quash,” hüüdis ta. „Mere äärde. Tule ja vaata!”

      Ma mõtlesin, kas emand lubab, kuid hetk hiljem oli too koos väikese Claraga samuti seal. Mäletan, et Clara ümar näoke oli erutusest õhetav. Nii läksime kõik fordi juurde mere äärde. Oli selge päev ja võis näha üle lahe. Ning seal kaugel paistsid kaks inglaste purjelaeva. Nad sõitsid lahesuudmesse, et ükski laev ei pääseks merele ega sadamasse. Aeg-ajalt nägime valget suitsupahvakut. Siis oli pikk vaikus, kuni kostis suurtükipauk nagu vaikne kõmin, sest nad olid ligi seitsme miili kaugusel. Ja inimesed mere ääres hakkasid karjuma. Tuli teade, et inglastest asukad teispool Brooklynit kogunevad ja haaravad relvad, kuid keegi ei teadnud seda kindlalt. Mehed fordi müüridel olid suurtükid lahele suunanud, ent kuna kuberneri ei olnud kohal, ei võtnud keegi juhtimist enda peale, mis emandat väga pahandas. Ma arvan, et ta oleks vastutuse hea meelega enda peale võtnud.

      Mehed olid juba saatnud kulleri ülemjooksule kuberneri hoiatama. Kuid enne, kui too tagasi jõuab, kulub päev või kaks. Selle aja jooksul jäid Inglise laevad sinna, kus nad olid, ega tulnud lähemale.

      Siis ühel õhtul kuberner saabus ja võttis juhtimise üle ning niipea, kui emand sellest kuulis, läks ta temaga kohtuma. Kui ta tagasi tuli, oli ta väga vihane, kuid ei öelnud, miks. Järgmisel hommikul tuli ka boss koju.

      Kui ta uksele ilmus, täheldas emand, et ta oli liiga kaua ära olnud. Ning boss vastas, et tuli tagasi nii kiiresti, kui sai. Emand ütles, et kuberner oli rääkinud teist juttu. Ta oli temalt kuulnud, et van Dyck oli teel peatuse teinud. Ja ta vaatas teda kurja pilguga. Peatuse teinud, kui inglased tema peret ründasid, ütles ta.

      „Tõepoolest tegin,” sõnas boss laia naeratusega. „Ja sa peaksid selle üle rõõmus olema.”

      Emand vaatas teda üsna karmilt. Kuid boss ei teinud sellest väljagi. „Mõtle, kui Stuyvesant mulle ütles, et inglased on tulnud, polnud mul aimugi, kuidas asjalood siin on,” lausus ta. „Ma arvasin, et nad on juba linnas, on röövinud kogu meie kauba ja ajanud sind majast välja. Kas ma pidin siis nägema, et nad ka meie paadi lasti ‒ mis on muuseas rikkalik ‒ samuti ära varastavad? See oleks olnud kogu meie alles jäänud vara. Seepärast otsustasin viia selle kindlasse kohta. See on nüüd ühe indiaani pealiku juures külas, kuhu Stuyvesant nägi mind minevat. Ma olen tundnud seda indiaanlast juba palju aastaid, Greet. Ta on üks vähestest, keda ma võin usaldada. Ja last peaks sinna jääma, kuni see asi siin on möödas. Ma arvan, et sa oled minuga nõus.”

      Noh, emand ei lausunud sõnagi, kuid mulle paistis selgelt, et boss mõtleb alati perekonnale.

      Sel päeval oli Uus-Amsterdamis palju segadust. Paadid tõid kuberner Stuyvesantile sõnumeid inglaste komandörilt kolonel Nicollsilt, kuid keegi ei teadnud, mida need sisaldasid, ja kuberner ei öelnud midagi. Kuid Inglise sõjalaevad jäid lahesuudmesse.

      Järgmisel päeval, kui ma läksin koos bossi ja Janiga mere äärde, kohtasime seal rahvahulka. Mehed osutasid üle vee Brooklyni poole. Ja seal võis üsna kindlalt näha, et helkivate relvadega Inglise sõdurid kogunevad parve juurde. Keegi näitas käega lahesuudme poole ning ütles, et sellest lääne pool suurel maakühmul, mida hollandlased kutsuvad Staten Islandiks, on inglased toonud maale veel rohkem sõdureid.

      Meinheer Springsteen oli ka seal.

      „Meil on fordis sada viiskümmend meest,” ütles ta bossile, „ja linnas saame ehk kokku kakssada viiskümmend võitlusvõimelist meest. Koos